Maal "vanaemade" juures

Kui arvestada vanust patsipikkuse järgi, siis võib aravata et umbes nii vanad olime me Epuga, kui me hakkasime Ene-Liisiga tema suvistel mullatöödel kaasas käima. Meile see muidugi hirmsasti meeldis. Meil polnud ju kuskilt „vanaema maal” võtta!. Ema siin ilmselt lisab kommentari, et polnud ju lapsi kuhugu panna.

Majutati meid tavaliselt suurde tallu, kus majaperenaine meil silma peal hoidis seni kuni ema hobuvankri ja mullapuuride ja -kastidega põllumajandust edendas. Suve jooksul oldi tavaliselt mitmes kohas ja ikka vist mingi kaks-kolm nädalat ühes kohas. Ja muidugi sai kohalike külalastega suheldud niipalju, et isegi kohalik keel ei valmistanud enam probleeme. Kõik suvised talu-elu ja küla-oluga kaasnevad tööd ja toimetused said ülevaadatud, katsutud ja läbitunnetatud.

Meie Epuga meenutasime konkreetseid kohti ja sündmusi ikka kohalike koerte ja muude pudulojuste nimede ning toimunud sündmuste järgi. Ema ikka vahepeal täpsustas geograafilisi kohanimesid ka. Ühes kohas oli vagur lehm, kelle peal sai esmakordselt katsetatud, mis asi on lüpsmine ja tal olid sõrad pikad kui suusad. Mis tähtsust sellest, kas see oli Kapa-Kohilas või Kükametsas.

1968 aasta Saaremaa dessant on küll meeles. Elasime suures talus, kus oli palju rahvast. Pakuti meile kuivatatud lesta kui erilist maiust. Minule alul üldse ei maitsnud ja poetasin pakutud palakese vargsi põõsa alla. Sinna kiige juurde sõstrapõõsasse. Maitsemeel muutus päevaga. Kalad kuivasid aida teises küljes räästa all. Mu meelest kõige maitsvavam oli just äsja ülesriputatud toores ja soolatud lest. Kesse enam jaksas selle kuivamist ära oodata!

Palaval suvepäeval peeti perenaise sünnipäeva mis oli kui laulupidu, sest kogu külarahvas vooris õuepealt läbi. Oli hulgaliselt koduõlut pruulitud ja pruugiti seda kõikide poolt ohtralt. Ehtne Saaremaa värk. Ka meie Epuga saime asjast osa. Keegi ei keelanud ega passinud ja võrreldes Memme õlletehases limpsiga oli see jook hoopis midagi muud!

Järgmisena ma mäletan kuidas ema, kes põldude vahelt koju saabus läks meid nähes väga tigedaks ja lohistas meid kättpidi kaevu juurde ja hakkas meile pangede kaupa külma kaevuvett pähe valama ja karjus meie peale, et kainestusmajas tehakse ka nii. Ja siis löödi meid keset päeva suurde voodi magama. Vahtisin vaid pikalt seinapeal olevat roosidega sihverplaadiga ja pommidega kella ja ootasin oma lubatud joodiku und, mida ei tulnud ega tulnud. Epp oli küll magamiskorraldusele kiirelt allunud. Peale pikka mõttetööd läksin ja palusin ennast kodukainerist vabastada. Õue peale sel päeval minna muidugi enam ei lubatud, aga mingi luitetaguse kohakese sain küll edasisteks mõtisklusteks.

Seda seika on meile hilisemas elus küll ja küll meenutatud. Võibolla sellepärast sai järgmine kord õllet pruugitud alles ülikoolis. Mingid veinid ja muud napsud sai ikka keskkoolis ära proovitud.