Sain ühel kevadel ülesande sõita ekskursioonigrupiga Bakuusse. Kui lennujaama saabusime, oli esimeseks üllatuseks sealse ooteruumi seltskond - kõik süsimustade peadega ja ainult mehed. Meid majutati südalinna hotelli, kus tundus kõik olevat kuidagi sõjaväeline - igal pool miilitsad ja valvsad silmad. Järgmisel hommikul tuli üks väikest kasvu mees meie bussi ja tutvustas ennast giidina. Vaatas ühe korra meie turiste, siis teise korra põhjalikumalt ja siis hakkas hüppama ja karjuma, et mina võitsin! Tuli välja, et kohalikud giidid olid sõlminud lepingu kasti konjaki peale, et selle saab see, kelle grupis on kõige vähem mehi. Minu turistigrupiks oli aga tervishoiutöötajate naiskoor. Pean kohe ütlema, et nii turistide poolest kui ka üldse oli see ekskursioon üks huvitavamaid minu karjääri jooksul. Nägime 100-aastaseid ikka veel töötavaid naftapuutorne, looduslikult maa sest tulevat põlevat gaasi teemaja aias, eelajaloolisi koopajoonistusi, kunagise tulekummardajate templi konserveeritud ehitisi jne. Palju uut ja huvitavat rääkis see õnnelik konjakivõitjast giid. Korra võttis ta mütsi ära ja tema pea peal oli terve riba ilma juusteta. Sõjaväes olles oli ta abiellunud venelannaga ja toonud selle uskmatu oma koju. Naisele siinne elu ei sobinud ja mees ise aitas ta põgenema. Vanemate nõukogu otsusel karistati meest selle eest skalpeerimisega.
Ühel õhtul viidi naiskoori tähtsamad tegelased ja ka giid kohalikku restorani, kus meid kostitati rahvuslike toitudega. Naisi oli peale meie veel mõningaid, kuid tantsisid orkestri saatel ainult mehed. Kaspia mere ääres oli ilus park ja seal lastekohvik. Tahtsime minna sinna kohvi jooma, kuid ka seal istusid ainult mehed. Naisi teenindajana nägi ainult ühes suuremas kaupluses ja needki tundusid olema venelannad. Tänaval naised muidugi käisid ja olid kallilt ja euroopalikult riietatud.
Koobastes arvasid minu naised, et on väga hea akustika ja hakatigi laulma. Kui maa peale tagasi jõudsime, võttis meid vastu tormiline aplaus sinna kogunenud turistide poolt. Selliseid improviseeritud kontserte oli veel mitmel pool.
Sõitsime ka Sumgaiti nimelisse linna ja külastasime sealset turgu, kus pilt oli ikka sama - suurte rosinakuhjade ja nelgivaaside taga seisid mustaverd naeratavad noored mehed. Otsustasin neid pildistada ja järsku seisis minu ees milits, kes lubas filmi koos fotokaga konfiskeerida, sest pildistamine turul oli nõukogude seaduste järgi keelatud. Mind päästsid ära kaks meie noorikut, kes miilitsale silma vaadates hakkasid sädistama ja üks neist sosistas eesti keeles, et lase ruttu jalga. Nii ma siis päästsingi oma slaidifilmi.
Ühel õhtul viidi naiskoori tähtsamad tegelased ja ka giid kohalikku restorani, kus meid kostitati rahvuslike toitudega. Naisi oli peale meie veel mõningaid, kuid tantsisid orkestri saatel ainult mehed. Kaspia mere ääres oli ilus park ja seal lastekohvik. Tahtsime minna sinna kohvi jooma, kuid ka seal istusid ainult mehed. Naisi teenindajana nägi ainult ühes suuremas kaupluses ja needki tundusid olema venelannad. Tänaval naised muidugi käisid ja olid kallilt ja euroopalikult riietatud.
Koobastes arvasid minu naised, et on väga hea akustika ja hakatigi laulma. Kui maa peale tagasi jõudsime, võttis meid vastu tormiline aplaus sinna kogunenud turistide poolt. Selliseid improviseeritud kontserte oli veel mitmel pool.
Sõitsime ka Sumgaiti nimelisse linna ja külastasime sealset turgu, kus pilt oli ikka sama - suurte rosinakuhjade ja nelgivaaside taga seisid mustaverd naeratavad noored mehed. Otsustasin neid pildistada ja järsku seisis minu ees milits, kes lubas filmi koos fotokaga konfiskeerida, sest pildistamine turul oli nõukogude seaduste järgi keelatud. Mind päästsid ära kaks meie noorikut, kes miilitsale silma vaadates hakkasid sädistama ja üks neist sosistas eesti keeles, et lase ruttu jalga. Nii ma siis päästsingi oma slaidifilmi.
Postitused
3 kommentaari:
Ema juttudest on mul meeles, et kuna nõuka ajal mosleminaistel rätikutekandmine ära keelati, siis leidlike poolt oli selle probleemi lahendamiseks avastatud uus moodus. Ema jutu järgi olevat seal naised võtnud meeste triiksärgid ning pannud need lahtinööbituna mitte selga, vaid pähe - nagu kuuma päikese eest kaitseks, st triiksärgi turja osa oli naiste pealael, selja ja kereosa ontlikult ümber ülakeha (kuigi lahtinööbituna). Suurema nn näokatte pinna saavutamiseks oli triiksärgi krae ka ületõstetud asendis moodustades näo ümber võõrast pilku varjava raami. Ja särgikäised siis lipendasid vabalt tuules. Et kui võõras inimene mööda läks, siis elegantse käeliigutusega haarasid mosleminaised triiksärgi käise ning nagu juhuslikult tõmbasid selle suu ja nina ette. Triiksärk seega täitis täielikult kohustusliku rätiku funktsiooni, aga särgi kandmise eest ei saadud karistatud. Ise pole seda näind, aga ema võib kinnitada, kas see nii ikka oli
Eelkirjeldatut nägime me koos Ottiga Bahaaras ja Hiivas.Seal rääkis kohalik meesgiid,et ta pole sellepärast ka abielus, et ei jõua kalõmmi (pruudiluna) maksta.
Väga nutikad naised!
Postita kommentaar