Oma varases lapsepõlves sai igal suvel olnud Mulgimaal Loodis Kääriku talus, kus elas minu vanatädi Ella oma mehe Jaani, tütre Alma, väimehe Voldemari ja tütrepoja Jaaniga. Minu ema oli oma täditütre Almaga ühevanune nagu minagi noore Jaaniga. Paljusid asju, mida lapsepõlvest mäletad, hakkad mõistma alles mitukümmend aastat hiljem! Ma pole miskipärast kogu elu erilist armastust tundnud vahukoore vastu ja isegi kohvi peale eelistan koore asemel piima kasutada. Kuna Kääriku talus oli mitu lehma, siis aeti piim sageli läbi koorelahutaja ja hiljem, peale hapendamist, tehti sellest võid. Teadsin, et Jaanil on kopsunäärme põletik ja sellepärast peab ta igal koorelahutamise päeval klaasitäie seda soojavõitu värsket koort ära jooma. Jaanile see sugugi ei meeldinud ja sellepärast pidin mina, kui hea laps, talle seltsiks sama tegema, sest kehtis ütlus, et paaris põrsad söövad ikka paremini! Möödus 30 või 40 aastat, kui korra hakkasin sellest emale rääkima ja mis selgus - kopsunäärme põletik oli olnud just minul ja Jaan oli see ohver, kes pidi minu pärast seda mitte just meeldivat vedelikku jooma!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
1 kommentaar:
Minevikul on pikad varjud. Kuna ema ei armastanud vahukoort siis seda Riia tänavas ka ei söödud ega serveeritud. Kuigi mina olen kodust ammu läinud, siis paraku see mittesöömis komme tuli minuga ka Nisu tänavale kaasa. Kolmas põlvkond on õnneks selle maiuse ikka tasapisi käiku võtnud!
Postita kommentaar