Oma linna ullikesed ja teised.

Alati kui mõtlen nendele või kohtan samalaadseid inimesi, meenub piiblist loetud tsitaat: Õndsad on need, kes vaimust vaesed. Ega ma selle mõttest ise küll hästi aru ei saa, kuid mul on alati ullikestest veidike kahju. Eks igas ühiskonnas on oma ullikesed, kerjused, joodikud ja muud tavanormidest kõrvale kaldujad. Mõnedest vaikitakse, mõnda kirutakse, mõnda naerdakse ja mõnda haletsetakse.

Kaua aega elasid kusagil Kuu tänava kandis kaks väga väikest kasvu naist- ema ja tema haige tütar. Meie ajal kutsuti seda haigust mongoliitne idoitism, nüüd vist Downi tõbi. Liigutav oli vaadata, kuidas nad alati käisid kenasti käest kinni hoides ja isegi siis, kui tütrel olid hallid juuksed ja kortsuline nägu, olid nende suhted nagu emal oma lasteaia-ealise lapsega, kes vahel kuulas sõna, kuid vahel ka jonnis. Silme ette tuleb pilt, kuidas vanainimese välimusega tütar näpib oma põlle- või seelikusaba ja kelmika näoga naeratab möödujatele, eriti meestele. Mida aeg edasi, seda rohkem muretses ema sellepärast, et tema elul on varsti lõpp ja kes küll siis tema tütrekese eest hoolitseb. Mingil momendil neid sealkandis enam näha ei olnud.

Vastas majas elas naine, kes vanaks saades mitme aasta jooksul seisis päevade kaupa Vaba ja Tähe tänava nurgal ja küsis kõikide käest, mis kell on. Kõik teatasid talle rahulikult õige aja ja keegi ei teinud sellest suuremat numbritki, vaatamata sellele, et samadel inimestel natukese aja pärast uuesti mööda minnes tuli seda jälle korrata.

Omaette kuju oli naine, keda hüüti Möira-Mariks. Ta käis vahel mitu korda päevas edasi-tagasi piki Tähe tänavat ja iga kord oli juba kaugelt kuulda tema kirumist. Välimus oli tal mehelik - pikk, laiaõlgne, siledate lühikeks lõigatud juustega ja jalas suurenumbrilised meestekingad. Põll oli alati ees ja mingi komps käes. Sammu pikkus kindlasti meeter või veel rohkem. Nagu sagedastest möödumisel kuuldud jutukatketest aru võis saada, oli teda meeste poolt kuritarvitatud ja neid ta siis taga siunaski. Pärit oli ta kusagilt maakohast, sest vahel luges ta ette ka meeste nimesid ja lubas minna maale neile kätte tasuma.

Joodikuid oli ka mitmesuguseid. Üks käis mööda naabrite kortereid ja pakkus müügiks oma naise ja ämma valmistatud, kui nende tagant keldrist varastatud moose ja mahlu. Ei tea, kas keegi neid ostiski, kuid rohkem kui korra ta meie poole ei tulnud, sest meie isa käskis tal otsemaid moosid naistele keldrisse tagasi viia.

Otse meie lõunapoolsete akende vastas naabermajas käis alalõpmata pidu ja niipea, kui mehed uksest välja tulid, hakkasid nad ropendama ja urineerisid vastu oma maja seina. Siis kui meie majade vaheline aed ära lagunes, lasksime sinna uue kõrge plangu ehitada, sest ega kellelegi see vaatepilt ei meeldinud. Nüüd on seal ammu uued inimesed.

Tähe ja Õnne tänava nurgal kerjas aastaid pruuni palituga naine. Linnalegendi kohaselt oli peale kerjuse surma leitud tema voodimadratsi vahelt suuremaid rahasummasid nii Eesti, Saksa kui ka Vene raha. Kui ma Tartus praegusel ajal kohtan üht teist naist, kes turuhoone juures või viimati ka Tartu kaupluse ees alandlikult leivaraha palub, tuleb see Õnne tänava naine meelde. Kui tahate seda tänast kerjust vihastada, siis pakkuge talle päts saia, siis saate kui mitte sõimuvalingu, siis vähemalt tigeda pilgu osaliseks kindlasti!

Veel meenub alati tumedasse riietatud Must Mari, kes käis Werneris kerjamas kui vaene ja pime. Korra olid need naised, kes istusid akvaariumis (Werneri esimeses ruumis, kus oli suur kell seina peal) kõva häälega rääkinud, et juba kell 3, aeg koju minema hakata. Selle peale vaadanud pime kella poole ja teatanud, et on ju alles pool 2. Eks kerjamine ole ka elukutse!