Lugusid tööst ekskursioonide saatjana ja giidina I osa

Terve elu olen ma soovinud reisida, kuid suure pere kõrvalt oli see küllalt kallis. Sügisel 1984 avaldati ajalehes kuulutus, et korraldatakse Tartu linna ekskursioonijuhtide kursused ja tublimad saavad võimaluse käia gruppide saatjatena terve N. Liidu ulatuses. Mida paremat sai soovida - saan rahata reisida ja ilma näha. Käisin talv otsa hoolega Tartu ainukese ekskursioonibüroo juures, mis asus Laial tänaval, kursustel. Kevadeks kirjutasin valmis 80-leheküljelise individuaalteksti teemal "Ajalooline Tartu - jalgsiekskursioon kestvusega 3 tundi." Sooritasin komisjoni ees eksamid ja olingi giid valmis, kuid siiski teatud mööndusega. Nimelt pidi peale selle, et kolmest eksamiküsimusest tuli üks vastata vene keeles, kirjutama ka eelnimetatud tekst venekeelsena. Olin protestivaimu täis ja kirjutasin 2 teksti - esimese eesti keeles ja teist hakkasin ruudulisse kladesse vene keelde tõlkima. Õnneks usaldas minu õpetaja Kaja Kildve mu keeloskust ja viimatinimetatud tülikas töö on siiani lõpetamata.

Peab ütlema, et nõukogude ajal oli giidide teadmiste kontroll küllalt range, meid käidi kuulamas ja pidime aegajalt ka ise üksteise ekskursioone kuulama ja nende häid-halbu külgi analüüsima. Küllalt sageli toimusid giididele ekskursioonid, tarkade inimeste loengud huvitavatel teemadel, käisime Tartu asutustes ja tegime koos koduloolastega ekskursioone mööda Eestit.

Töö ise oli huvitav, kuid vahel koledamal kombel raske. Kujutage ette, et tuleb 25-kraadise pakasega laupäeval või pühapäeval 3 kolmetunnist ekskursiooni läbi viia! Hääl läheb ära ja jalad kipuvad külmetama, kuid sina aina naerata ja kiida oma kallist kodulinna! Tasu sellise raske päeva eest oli turuhindadesse ümber arvestatuna 2-3 kilo sealiha + võimalus saada suvel eestlaste grupi saatjaks N. Liidu piirides.

Marsruut ja teema oli kindlaks määratud ja kui tuli mõni uus objekt juurde, pidid selle kohta jälle kirjaliku töö esitama. Näiteks Tartu Riikliku Ülikooli klassikalise muinasteaduse muuseumi teksti selgeks saamine vene keeles oli väga suur töö, sest kahjuks polnud seda meie kooliajal isegi eesti keeles õpetatud ja need venekeelsed nimed!!! Selgeks aga kõik nad said ja hiljem lugesid nagu laulusalmi peast. Kirjandust oli vähe ja kõik, mida nägid, püüdsid ära osta. Minu raamatute ja brošüüride kogu oli suurem kui ülikooli raamatukogu lugemissaalis väljas oli. Siiani pole lahti saanud kombest kõikidest ajalehtedest need artiklid välja lõigata, mis kunagi võiks ekskursioonidel vaja minna.

Kahjuks ei teinud ma märkmeid, kuid järgmistes osades püüan mälu järgi taastada huvitavamaid seiku sellest minule nii meeldivast tööst, mis siiani on kestnud juba 23 aastat.