Minu isa Udo-Romeo I osa

Mul olid suurepärased vanemad, eriti isa, kellega minul, nagu ikka tütardel, oli parem kontakt kui emaga. Sellisel juhul võib aga tekkida situatsioon, kus tütred ei leia sobivat elukaaslast, sest on olemas võrdlusmoment oma iidoliga. (Mina ise õnneks leidsin endale samaväärse mehe, minu 4 tütre isa).

Kui meenutada, siis esimesena tuleb pähe see, et isa Udo oli kindel tugi ja tark igas olukorras. Polnud tööd, millega ta hakkama ei oleks saanud ja veel olulisem - ta oli vaimne teejuht. Tema vanemad olid esimese põlve linlased, isa Jaak voorimees ja ema Miina kodune, nagu siis tavaks oli. Koos hakkasid nad Karlovasse maja ehitama, kuid saatus polnud perele armuline. Perekonnapea Jaak suri kui Udo oli 10-aastane, vend Edgar 14-aastane ja õde Hilda 25-aastane. Edasine majapidamine jäi vanaema Miina ja poiste hooleks (Hilda oli siis arvatavasti juba Moskvasse elama läinud?) ja sealt need praktilises elus vajalikud oskused tulidki! Aga kuidas vanaema suutis üksinda poisse koolitada, sellest ma küll aru ei saa! Millises koolis isa käis, seda ma ei tea, kuid erinevalt temast 5 aastat nooremast Gerdast, minu emast, oskas ta väga hästi vene keelt.

Tartu ülikooli läks ta õppima esialgu usuteaduskonda ja vist alles hiljem läks üle juura peale. Tema õpinguraamatus on korduvalt sissekanded, et eksmatrikuleeritud ja immatrikuleeritud. Kui ta mõne õppeainega ühele poole sai, astus ülikoolist välja ja kui tarvis oli eksameid teha, siis sinna tagasi. Ju nii seda õppemaksu kokku hoiti! Nii ta õppis 3 aastat ja seda võib ilmselt võrrelda tänapäevase bakalauruse kraadiga.

Esimeseks töökohaks oli tal linnavalitsuse sotsiaalosakond, kus ta tegeles vaesust kannatavate perekondade ja ka üksikinimeste abistamisega, nendele toetuse jagamisega. Minu suureks imestuseks teadis ta kõiki meie aguli paljulapselisi perekondi, kus peamiseks vaesuse põhjuseks oli perekonnapea joomine.

Saksa ajal oli isa "Vanemuise" administraator ja peale sõda endise Pallase kunstikooli majandusjuhataja. Kui kool Tallinnasse kolis, siis läks isa jälle teatrisse tööle ja oli seal peaadministraatorina 25 aastat kuni pensionile minekuni.