Aiamaja, aia maja, on alati yks kummaline koht olnud. Nagu yks omaette koht, mis pole kuur ega pooning ei oieti nagu mitte just paris yhe otstarbeline ega oieti kellegi oma.
Veini tegemisest seal on juba juttu olnud.
Vanas aiamajas oli eriline lohn. Sygiseti ounad ja tulbisibulad. Ja siis veel mustsostrad, mis justkui loetud olid ja muud vaartuslikumat kraami lyhemaks ajaks. Hapukurgid naiteks. Miskil asjal oli kivi vajutuseks, kas hapukapsad tynnis?
Seintel oli papp vist. Selline, mis napuga torgates vedrutas. Miskil ajal pyydsime Kaiega sellest viisakat elamist teha, riputasime kardinaid ja kleepisime pilte seintele.
Yhel paeval randas sinna vana nahkdiivan. Ja laua all oli kaal.
Kui vihma sadas, oli sinna vaga romantiline pugeda. Nagu paris oma maja.
Ja sirelid ja elupuu ja maikellukesed ymberringi.
Postitused
5 kommentaari:
minu kaasaütlemine läks kaduma, kuid loodan, et Tiiu selle siiski kätte leiab.
Kirjutan siis uuesti.Selle aiamajaga on selline lugu, et seal kohe peab mingi nahkmööbel olema. Kui taada-memme oma nahkmööbli tekstiilse vastu vahetasid, viidi sinna vana diivan. Tea ja Andres lammutasin aiamaja ja diivani kosu viidi pesukööki, kus ta ka praegu on. Ott ja Viljar ehitasid uue aiamaja samasse kohta ja praegu on seal Eppu-Sauli Õnne tänavast pärit nahkmööbli komplekt. Lihtsalt kahju oli seda seoses korterimüügiga ära kinkida ja nii ta toodigi siis siia.
Õunalõhn on endiselt alles, kuid lisandunud on aiamajale uus funktsioon- kaitsta väärtuslikumaid aiatöö riistu varaste ja ka laste eest, kes neid jätavad peale kasutamist kuhugi vedelema.
Aiamajas oli jah, tükati lausa tapeet seinas. Selline erinevatest mustritest. Taat oli kleepinud sinna neid tükke, mis remontidest oli üle jäänud. Osaliselt oli papiga üle löödud. Selliste Vanemuise kuulutuste omadega. Mingi ajahetk lubati meil sinna seinale kleepida ka ajakirjadest (filmiajakiri Ekraan, trükikvaliteet allapoole igasugust arvestust) väljalõigatud pilte ja ka vesivärvidega asja täiendada. Selline uhke tunne oli gräffitit teha, sest kuskil mujal seda teha ju ei lubatud!
Meie ajal oli sihuke ümarik kivi tagurpidi taldrikule asetatud hapukurkide vajutuseks. Kapsaid ma ei mäleta.
Sai teid (Eppu-Kaid) kadestatud koos Tiuga, et just teie laemaalingud seal olla võisid. Me enam kunsti lisada ei võinud - oli niigi täiuslik :)
See-eest oli hästi mõnna diivanil pikali olles kogu lage vaadata-lugeda.
Aukudega puuvillased pitskardinad olid akende ees - täielik luksus mu arust.
Akende kohal riiulitel oli tokis nööri - sünteetilist ja pabernööri. Meie oma "vajalike" asjade jaoks võisime kasutada vaid paberist nööri, valge ja kõdunematu oli defitsiit.
Nu ja see linnunokkadega kaal koos oma karbi "mitte ei tohi ära kaotada" vihtidega, vot see oli tõsine unelmate mänguasi. See suhvliga laud, millel see asetses, oli täis kuivatuskarbikesi. Tulbisibulatest, nagu Epp juba ütles, alustades. Ametlikult sai kaalu muidugi vaid kasutada turule müügiks minevate tikrite (mida tuli korjata ja puhastada, hooajal ikka korvi täis päevas per kärss) kaalumiseks. Nu ja siis igasugu moosi ja suhkru kaalumisel võis kõrvalt vaadata - see oli sihuke täppis-tegevus, et lastele ei usaldatud.
Kui Tea-Kaja külas olid ja me kodu mängisime, siis aiamaja oli Tiu-Kaja kodu ja otsakuur oli minu-Tea kodu. Sestap ma erilist aiamaja sättimist ei mäleta, küll aga otsakuuri oma (see seal talli kohal, teate ju).
Aiamaja ja otsakuur olid tõelised unelmate mängukodud, mida me siis suure hoolega koristasime ja sättisime. Vahvad ajad Tähe tn-l!!!
Postita kommentaar