Sellel paljude poolt taganutetud nõukogude ajal ei olnud enam kuigi palju poode järele jäänud ja kui neid ka leidus, polnud sealt midagi saada. Hakkasin ükskord siis oma tüdrukutele jutustama, millised kauplused meie kõige lähemas ümbruses kunagi olid olnud. Ajad aga muutusid, poed tulid tagasi. Kuid nüüd, kuna enamus neist on jälle suletud, palusid lapsed mul nendest uuesti jutustada. Poodide asukohta võib määrata selle järgi, et osadel majadel on nn. äralõigatud nurgad, sest seal oli vanasti poe uks.
Kuu ja Tähe tänava linnapoolsel nurgal (maja nr. 61) oli nõukogude ajal kaua aega õllekas või veinibaar. Praegu on seal taara vastuvõtt ja keemiakaubad. Lisaks on veel kõrvalkorterisse sisse seatud toidukaupade pood. Nende vastas, perekond Väljaotsade majas (nr. 63) oli kunagi juuksur, praegu on toidupood. Üle täna teisel pool, endise veski asemele peale sõda ehitatud uues majas, on olnud nii toidupood, majapidamistarvete kauplus kui ka mööblipood. Bussipeatuse nimigi on säilinud Linda-nimelise kaupluse järgi, kuigi sellenimeline tänav on Tähe tänava paralleel ja ka viimane kauplus on sealt välja kolinud. See tänavanurk on praeguseks ajaks kujunenud joodikute klubiks, kus peaaegu igal kellaajal võib näha pundnud nägudega keskealisi mehi ja ka poisikeseohtu räuskajaid ja ropendajaid.
Vaba ja Tähe tänava nurgal (nr. 69) oli olnud eesti ajal keldripood, kuid mina seda ei mäleta. Selles majas elas enne Maarjamõisasse omale maja ehitamist Taada hea tuttav dr. Ernst Raudam oma naise ja tütrega. Proua Asse käis sageli meie aias oma beebivankriga istumas, sest vaatamata meie suurele vanusevahele saime üheaegselt mõlemad noorteks emadeks. Puri majas (nr. 71) oli pudupood ja alles hiljuti ka kaltsupood, mis suleti. Üle tee teisel pool (nr. 64) oli nõukogude ajal veterinaarapteek, vahepeal mingi aiatarvete pood, siis kaltsupood ja praegu on korter. Meie maja kõrval (nr. 75) oli Sõbra tänava poolses trepikojas väike vürtspood, kus perenaine küpsetas hommikul sooje saiu ja kus lastele anti vahel kommi. Seda juttu tean vanaema sõnade järgi ja omanike perekonnanime ei mäleta, kuid nende perepoeg oli minust 4-5 aastat vanem Hillar.
Sõbra ja Tähe tänava nurgal on olnud ka 3 poodi. Majas nr 70 mina ise äritegevust ei mäleta, kuid maja välimuse järgi otsustades on pood seal olnud. Seal majas elas pikakasvuliste perekond Keel, kelle pojast ja ka pojapojast said nimekad võrkpallurid. Majas nr. 72 (Keeduse majas) on olnud nii õllekas kui ka toidupood, mis praegu seisab tühjana. Mäletan, kuidas meie Taada rõõmustas, kui tütred mehele läksid, et nüüd on ometi, kellega sinna õlut jooma minna. Asjata lootus - Ott õllest lugu ei pidanud ja Volli viis Siiri endaga Jõhvi, hiljem Keilasse ja külas käisid nad siin väga harva.
Selle vastas, majas nr. 81, oli nõukogude ajal juurviljapood, kuhu Taada aegajalt viis kevadel ülejäänud hapukapsaid müügiks. Meie pere ostis igal sügisel suure hulga värsket kapsast, mis siis riiviti ja algul koridoris hapendati. Talveks viidi see suur tünn aiamajja, kust seda külmanud kraami vajadusel peitli abil välja raiuti.
Hiljem, uuel eesti ajal, oli selle poe ruumides antikvariaat. Nüüd on vist korter.
Ka majas nr. 83 oli alles hiljuti toidupood, mis nüüd on suletud.
Saigi ring ümberkaudetele kauplustele peale tehtud. Kokkuvõtteks tuleb välja, et iga Tähe tänavaga ristuva tänava nurgal on olnud 3 poodi.
Postitused
2 kommentaari:
Selle pikakasvulise perekonna kohta tuli meelde, et nende tütre nimi oli Evi ja poeg oli Ats ja ilmselt see nimeks võrkpallur Aavo Keel on Atsi poeg.
Mina poodidest mäletan veel eredalt koolitarvete poodi, mis oli Tähe ja Õnne nurgal (kui linnast tulla siis paremat kätt üle Õnne tänava). Kui mul nüüd õigesti meeles on, siis sai sealt ostetud ka minu esimesed kooliasjad. Nüüd enam kohalikes poodides ei käi, sest autoga on mugavam ja soodsam suurest poest kõik korraga ära osta.
Postita kommentaar