Ameerika III

Jube lugu - kohalik kell alles 5 hommikul ja minul juba uni lainud. Epp norskab nn. suures toas diivanil, Anu magab korvaltoas ja Saul on juba toole soitnud. Peni kah veel magab. Arvutist peale selle, spetsiaalselt mulle seatud ikooniga blogi, muud avada ei oska. Eks ma siis anna aru eilasest paevast.

Seadsime sihiks kulastada kohalikku huviobjekti - Oak Alley Plantatsiooni (moisat).
Enne seda peatusime mingis teeaarses kohas (AN. says: "Alligaatoriküla", väike vabaõhumuuseum vanade talumajade jmt), kus olid aiaga piiratud soos 2 elusat alligaatorit, Anu nagi vabalt elavat ussi ja Epp ostsis koju viimiseks kohalikku punast veini. Seal oli veel 4-5 lagunud valimusega igatsorti suveniire ja antiiki tais topitud maja, kuurialune roostetanud pollutoomasinatega.
Vaga huvitav oli keraamikapood (AN. says: kohalik vana, veel töötav "potitehas", kus müüdi ainult Louisiana kunstnike-keraamikute töid), toeline kunstinaitus!

Edasi soitsime ule tohutult korge Missisipi joe silla (nime jargi Paikesepaiste sild (AN. says: Epu lause, et vaadake nüüd ruttu kahele poole, rohkem te Mississipit enam ei näe, oli väga korduv lause meie reisi jooksul:) ) ja siis piki joe kallast kuni selle muuseumi-moisani. Joge ennast naeb ainult valitud kohtades, kus on lubatud kaldaid piiravale uleujutuse vastsele kaitsetammile minna. Aga voimas on ta kull! Suured laevad paistavad pisikeste paatidena tema peal. Kahel poolt on mitmesugused toostushooned ja pollud on lausa lagedad, st. siledal maal.
Muuseum nagu ikka - moned originaalesemed Louna osariikide soja perioodist ja kuni 20. sajandi I pooleni, enamus tundus olevat kas jargi tehtud voi kokku korjatud. Giid oli laia traatalusega seelikuga nagu tegelased raamatust Tuulest viidud. Mina muidugi jutust aru ei saanud, kuid minu 2 tolki, eriti Anu, raakisid mulle parast asja ule. (AN. says: giidi jutu ajal voolasid kohaliku mustanahalise ekskursandi silmist kohe pisarad, kui mainiti sõna ori. )
Enne moisamajja seansile minekut kaisime kohalikus restoranis, kus Epp tellis meile huvitava toiduvaliku, igale ise asja. Ma siis soime taldrikuid uksteisele edasi andes kordamooda nii praetud alligaatorit, mingisuguseid krevetitaolisi elukaid (AN. says: shrimp = krevett, crawfish = jõevähk), praadi, mis oli nagu supp (AN. says: Gumbo, kohalik rahvustoit, mida tõepoolest kõik kõikjal söövad lisaks Jambolayale. Me oma mulgiputru, kamast rääkimata, nii igapäevaselt ei tarvita), tohutult vurstsitatud maisi ja salatit. Koik oli hea ja huvitav!
Paev loppes Wal-Martis, kus Anu roomuks ja ullatuseks oli suuri numbreid riideesemeid ja kahjuks suhteliselt vaikeses valikus jalanousid (AN. says: aga ikka oli!). Kui koju joudsime, oli valjas suur pimedus ja soojakraade vist ca 20. Paeval oli kull tunne, et on erakordselt soe maikuu, sest enamus puid on lehes ja sooja nii 25-30 kraadi ringis. Monus paev oli!