Jaan (jun.) oli minu mängukaaslane ja koos temaga tegime ka kõiki talutöid, mis olid meile jõukohased. Meie juhendajaks ja õpetajaks oli Vana-Jaan, kes oli haruldase huumorimeelega ja oskas lastega ringi käia. Tänu temale õppisime juba 3-4 aastaselt taskunuga kasutama, voolides männikoorest laevukesi, tehes lepapulkadest kariloomi ja pajuokstest vilet.
Korra oli jaanipäeval nii külm, et keegi ei tahtnud kaua tule ääres istuda ja suured inimesed lõpetasid peo varakult ära. Meie Jaaniga olime kole solvunud, sest enne oli lubatud meil päikesetõusuni üleval olla. Selle asemel, et lapsed lihtsalt magama kamandada, tõi Vana-Jaan meile kummalegi lambanahkse kasuka ja lubas meil lahkelt nii kaua istuda, kui me ainult soovime. Arvan, et üle poole tunni me küll seal vastu ei pidanud ja siis läksime vaikselt kambrisse magama.
Siinkohal meenub ka see, et Vana-Jaan oli külas ainuke, kes lubas alati mustlastel rändlaagri oma lepiku servale üles lüüa ja need paar päeva oli ta õhtuti nende lõkke juures oodatud külaline. Tänu sellele ei varastatud tema elamisest mustlaste poolt kunagi midagi. Vana-Jaan õpetas meid ka all orus olevast ojast forelle püüdma, kuid sellest polnud mingit tolku. Ei mäleta, et oleks kunagi ka mõne kätte saanud, kuid kui mustlased pooleks tunniks oja äärde läksid, siis tulid nad tagasi 5-6 kalaga, mis olid kooritud puuoksa (mille alla üks oksatüügas oli konksuks jäetud) külge peadpidi riputatud.
Karjas käisime Jaaniga ka, kuid üksinda küll mitte. Saksa ajal oli palgatud meist õige mitu aastat vanem Karja-Elli, kellele meie lihtsalt seltsiks olime. Kui vanaonu Jaani tehtud seanahast pastlad kastega märjaks said ja selliseks imelikuks libedaks muutusid, võtsime need lihtsalt jalast ära. Külmetanud jalgu oli imehea värske lehmakoogi sees soojendada! Tuli ainult sinna keskele astumisega ettevaatlik olla ja mitte vastset saaki jooksuga vallutada, sest muidu võisid libiseda ja siis olid jalgade asemel tagumikuga seal sees. Lehmi oli koos vasikatega alla 10 ja ega nad siis kokku aeg ei pasandanud. Sellest siis see võidujooks, et kes ees, see mees. Siiani on meeles mõnus tunne kui see soe vedel ollus varvaste vahelt üles lirtsus!
Ainus kord, kui olin talvel maal, oli 1944. aasta märtsis, kui põgenesime pommitamise eest. Siis kelgutasime järsust nõlvast alla orgu kaevu ja sauna vahele. Süütunne oma õe Siiri ees on veel siiani, kui meenutan. Meid oli siis 3 last ja 2 kelku, millega kordamööda sõitsime. Meie Jaaniga (8-aastased) olime muidugi kelgutamise meistrid, kuid kolme ja poole aastane õde tahtis ka sõita. Panin Siiri kelgu peale ja lükkasin vihaga suure hooga lapse mäest alla, et mine siis, kui sa nii väga tahad. Kelk jäi õnneks enne kaevu pidama, kuid õde kukkus näoga mingi oksa vastu ja see arm jäi tema põsele kuni surmani.
See kelgutamine ongi Jaanist viimane mälestus, sest enne venelaste tulekut läksid Voldemar, Alma ja Väike-Jaan Eestist minema. Hiljem saime teda, et nad on leidnud uue elukoha Ida-Saksamaal Perlebrgis. Kui me Ottiga 1994. a. sügisel Saksamaal autot ostmas käisime, palusin hosteli administraatoril leida Jaani telefoni number, kuid ta ei tahtnud leida või ei saanud seda teha. Kostis ainult vastuseks, et see on Ost-Deutschland ja pole midagi parata.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar