Kui olin juba paar aastat töötanud, saabus see kauaoodatud aeg, kui sain hakata sõitma mööda N.Liitu grupisaatjana. Minu kohustuseks oli siis igati hoolitseda turistide heaolu eest, alates sõidupiletite väljaostmisest ja lõpetades sellega, et nad õnnelikult koju tõin. Tuli vaadata, et õiged inimesed ühte tuppa saaksid, toidud kvaliteetsed oleksid, kohaliku büroo poolt organiseeritud ekskursioonid ikka toimuksid jne. Tasu selle eest oli ca tass kohvi ja pakk suitsu päevas, kui raha asjadesse ümber arvestasid. Sellele lisandus siis boonusena tasuta sõit koos ööbimise ja toitlustamisega. Ega seda lõbu siis igaüks ei saanud ja see tuli välja teenida Tartusse saabunud turistide teenindamisega!
Esimene reis läks Sotši. Veel hulga aastaid hiljem tuleb külmavärin ihule, kui kuuled sõna Domodeodvo, mis oli selle lennujaama nimi, kus algasid Moskvast kauglennu liinid. Õuduste ootesaal, kus iga poole minuti tagant kile naisehääl teatas, kuhu ja kuna järgmine lend väljub. Ninna tuleb liisunud hapukapsa ja peldiku hais ja silme ette viimase võimaluseni rahvast täis tuubitud ruum, kus tuli kannatlikult oodata, et vabaneks selline lapike põrandat, kuhu terve grupi pakid hunnikusse laotuna ära mahuksid. Paar inimest oli kogu aeg pakivalves ja teised siis said kas sööklasse või tualetti minna.
Lõpuks olimegi kohal! Büroo töötaja Kaja Kildvee oli mulle kõik üksikasjadeni selgeks teinud, et mul oli lausa mõtteline pilt silme ees, kus miski asi asub ja loomulikult teadsin, mida teha tuleb. Seda ta aga ette ütelda ei teadnud, et erakorteritesse inimeste majutamine õige mitu tundi aega võtab, sest kui ikka passi polnud kirjutatud, et see sellega abielus oli, siis tuli mehed ja naised eraldi majadesse panna. Moraal oli N.Liidus nii kõrge!!!! Inimestel olid aga ühised kohvrid ja siis tuli otsida võimalus, et ööbimiskohad vähemalt lähestikku oleksid.
Pakutud ekskursioonid olid muidugi huvitavad, eriti botaanikaaed ja Afoni koopad. Osaliselt olin ise neid kohti ka juba tudengipõlves külastanud. Ebameeldiva seigana meenub see, kuidas minu grupi mehed botaanikaaias raginaga bambuse varsi murdsid ja lilleõisi korjasid, et oma kaasasid rõõmustada. Samal ajal naised kuulasid giidi juttu teemal, kui palju inimesi igal aastal seda botaanikaaeda külastab. Siis andsin küll vihaselt sisistades naistele käsu oma mehed korrale kutsuda ja mitte meie giidi silma alla sattuda. Kui giid oleks aru saanud, et need on meie grupi mehed, kes seal taimi rüüstavad, oleks terve Eesti rahvas häbistatud. Grupp oli komplekteeritud Põlva rajooni eeskujuliku kolhoosi töötajatest.
Esimene reis läks Sotši. Veel hulga aastaid hiljem tuleb külmavärin ihule, kui kuuled sõna Domodeodvo, mis oli selle lennujaama nimi, kus algasid Moskvast kauglennu liinid. Õuduste ootesaal, kus iga poole minuti tagant kile naisehääl teatas, kuhu ja kuna järgmine lend väljub. Ninna tuleb liisunud hapukapsa ja peldiku hais ja silme ette viimase võimaluseni rahvast täis tuubitud ruum, kus tuli kannatlikult oodata, et vabaneks selline lapike põrandat, kuhu terve grupi pakid hunnikusse laotuna ära mahuksid. Paar inimest oli kogu aeg pakivalves ja teised siis said kas sööklasse või tualetti minna.
Lõpuks olimegi kohal! Büroo töötaja Kaja Kildvee oli mulle kõik üksikasjadeni selgeks teinud, et mul oli lausa mõtteline pilt silme ees, kus miski asi asub ja loomulikult teadsin, mida teha tuleb. Seda ta aga ette ütelda ei teadnud, et erakorteritesse inimeste majutamine õige mitu tundi aega võtab, sest kui ikka passi polnud kirjutatud, et see sellega abielus oli, siis tuli mehed ja naised eraldi majadesse panna. Moraal oli N.Liidus nii kõrge!!!! Inimestel olid aga ühised kohvrid ja siis tuli otsida võimalus, et ööbimiskohad vähemalt lähestikku oleksid.
Pakutud ekskursioonid olid muidugi huvitavad, eriti botaanikaaed ja Afoni koopad. Osaliselt olin ise neid kohti ka juba tudengipõlves külastanud. Ebameeldiva seigana meenub see, kuidas minu grupi mehed botaanikaaias raginaga bambuse varsi murdsid ja lilleõisi korjasid, et oma kaasasid rõõmustada. Samal ajal naised kuulasid giidi juttu teemal, kui palju inimesi igal aastal seda botaanikaaeda külastab. Siis andsin küll vihaselt sisistades naistele käsu oma mehed korrale kutsuda ja mitte meie giidi silma alla sattuda. Kui giid oleks aru saanud, et need on meie grupi mehed, kes seal taimi rüüstavad, oleks terve Eesti rahvas häbistatud. Grupp oli komplekteeritud Põlva rajooni eeskujuliku kolhoosi töötajatest.
Postitused
2 kommentaari:
Minu ainus reisibyroo kaudu soit Gruusiasse oli lausa jube. Grupisaatjaks oli mu oma kursusekaaslane Piret, perekonnanime ei maleta, mul ei ole hea malu. Moskva lennujaamas viibisime yle oopaeva. Keegi ei kompenseerinud meile yhte kaotatud viiest paevast, raakimata "pain and suffering". Ikka ouduste tipp oli selline reisimine, age ei saa salata, odav.
Oluline oli ehk ka see, et üksikturist polnud võimeline omale hotellikohtagi saama, sest neid oli nii vähe.Sama lugu oli toitlustamisega,poodidest polnud praktliselt midagi saada.Nii mõnegi huviobjekti kohta kehtisid piirangud ja nii nagu minul Eestis, nii ka mujal ,tohtisid giidid turiste viia ainult kindlat marsruuti pidi, mille kohta oli sul enne tekst kirjutatud ja kaitstud.
Postita kommentaar