Ekskursioonijuhina... VII osa. Slovakid.

Ikka sellel nõukogude ajal oli selline lugu, et üks ehitusorganisatsioon kutsus endale külla kolleegid Tsehhoslovakkiast. Ühe nädala pidi neid võõrustama Tartu osakond ja teise tallinlased. Koos asutuse vastvõtjaga sõitsime neile bussiga Leningradi lennujaama vastu. Kuna nendel oli ka kohustuslik keel vene keel nagu meil, siis sai see ka minu suhtluskeeleks külalistega. Miskipärast ei olnud mehed nõus kohe bussi tulema ja ikka rääkisid - nasi nosi ja nasi nosi ja kommandiir. Lõpuks taipasin, et neil oli mingi tegu lennuki komandöriga ja läksime siis seda otsima. Selgus, et kõik nende taskunoad olid pandud ühte kotti ja võetud komandöri kätte hoiule. Ja neid nugasid läks kohe samal päeval vaja! Nimelt oli tartlaste poolt külalistele restoranis lõunasöök tellitud, kuid uksel oli silt REMONT. Õnneks teadis minu kaaslane (edaspidi saatja) ühe linnaosa partei-sööklat, kuhu meid siis sisse lasti ja kostitati hapukapsaste, keedukartulite ja sardellidega. Mis aga puudusid, need olid noad. Kuna istusin ühes lauas külalistega, siis sain ka mina nende taskunoaga sardelli enne söömist tükkideks lõigata. Järgmisena sõitsime Neeva kaldal asuvasse ekskursioonibüroosse, kust oli linna giid tellitud. Tellimisraamatus mingeid andmeid selle kohta ei olnud ja giidi loomulikult ka mitte. Kuna olin oma perega varem Leningradis käinud ja siis koos saatja ja bussijuhi Aivariga suutsime olulised objektid ära näidata. Ööbima pidime minema Narva ja järgmisel päeval siis uuesti Leningradis ringi vaatama. Ilm oli kole palav ja kõigil joogijanu. Poodides midagi saada polnud ja tänavatel putkades kole pikad sabad. Otsustasime sõita esimese külakaevuni. Kuna lisataarat polnud, siis tuli kaasas olnud slivovitsi pudelid tühjaks juua. Kui esimene pudel tühjaks sai, siis see otsustati anda bussijuhile. Igast ringikäivast pudelist läks sortsukene sinna ja õhtuks oli Aivari pudel täis.

Ööbisime Narvas mingis ühiselamus, mis oli lihtne, kuid puhas. Sõime väga viisaka serveeringuga kohvikus. Hiljem, kui pärast uut Leningradis käiku Eestimaale tagasi tulime, oli meeldiv kuulda, et turistide arvates siin on ikka Euroopa, aga mitte Venemaa.
Sõitsime põhiliselt mööda Lõuna-Eestit ja nädala pärast andsin Haapsalus grupi Tallinna giidile üle. Kogu minu jutu tõlkis pan Jan nende kodusesse slovaki keelde. Esimestel päevadel taipasin, mida ta tõlkimata jättis, kuid viimasel päeval sain juba sellest peaaegu aru, mida ta oma keeles juurde rääkis. Eks mõlemad pooled olid vestlustes suhteliselt tagasihoidlikud ja avameelselt tegelikust elust kummalgi kodumaal sai rääkida ühe väga intelligentse abielupaariga alles viimasel õhtul. Mälestuseks kinkis proua mulle oma Pariisi sugulaste poolt saadetud meigikarbi.