See on tore, kuidas ajad muutuvad, kuid paljud asjad keeruga tagasi tulevad. Nüüd on seal, kus minu nooruses oli kohaliku linnaosa laste improviseeritud mängimise ja kohtumiste koht, tõeline atraktsioonidega mängumaa. Meil oli tavaks suvisel ajal koguneda Aleksandri kiriku juurde palli mängima. Vahel oli seal õige palju rahvast koos. Nooremad mängisid mädamuna, kuid mina olin tavaliselt nn. rahvaste palli võistkonnas. Kõigepealt selgitati, kellest saavad 2 kaptenit ja nemad siis hakkasid osa võtta soovijatest endale kordamööda rahvast valima. Keda hüüti, see astus kapteni selja taha ritta. Kui paras arv kokku sai, leiti noorte kaskede vahel sobiv plats, tõmmati mõtteliste väravate ette ja keskele kontsaga kriips maa sisse. Mängu põhimõte oli vaenlasi tappa. Kui mängijaid oli rohkem, sai igaüks ühe elu, kuid kui neid vähe kogunes, siis sai elusid kaks või kolm. Palli pidid viskama nii kõrgelt, et see kas oma kaptenini üle vaenlase vägede jõudis või kavala keeruga, et vaenlane seda püüda ei suutnud ja palli maha pillas. Viimasel juhul oli sul elu läinud ja pidid mängust väljuma. Olenedes mängijate osavusest sai mõni mäng väga ruttu otsa ja siis tulid uued valimised ja algas uus mäng. Poistel oli ikka rohkem jõudu ja mingipärast ei seisnud see keeruga visatud pall sugugi alati kindlalt süles, vaid nagu iseenesest läksid käed lahti ja maas ta ta oligi!
Talviseks lõbuks oli soome saaniga sõitmine. (Minu suureks üllatuseks selgus, et mu teismeline lapselaps ei teadnudki, mis asi see soome kelk on ja me pidime koos tütrega joonise abil talle selle selgeks tegema!) Sõit algas Võru ja Sõbra tänava nurgalt ja lõppes jõe ääres lauavabriku juures. Alla minnes olid poisid kelgu peal ja tüdrukud tõukasid tagant, kuid üles tagasi tulles oli tavaliselt vastupidi. Sõitsime loomulikult (selleaegse nime järgi) hobuseteed pidi, mis oli parajalt kinni sõidetud lumega ja libe. Kui juhtus mõni auto ka tulema, siis kõik karjusid eessõitjatele hoiatusi, et võtke kõrvale, auto tuleb.
Kuni 1954. aastani oli vähemalt Tartu linnas tüdrukute ja poiste koolid eraldi õppeasutused. Meie linnaosa tüdrukud õppisid Lina tänaval ja poisid Kesk tänaval Kuu tänava otsa vastas asuvas nn. Kuuse koolis (milline nimi oli rahval pandud direktori järgi.) Tsaari ajal Sõbra tänavale antud nimi - uulitsa Druzbõ - Sõpruse tänav, õigustas ennast täiesti, sest seal oli just see koht, kus mõlemast soost lapsed kokku said. Vastassugupoole suhtes kehtisid küll siis teised reeglid ja ma olin hiljem lausa hämmingus, kui oma tütred koolist tulles kasutasid roppusi, mida nad klassivendade käest olid kuulnud! Elasin küll ju nn. Karlova agulis, kuid lapsi püüti nii koolis kui ka kodudes kasvatada kui tulevasi daame ja härrasid.
Postitused
5 kommentaari:
Mängukaaslastest meenuvad Sõbra tänava nurgal elanud Evi Raig, Ene-Reet Eber, Otsa Eevi, Ene ja Maie( kes, nagu hiljem selgus, on minu langu Aili Sõukandi sugulased). Peaaegu Saekoja tänava nurgal elasid 3 venda Lumeteid-Tõnu, Andres(Miki) ja Enn. Sõbra tänaval elas Liivi Laanpere, Tähe tänaval Elbergi majas elasid Vera Dobrõševskaja( abielus Sirg), Raimo Sirg ja Taimi Koosa.
Nii kui lõpetasin jutu, läksin välja ja nägin Veerat. Tema enne abiellumist Raimundiga selles majas ei elanud ja see, keda ma mõtlesin, oli küll vene nimega, aga hoopis Laine Krassovski.Samas paraadnas( s.t. tänapäevaselt trepikojas) koos oma emaga elas veel eestikeelne sakslanna Ingrid Müller. Teadsime küll, mis rahvusest keegi on, kuid kuna kõik suhtlesime eesti keeles, polnud sellel mingit tähtsust.
Ikka hea nimede malu !
Meil oli ka koolis miski selline pallimang.
Aga Sobra ja Tahe tanava nurgalt maletan ma Riinat, perekonnanimesid ma muidugi ei tea.
Ilmselt elas enne seal koos vanematega ja eks hiljem sai see tema majaks.
Aasta vois olla siis 68 voi nii ja hiljem ka. Igal juhul oli telkus Horoskoop. Ja talvisel "jouluvaheajal" kaisime konnaraudadega korvaltanavates "uisutamas". ju siis autosid ikka ni palju polnud,sest kindlalt on meeles, et tegevus toimus soiduteedel Raua tanavas jne.
Hiljem, kui Tahe tanavale koju joudsime, olid varbad nii kylmunud, et vaga valus oli neid ahju vastas soendades.
Riina juures kirjutasime veel Horoskoobi laulude sonu kaustikusse ja muidugi laulsime neid ka. Ja nende majas oli alati miski kypsise lohn ja kommid vabalt laual.
Sõbra tänavast veidi kaugemal elasid Aino Hummel, Marianne Mitt ja meist veidi vanem Vaike Martinon. Nendest mäletan meie kodus klaveri juures laulmisi. Põhiliselt laulsime Valgre laule . Klaveril saatis Vaike.Kui Sajor Mall meil elas, siis tema lemmiklauluks oi Paul Tammeveski "Üksainus õis ei tohiks olla palju.."
Mina Sõbra tn-l mängimas ei käinud, sest see parki oli tollal tõeliselt kole võsa. Rahvastepalli mängisime koolis. Siit Tähe tn-lt lapsi eriti palju ei mäleta, ega neid meievanuseid ei olnud vist kah eriti. Naabermaja Siret tuleb meelde, aga temaga jäi ka miski aeg suhtlus katki, sest talle võõrad asjad liialt meeldisid ja meie emale see ei meeldinud :)))
Postita kommentaar