Seda reisi ma ootasin ammu, sest seal ma polnud enne käinud. Üllatused algasid kohe, kui öö hakul pärale jõudsime - väljas pime, lennujaam tühi, kedagi vastas ei ole ja ükski kohaliku büroo telefon ei vasta. Õnneks oli kusagil nurgas inimesekõrgune rull pappi, millest sai rebida igale turistile tema pikkusele vastav voodi. Hommikul, kui ametnikud tööle tulid, leidis keegi aega ka meile vastu tulla. Esimesena teatati, et ööbimine on paarkümmend km linnast väljas ja järgmine uudis - tänast ekskusiooni relvapalatisse ei toimu, sest pole giidi. Homme vaatame, mis edasi saab. Nüüd ärkas minus emalõvi, kes oma laste eest peab hoolitsema. Paari tunni pärast olime linna peatänaval olevas Inturisti hotellis, kuhu nõukogude ajal ainult välisturiste majutati. Peale rikkalikku söömaaega anti buss relvapalatisse sõiduks, kui teatud tingimustega - sinna saate, tagasi hotelli tulete ise ja giidi ka ei ole. Õnneks olid eksponaatide juures ka venekeelsed kirjad ja nii ma siis selle ekskursiooni miskit moodi läbi viisin. Järgmised ekskursioonid toimusid kõik normaalselt, s.t. õigel ajal ja koos ettenähtud kohaliku giidiga. Käisime paljudes huvitavates kohtades nii Tbilisis kui ka Goris, kus oli Stalini sünnimaja peale marmorpalee ehitatud.
Need võõra maa kombed on ikka äraarvamatud. Omapead liikuda ei saa, sest ikka tuleb keegi sulle naeratades juurde ja hakkab pärima, et kust sa tuled ja kes sa oled. Üks mees hakkas kohe tutvust tegema, kui juhtusime tee ületamiseks rohelist tuld oodates kõrvuti seisma... Poes sulle peenraha tagasi ei anta ja kui sul kopikatest puudu tuleb, siis ei võeta ka kogu paberraha vastu, vaid ainult suuremaid kupüüre ja väikesed rahatähed jäävad sulle nagu sandile almuseks. Samas oli ilmatu tegu, et grupi rahadega toime tulla, ikka kirjutati suurem arve kui oli kokku lepitud. Meie büroost saadetud lepingud olid alati kuhugi kadunud ja see, kes neist teadis, oli kodus haige või lõunale läinud. Peale paari korda, kui istusin rõdule, panin suitsu ette ja teatasin, et ootan, kuna ametnik tuleb, hakkasid õiged arved välja ilmuma.
Naljakas lugu oli ka söökidega. Kuna nõukogude ajal nappis toidukraami, siis oli igal pool ette nähtud, et turistid said 3 korda päevas süüa. Tbilisis kutsuti mind ja kedagi grupist peakoka juurde menüüd kooskõlastama. Lauale anti aga alati hoopis midagi muud ja kui õiendama läksid, siis aeti süü eelmise brigaadi peale.
Meie grupis oli 3-4 alla 20-aastast neiukest, kes soovisid õhtuti linnaga tutvuda. Olles kursis vanemate kollegide kogemustega, ei julgenud ma neid üksi lasta ja läksin ennast emana esitledes nendega kaasa. Kavalerid olid sel juhul väga viisakad ja Tivolis neiukesi iga uue atraktsiooni peale kutsudes küsisid minu käest luba. Tüdrukud ei saanud alul asjale pihta, miks ma neid restorani ei lubanud minna ja hakkasid alles siis uskuma, kui rääkisin, kuidas giididele isegi maksta on püütud et neiukesi saada. Üks noor Tartu giid oli ka ise haneks tõmmatud ja suurte raskustega jõudis hommikuks koos grupi lennupiletitega mägedes asuvast joomakohast tagasi.
Need võõra maa kombed on ikka äraarvamatud. Omapead liikuda ei saa, sest ikka tuleb keegi sulle naeratades juurde ja hakkab pärima, et kust sa tuled ja kes sa oled. Üks mees hakkas kohe tutvust tegema, kui juhtusime tee ületamiseks rohelist tuld oodates kõrvuti seisma... Poes sulle peenraha tagasi ei anta ja kui sul kopikatest puudu tuleb, siis ei võeta ka kogu paberraha vastu, vaid ainult suuremaid kupüüre ja väikesed rahatähed jäävad sulle nagu sandile almuseks. Samas oli ilmatu tegu, et grupi rahadega toime tulla, ikka kirjutati suurem arve kui oli kokku lepitud. Meie büroost saadetud lepingud olid alati kuhugi kadunud ja see, kes neist teadis, oli kodus haige või lõunale läinud. Peale paari korda, kui istusin rõdule, panin suitsu ette ja teatasin, et ootan, kuna ametnik tuleb, hakkasid õiged arved välja ilmuma.
Naljakas lugu oli ka söökidega. Kuna nõukogude ajal nappis toidukraami, siis oli igal pool ette nähtud, et turistid said 3 korda päevas süüa. Tbilisis kutsuti mind ja kedagi grupist peakoka juurde menüüd kooskõlastama. Lauale anti aga alati hoopis midagi muud ja kui õiendama läksid, siis aeti süü eelmise brigaadi peale.
Meie grupis oli 3-4 alla 20-aastast neiukest, kes soovisid õhtuti linnaga tutvuda. Olles kursis vanemate kollegide kogemustega, ei julgenud ma neid üksi lasta ja läksin ennast emana esitledes nendega kaasa. Kavalerid olid sel juhul väga viisakad ja Tivolis neiukesi iga uue atraktsiooni peale kutsudes küsisid minu käest luba. Tüdrukud ei saanud alul asjale pihta, miks ma neid restorani ei lubanud minna ja hakkasid alles siis uskuma, kui rääkisin, kuidas giididele isegi maksta on püütud et neiukesi saada. Üks noor Tartu giid oli ka ise haneks tõmmatud ja suurte raskustega jõudis hommikuks koos grupi lennupiletitega mägedes asuvast joomakohast tagasi.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar