Minu ema Gerda-Terese III osa

Ema oli iseloomult isale, kes oli valmis uuteks tutvusteks, ootamatusteks ja seiklusteks, täielik vastand. Temale meeldisid kindlad tutvused, rahulik hästikorraldatud ja traditsioonidele tuginev elulaad. Väga palju arvestas ta ka teiste inimeste arvamusega. Temaga lähedaseks saamine võttis inimestel kaua aega, aga kui ta kellegagi sõbraks sai, siis oli see sõprus sõna otseses mõttes surmani. Algkooliaegne pinginaaber Lilli elas meie vastasmajas, nende mehed olid head sõbrad ja lapsed omavahel samuti mängukaaslased. Leseks jäänud sõbrannad kohtusid iga päev ja Lilli surigi emal külas olles.

Oma lapsi ja lapselapsi ema hoidis ja armastas ja minu arusaamist mööda ei teinud ta neile osutatud armastuses mingit vahet, kuigi asjaosalised ise vahel teisiti arvasid.

Kui õde Siiri autoõnnetusel surma sai, siis oli ema terve aasta endast väljas, istudes kusagil toanurgas ja vahtides mittemidagi-nägeva pilguga enda ette. Ainult tänu isale suutis ta siiski tavaelule tagasi tulla, kuid isa enda tervis kannatas ka selle all ja ehk seetõttu surigi ta paari aasta pärast.

Ema armastas palju lugeda ja selleks külastas ta tihti avalikku raamatukogu. Uuemat kirjandust ilmub meil ju küllalt palju ja kõiki ei jõudnud ka osta. Minu ja isa suur raamatukogu oli meil kõigil juba läbi loetud ja siis oli sageli nii, et mina laenasin lugemiseks omakorda emalt tema toodud raamatuid. Ema eelistas reeglina ajalooteemalist kirjandust, mina aga reisikirju ja kriminulkasid.

Kui nüüd emale tagasi mõtelda, siis meenub esiteks ikka see, et ta oli daam, kes alati kübaraga käis, kunagi ei kasutanud kõnes inetuid väljendeid ja väga harva tõstis häält. Sai inimestega hästi läbi, kuid oskas säilitada teatud distantsi nii, et talle naljalt võõrad inimesed oma muresid kurtma ei tulnud.

Veel meenub üks bussisõit, kui läksime Jõhvi Siirile külla ja saime piletid erinevatele istmetele. Minu kõrval istuv naine suutis mulle selle paari tunni jooksul kogu oma elu mured ja rõõmud ära rääkida. Kui Jõhvi jõudsime, küsis ema, et kes see sinu hea tuttav oli, kellega sa vestlesid ja ta ei suutnudki uskuda, et me kohtusime selle pingikaaslasega elus esimest ja ju ka viimast korda. Isa oleks kohe asjale pihta saanud.