Minu isa Udo-Romeo III osa

Oskus inimestega suhelda võib olla küll õpitud, kuid on kindlasti ka kaasa sündinud. Isa saavutas igasse seltskonnakihti kuuluvate inimestega kergesti kontakti ja teda tunnustasid nii töömees, kes pudeli õuhka eest füüsilisele tööle appi tuli, kui ka tuntud vaimuinimesed ja nn. tavakodanikud. Olen korduvalt rääkinud oma lastele ühest hommikust, kui me juhtusime isaga koos kodunt südalinna minema. Esimesena tulid vastu kaks hobuvankritega sibi, kes rõõmsa häälega ja kõvasti hüüdsid: "Tere hommikut, härra Hunt!" (Enamikel inimestele jäi isa ka nõukogude ajal härraks!). Vaba tänava nurgalt Riia tänavani jõudes oli teretajaid kindlalt üle kümne, nende seas ka täitevkomitee esimees, ehk praeguse nimetusega linnapea.

Naabermaja elanikud kiitsid ka minu isa, kui ma nendele üle aia tasuta õunu jagasin. Ma küll ise ei oska otsustada, kuid ema pidada mul kitsi ja uhke olema. Kui nõukogude ajal oli toiduga raskusi, siis kuigi meie maja ei olnud natsionaliseeritud ja mitte keegi ei kohustanud seda tegema, eraldas isa igale üürnikule meie aiast lapikese maad, kus nad said tilli-lilli kasvatada. Üürikortereid oli majas 4. Ühes elas isa täditütar ja teiste korterite elanikud olid ka nii paiksed, et ei tahtnud kuidagi korterist lahkuda, kui meie pere suureks kasvas ja meil omal elamispinda nappis.

Et see pilt liiga roosoliseks ei kippuks, tuleb siiski ära mainida, et aegajalt oli isal ja emal sõnavahetusi alkoholi teemal. Teatripileteid oli alati raske saada ja kellel see tänu isale õnnestus, see tegi talle puhvetis konjakit välja. Administraator pidi sellel ajal esimese vaatuse vaheajani majas saadaval olema ja nii juhtuski, et taat tuli vahel hiljem koju "mokk viltu peas" (ema sõnad!) Õnneks ta oli selline (in vino veritas), kes jommis peaga väga lahkeks ja veel seltskondlikumaks muutus, tahtis ikka kedagi näha, midagi head teha või kellegagi rääkida. Igatahes töö küll selle all kunagi ei kannatanud. Hiljem ta taipas, et ega naine siis kaua torise, kui sa talle hilja koju tulles lillekimbu või šokolaaditahvli ulatad.

Perekonnas oli kindel kord, et isa oma käega lastele alkoholi ei kallanud. See kord muutus alles siis, kui ma mehele läksin. Isa unistuseks oli, et läheks väimeestega koos õllekasse. Õde oma mehega elas aga Keilas ja Ott ei pidanud õllest lugu. Jäigi tal see rõõm maitsmata!