Tähe 73 lemmikloomade kalmistust.

Kahjuks on ilm sombune ja tuju praegu selline, et lemmikutest mõteldes tuleb esimesena meelde meie loomade kalmistu, mis asub aia tagumises osas kompostihunnikute ligidal. Keda kõike sinna maetud ei ole, nii omasid kui ka tuttavate kadunukesi!

Esimesena leidis seal viimse puhkepaiga minu lapsepõlve sõber - suur hundikoer Boi, kelle kuut seisis veel hulga aega peale tema surma hoovis kalleriile viiva trepi all. Üle õue oli tõmmatud tugev traat ja Boi jalutusrada käis kaevu juurest kuni maja ja prügikasti nurgani. Ega ma vist eriti sõnakuulelik laps ei olnud, sest minu ainuke hirmutamisvahend oli politsei, kes pidi halvad lapsed vangi viima. Olin ilmselt 4-5 aastane ja üksinda õues. Väravast tuli sisse politsei ja jäi seisma sinna, kuhu koera kett enam ei ulatunud. Ta pöördus minu poole, küsides - väiketüdruk, kas isa ja ema ka kodus on? Mina pugesin hirmunult ruttu Boi kuuti ja siis tuli mul eriline julgusehoog peale ja ma ütlesin politseile, et mis see sinu asi on! Siiani on meeles see ilmatuma suurele julgustükile järgnenud eufooria - ma ei kartnud politseid ja võisin temale isegi inetult vastata!

Järgmine oma koer oli mitukümmend aastat hiljem, kui õemees Tassa Volli oli saanud Saaremaalt väikese bolonka kutsika, kelle ta tõi Memmele-Taadale kingituseks. Neid polnud aga momendil kodus ja kutsikas toodi Riia tänavale. Ta oli nii pisike, et mahtus minu kitli taskusse. Kui Epp ja Kai koolist koju tulid, oli selge, et koera nimi on Pipi ja ta jääbki meile. Varsti tuli külla minu sõbranna Mari-Liis Espe ja rääkis, kuidas kõik koerad enda omanikud ümber sõrme keeravad ja kaua me teda ainult köögis ei pea ja varsti on ta meil magamistoas padja peal jne. Nii see läkski! Koera pärisperemeheks sai Kai, kes käis temaga isegi näitustel. Siis oli korteris remont ja me panime põrandale mistra. Pipi, kes enne küllalt sageli oma perenaise kirjutuslaua tooli all oleva kaltsuvaiba ära märkis, hakkas sama tegema uue põrandakattega. Siis viisime koera Memmele ja Taadale. Oli tal seal alles elu! Siiani tuleb naer peale, kui meenutan, kuidas Taada oli põlvili maas ja liigutas väikeses kausis sõrmega sooja piima ja panin aegajalt koera nina sinna sisse. Õpetaski peni piima jooma. Ka vastasmajas elavad Kolgi Lilli ja Allu olid Pipi suured sõbrad. Korra jäi koer haigeks ja teda süstima tulnud Allu nõudis, et koera pea kinni kaetakse, et ta ei näeks, kes just süstija on, hakkab järsku veel vihkama. Ka Pipi on koerte kalmistul ja samas on ka Espede koer Limps, kelle tõug oli pererahva ütluse järgi fokstertaks.

Mari ja tema õde Tiina olid veendunud, et Limps pidas ennast ka inimeseks ja teistesse koertesse suhtus täie põlgusega. Eriline tõmbenumber oli see, kui mindi Espede poole kohvitama, siis pandi ka koerale piima ja suhkruga kohvitass lauale, kust ta siis jõi ja ise vahepeal häälitses mitmesugustel eri kõrgustel, pöörates pead kord ühele, kord teisele poole. Tõeline kohvitanta, kuigi oli koer ja meessoost. Nende alumisel korrusel elas väga lärmakat elu vene perekond. Sel puhul koer vahetpidamata haukus, kuid nad õpetasid ta vaikima, üteldes, et Limps, ära tee välja, need on ainult venelased. Kahjuks tuli ka muudes avalikes kohtades koera rahustades sama väljendit kasutada, sest koer siiski nii tark ei olnud, et iga kord uut vaigistamislauset välja mõeldes aru oleks saanud.

Valgest marmorist hauatähise (kuigi ühest nurgast veidi katki) pani Peeter Kellamov enda ja Laine ühise koera Tipi hauale. See loom teenis endale ise ülalpidamist, kui mängis "Vanemuise " etenduses "Tjorven, Pootsmann ja Mooses". Peeter oli sõjaväes olnud koeratreener ja teenistuse lõppedes ei antud koera teistele üle, vaid hukati. Kui Peeter selle koera sai, siis rääkis ta alati, et koer on vabana sündinud ja ei mingeid rihmasid. Jutt kestis seni, kuni Tipi tema silma all peaaegu auto alla oleks jäänud ja siis sai koer paari päevaga rihma otsas käimise selgeks. Peetri jutu järgi jäi Tipi kasvult väikeseks sellepärast, et armastas koos pererahvaga veini juua, eriti seda punast ja magusat "peeti".

Kassidest on meeles ainult suur ilus valge angoora kass, kes maeti tõelise kirstu välimusega tehtud väikeses kirstus ja peiedel oli palju rahvast. Kirstu laskis teha Memme ja Taada perekonnatuttav Eevald Allas, kes töötas lauavabrikus. Kadunuke sai surma auto rataste all meie oma maja ees. Tegelikult polnud selles majas kassiõnne ja kõik nad elasid siin väga vähe aega. Mõni varastati, sest oli liiga taltsas, üks põgenes ja teda nähti hiljem Tähe tänava alguses, üks suri sünnitusvaludesse jne. Mingi kassimamma oli vist söönud rotimürki ja suri koos poegadega.

Eppu ja Zassa koer Laura elas ka mõne aja meie majas, kuid lõpu leidis ta Adra Helmi valdustes.

Praegu on majas Anu perekonna liige taksikoer Toru ja Laine toakaaslane bolonka Bella. Nemad veel elavad ja nendest võiks loo kirjutada keegi teine.