Minu isa Udo-Romeo II osa

Kasvasin üles nii, et ühis-raamatukogu polnud praktiliselt vaja külastada, sest kodus oli neid mitu riiulitäit, alates ilukirjandusest ja kunstiraamatutest kuni populaarteaduslike sarjadeni. Kõik need raamatud asusid nn. Udo kabinetis. Meie perekonna käsutuses oli alumisel korrusel 2 korterit - väikene 1-toaline köögiga korter ja suurem 3-toaline, kus siis üks tuba (tegelikult kasutuses nn. võõrastetoana) kandis kuni isa surmani, ja vist veel hiljemgi, nime kabinett. Isa enda kirjutisi võis leida mitmes noorte almanahhis. Igas toas oli seintel maale ja graafikat. Isa maalitud maastik on praegugi minu seina peal. Miskipärast on mul tunne, et ta teenis ka lisa oma maalijaandega, kuid päris kindel ma pole. Arvan, et selle kabineti sai ta endale peale õe surma 20-aastaselt, sest siis oli ju tema ainuke pärija, härra ja majaperemees. Kui isa ja ema abiellusid, siis elasime kuni minu õe Siiri sündimiseni selles väikeses korteris ja alles nüüd loovutas minu võimukas vanaema suurema korteri meile ja ise kolis väiksemasse. Ega see korterite jaotus oligi rohkem tinglik, sest sõime ikka ühe perena, küsimus oli, kus kellegi voodi asus.

Üheks isa eriharrastuseks olid salapärased nähtused, nagu näiteks vaimude väljakutsumine, nende kaasabil laua kergitamine ja küsimustele vastute saamine. Käed olid tal ka lausa erilised. Kui lapsed haigeks jäid, siis ravis meid mitte ema, vaid just isa. Pruukis tal külmetanud lapse selg hanerasvaga sisse hõõruda ja hommikuks oli ta terve. Temast oleks kindlasti saanud parem ravitseja kui mina olen ja ka mina oleks võinud täita tema suurima unistuse, et vähemalt üks tütardest oleks arstiks õpppinud. Terve plejaad nimekaid arste (Ernst Raudam, Kuno Kõrge, Leo Shotter, Paškov, Saarma, Joakimov, minu ristiisa Vihvelin) kuulusid tema sõprade või heade tuttavate ringi.

Perekonnasõbrad moodustasid aastakümneid kindla seltskonna, mis lagunes alles osaliste surma puhul. Nendest koosviibimistest olen ma juba varem kirjutanud. Isa oli seal alati eestvedaja ja igav polnud mitte kunagi. Ta taipas instinktiivselt, kellele oli momendil tarvis rohkem tähelepanu pöörata. Et näiteks tujukad naised oma meeste peale tigetsedes teiste tuju ei rikuks, siis oskas ta olla neile galantne kavaler!