Ekskursioonijuhina...VI osa

Korduvalt juhtus ka seda, et plaanilise grupiga liitus büroo poolt saadetud nn. üksikturiste, kes siis grupiga koos minu ekskursiooni läbi kõndisid. Sellised inimesed oli tõelised huvilised ja sageli sai jäädud nendega peale ekskusiooni lõppu kuhugi pargipingile istuma ja vestlema. Nendest meenub keskealine abielupaar Moskvast. Kohe alguses rääkisid nad, miks nad olid siia sõitnud. Nimelt olid nad eelmise puhkuse ajal üksikturistidena käinud Siberis väga paljudes kohtades. Igal pool, kuhu nad läksid, oli olnud sama jutt - kahjuks on nüüd kõik palju kehvemaks läinud. Enne, kui veel eestlased kodumaale tagasi ei olnud läinud, olevat elu olnud palju parem. Nüüdsed brigadirid ja muidu kolhooside eesotsas olev rahvas ei pidada midagi tegema, vaatavad ainult omakasu peale ja olevat lollid kah. Sellise jutu peale siis osustaski abielupaar, et sõidavad järgmisel aastal Eestisse ja vaatvad, mis imeelukad need eestlase siis ikka on, kui mitukümend aastat hiljem neid ikka veel taga nutetakse. Tegelikult oli ikka hea meel küll sellist asja kuulata!
Ega ma ju ainult välismaalastega ei töötanud! Ühel kevadisel koolivaheajal külastas Tartut bussitäis Tallinna vene kooli õpetajaid. Aeg oli siis juba selline, et ajalehes Sirp ja Vasar ilmus palju selliseid artikleid, kus valgustati ajalugu teistmoodi ja aeti ka muidu imelikku juttu. Eks ma siis püüdsin ka loetud infot agarasti edasi anda. Grupiga oli kontakt hea ja ma ei osanud midagi kahtlustada seni, kui mõne aja pärast mind büroo juhataja juurde kutsuti. Nimelt oli minu peale tulnud partei keskkomiteest kaebus, et ekskusioonijuht ei ole tasemel, petab rahvast ja ajab ka rumalat juttu. Juhataja kuulas minu paari ekskursiooni pealt ja ei leidnud mingeid faktivigu ja jutt olevat ka olnud tasemel. Paari nädala pärast saadeti päälinnast kontrollina siia keskaparaadi töötaja Maie Nisu (kes hiljem oli Juhan Liivi muuseumi asutaja, Kallaste linnapea, Alatskivi aktivist jne.). Kuulas ta siis kogu ekskursiooni ära ja peale lõppu soovis minuga kusagil vaikses kohas vestelda. Minu ettepaneku - läheme siis meie poole - võttis ta vastu. Tüdrukud keetsid kohvi, küpsetasid koogi ja nii me siis vestlesime mitu tundi. Näitasin mina temale oma ajaletede väljalõikeid ja tema minule saabunud kaebekirja, kus oli loetletud 10-12 punkti, mille suhtes mina olevat eksinud. Kiri algas sõnadega - töötan organites 1947. aastast alates, kuid sellist rumalat juttu kuulen esimest korda. Aga need punktid olid loomulikult tõde! Nüüd jäi üles küsimus, mida edasi teha. Soovitasin siis leida oma kaastöötajate seast mõni tõehuviline venelane ja siis seda daami koos külastada. Järgmisel kohtumisel Maie Nisuga selgus, et vahepeal oli kaebaja palju lugenud ja tema eelmisest kirjast olevat jäänud mulle püsima ainult üks etteheide - miks giid rääkis, et Peeter I oli barbar. Tema seekordsed grupikaaslased, samuti venelannad, olid aga minu kaitseks keskkomiteele kiidukirja kirjutanud.