Ameerika VI osa

Tana on teisipaev ja seda voiks nimetada taielikult poodides kolamise paevaks. Meie pere onnetuseks on suured jalad ja eks me siis peamiselt kingapoode mooda soitsime. Tulemus oli rahuldav - mina sain 2 paari, Epp uhe paari ja Anu 4 paari jalanousid. Ega siis neid suuri numbreid ka siin suures valikus saada pole ja igas poes neid polnudki. Kogu eelnimetatud ostude sooritamiseks kulus terve paev. Lisaks ostis Anu veel vahema kui 3 $ eest piduliku jaki, mina sain odavalt seeliku ja Epp pluusi ja seeliku. Tuleb uskuda Epu juttu, et rahva ostuvoime on langenud, sest sageli olime kolmekesi poe ainukesed ostjad. Igal pool on suured allahindlused.

Tegelikult oli midagi ka silmale ja hingele - see oli igatsorti loodusega seotud inimestele suunatud kauplus. Suur ja voimas hoone, kus oli nii kala-, jahi kui ka matkameestele koik voimalikku traani. Juba jahipysse ja revolvreid oli ridade kaupa, raakimata telkidest, magamiskottidest, valipeldikust ja peenemast matkavarustusest. Anu jai lausa pahviks mingi elupaastmise vahendite riiuli juures! Lisaks oli kujundatud mitu loodusenurgakest ehtsate loomatopistega. Viimased olid nii huvitavalt ules ehitatud, et jatisid parema mulje kui nii monigi nahtud koduloo- voi zooloogia muuseum.

Loomulikult oli ka suur akvaarium ja kunstlikud kaljud karude ja kitsede topistega. See oli taielik ullatus, sest Epp raakis, et laheme relvakauplusesse ja mina motlesin, et mis sinna ometi oma nina toppida! Lausa ehmatus oli siis, kui sugiseses metsas keset loomakarja istuv vanamees jarsku hakkas raakima. Kui ei oleks olnud seda haalekovendaja tooni, oleks ikka lausa pahviks teinud. Kole oli siiski, sest tundus, nagu oleks see olnud toeline inimese topis, sest raakimise ajal liikusid nii kaed kui ka suu ja naeratav ilme oli ka nagu paris inimesel.