Pilt lisatud 2008 aasta märtsis. Pildil on langevarjurite kursusest osavõtjad, mina paremalt kolmas.
Tutvusin Ottiga tänu meie pioneerijuhile, kes kutsus kooli saali dekoreerima oma mehe (LAVÜ - Lennuväe Abistamise Vabatahtlik Ühingu esimehest abikaasa) koos oma õpilastega. Nende seas oli ka purilendur ja langevarjur Otto Taur. Kuna Tartu 5. Mittetäielik Keskkool oli tüdrukute kool, siis järgmisel sügisel 1950. a. läks meist enamus edasi õppima Tartu II keskkooli. Ka pioneerijuht tuli sinna komsomoli sekretäriks ja veenis plikasid minema langevarjurite kursusele. Peale Hillar Linki, Lumeti poiste, Jaansoni Lui oli ka seal õpetajaks mootorratta omanik Ott, kes teoreetiliste tundide lõppedes viis plikasid mootorrattaga sõitma. Mind miskipärast jäeti kõige viimaseks ja sõidutati Ülenurmele, kus mootorratas jäi seisma ja enne käima ei läinud, kui mina pidin täitma 2 ülesannet: oma streptotsiidiga punaseks värvitud juustest tema jaoks ise salgu lõikama ja mootorratast juhtima hakkama. Seisime siis mitu tundi maanteel ja lõpuks pidin ikka alla andma. Kell oli 5 hommikul ja ema valvas lahtise akna peal kui tema mootorratturist tütar juhiistmelt maha ronis. Püksirihm oli tal käes. Edasist ei mäleta.
Ka see pilt lisatud 2008 aasta märtsis. Pildil Ott siis, kui ta hakkas lõunapoolt Peipsi järve Ouduvast Tartusse sõitma ja käntsu keeras.
Järgmine kord pidin istuma meie pere kaunitarist mootroratta Pannonia selga Ljubimetsi garnisoni pommilao tee peal. Ott oli lapsevankriga tee ääras ja aina kamandas. Miskipärast kiskus ratas neist mööda sõites ikka nende kahe poole ja hirm oli kohutav, et nüüd sõidan oma kõige kallimad sodiks.
Autojuhiload ma sain ja tegin 2 korda eksameid, sest esimesed load varastati koos rahakotiga ära. Sõitsin ka enamvähem regulaarselt (tegelikult kogu aeg pabistades) kuni mu ainuke õde autoavariis surma sai. Õnneks ei meeldinud minu vanematele minu sõidupraktika ja ka Ott ei hakanud mind enam sundima.
Mootorratta selga istuda ei taha, kuid autojuhi kõrval istumisest ei sa mul kunagi villand.
Autojuhiload ma sain ja tegin 2 korda eksameid, sest esimesed load varastati koos rahakotiga ära. Sõitsin ka enamvähem regulaarselt (tegelikult kogu aeg pabistades) kuni mu ainuke õde autoavariis surma sai. Õnneks ei meeldinud minu vanematele minu sõidupraktika ja ka Ott ei hakanud mind enam sundima.
Mootorratta selga istuda ei taha, kuid autojuhi kõrval istumisest ei sa mul kunagi villand.
Postitused
5 kommentaari:
Mina mäletan küll, kuidas me emaga koos kahekesi autoga sõitsime. Võtsime mullaproove Tartu linnalähedastelt põldudelt. Miina Härma nimelisest kolhoosist, mis on Jõgeva tee ääres. Kodus ööbisime. Objektile sõitsime juba täismundris ellik tööriietega, mullakastid ja puurid pagassis. Riia mäest allasõites hoidis ema kahe käega kramplikult roolist kinni - sõrmenukid valged, selg tikksirge ja nina vastu esiklaasi ja kogu aeg karjus - minge tee pealt eest ära, kas te ei näe, et hull on roolis!
Objektile jõudes parkisime auto väikese (oma üks kraad kindlasti)kallakuga kõrvaltee peale ja ema tõmbas käsipiduri peale. Jupp aega oli arutamist, et ega siis ometigi auto sellest kallakust alla ei veere! Pärast ei saanud me mitte kuidagi autoga sealt enam minema. Ema sõkkus pedaale nagu jalgratast ja mingi ajahetk auto hüppas kui Bengaali tiiger ja maandus läraki suure sõidutee peale. Edasi sõites hakkas mingi punane tuluke paneelil vilkuma. Tekkis ilge paanika. Lähedal telefoniputkasid ei olnud ja moblasid ammugi mitte - ei saanud isale helistada ja konsulteerida. Autot teepeale niimoodi ei julenud jätta ja vilkuva tulukesega sõita ka ei julgenud. Mina ei olnud nõus üksi ei bussiga Tartusse sõitma ega üksi autosse jääma.
Paanika alanedes ja mõtlemise taastudes sa pardatšokist ülesleitud Zigulli tehniline juhend ja saime peatselt selgeks, et see tuluke tähistab pealejäänud käsipidurit. Lõpp hea, kõik hea.
Siis olid mul veel noored ja rikkumata närvid. Siiski suhtusin eriti positiivselt, kui ema edaspidi eriti enam rooli ei kippunud. Kas me niimoodi mullaproove võtsime vaid kord või isegi mitu päeva - mälust pühitud!
Heh, lõbus lugemine,
eriti koos Kai kommentaariga :D
Kas streptotsiidiga saab juukseid punaseks värvida?! Kuhu see salk siis tänaseks saanud on?
Sel ajal oli 2 tüüpi streptotsiidi-punast ja valget, mõlemad valuvaigistid ja põletikurohud.Juuksevärvina kasutamise nõu andis meie juures korteris elav farmaatsiatudeng Mall Sajor. Hiljem pole enam kunagi seda punast värvi rohtu müügil näinud.Juuksed said loomuliku värvi tagasi ca 6-7 korra pesemise järel.
Oo, millised vahvad mälestused!!! Hoolimata sellest, et ma motikaid fännan, olen ise ainult ühe korra motika seljas istunud ja seda ka mitte juhipositsioonil. Kui ma kunagi rikkaks saan, siis ostan endale kindlasti ühe vinge motika.
Kui istud veel tahaistmele, Tiu, siis pane kindlasti selga seljakott 20 inimese söögiga ning lase juhil mööda kurvilist üles-alla roomavat kruusateed täie vinnaga sõita - saad sama elamuse nagu mina 1x jawa tagaistmel sõites :P
Postita kommentaar