Peale ülikooli III kursust aastal 1957 oli menetluspraktika Siberis Burjaat-Mongoolia rahvusringkonnas Tšitaa oblastis.Mai lõpust kuni oktoobri alguseni olime põlistaigas. Kaardistajate grupis, kes me kogu see aja koos elasime, oli 10-12 inimest, pooled geoloogid ja tehnikud, pool teenendavat personali- hobusemees ,kokk, abitöölised. Viimatinimetud kontingent koosnes enamuses vähemalt korra vangis istunud tegelinskitest, kes varguse, kes röövi või vägistamise eest.Kui geoloogid õhtul peale sööki asusid tegema kirjatööd ( kameralkat), siis tööliste deviis oli- davai tšai pith i materitsa ( hakkame jooma ja ropendama). Ja seda tööd tegid nad suure naudinguga terve suve.Peab veel mainima, et elasime telkides ja kõigi jutt oli ideaalselt kuulda.Õnneks ei osanud ma nii hästi vene keelt, et oleks nende jutust aru saanud ja lõpuks harjus selle mulinaga nii ära, et ei pannud enam tähelegi.
Möödus paarkümmend aastat ja ma olin tööl Harjumaal. Igal hommikul viidi mind mikrobussiga koos pealinnast korjatud "turuvarblastega" põllule, lõunaks toodi majandikeskusesse sööma ja tagasi, õhtul korterisse.Ühel hommikul pani üks pätt käe mulle põlvele ja palus juhil seni oodata kui ta metsa all selle daamikesega veidi vallatleb. Ja siis juhtus minuga midagi kummalist- ma hakkasin nii ropendama, et tatt lausa pritsis. Teema oli selline, et sa igavene pätt ja joodik ei seisa ise püsti,rääkimata sinu riistast ja kuidas sa üldse julged minuga nii rääkida. Ma arvan et see minu monoloog kestis oma 10-15 minutit. Terves bussis valitses hauavaikus ja siis tuli tagant üks mees, patsutas minu " pinginaabrit " õrnalt õlale, ise anudes-Vasenka , uspakoissa ( Vasja, rahune).Siis rahunesin ka mina ja buss sõitis edasi.
Edasi olin ma tõeline kuninganna-nii kui bussi tulin, vabastati mulle esimene pink, pandi mu proovide kastid kohale , lõuna ajal ja õhtul tehti minu korteri juures peatus , rasked mullakastid viidi ilma käskimata ukse taha. Sööklas avati uks ja lasti kerge kummarduse saates esimesena sisse. Mul oli algul seda raske mõista, kuid vesteldes filoloogidega sai asi selgemaks. Nimelt on igas seltskonnas oma ropendamise sõnavara ja kuna mina kasutasin neid kõige kangemaid, mida olin paarkümmene aasta eest terve suve enda teadmata mälus talletanud, siis järelikult nad kartsid ja austasid mind kui vangisistunud kurjategijat.
Nüüd aga mälust- ei osanud ma kohe peale seda afektiseisundit ega oska ka nüüd mitte ühtegi nendest roppustest,mis ma siis välja ladusin. Tean ainult kõige tavalisemaid väljendeid, milliseid oskasin juba enne Siberisse sõitmist.Ei tea meist keegi, millised aarded meie peakolus peidus on!
Möödus paarkümmend aastat ja ma olin tööl Harjumaal. Igal hommikul viidi mind mikrobussiga koos pealinnast korjatud "turuvarblastega" põllule, lõunaks toodi majandikeskusesse sööma ja tagasi, õhtul korterisse.Ühel hommikul pani üks pätt käe mulle põlvele ja palus juhil seni oodata kui ta metsa all selle daamikesega veidi vallatleb. Ja siis juhtus minuga midagi kummalist- ma hakkasin nii ropendama, et tatt lausa pritsis. Teema oli selline, et sa igavene pätt ja joodik ei seisa ise püsti,rääkimata sinu riistast ja kuidas sa üldse julged minuga nii rääkida. Ma arvan et see minu monoloog kestis oma 10-15 minutit. Terves bussis valitses hauavaikus ja siis tuli tagant üks mees, patsutas minu " pinginaabrit " õrnalt õlale, ise anudes-Vasenka , uspakoissa ( Vasja, rahune).Siis rahunesin ka mina ja buss sõitis edasi.
Edasi olin ma tõeline kuninganna-nii kui bussi tulin, vabastati mulle esimene pink, pandi mu proovide kastid kohale , lõuna ajal ja õhtul tehti minu korteri juures peatus , rasked mullakastid viidi ilma käskimata ukse taha. Sööklas avati uks ja lasti kerge kummarduse saates esimesena sisse. Mul oli algul seda raske mõista, kuid vesteldes filoloogidega sai asi selgemaks. Nimelt on igas seltskonnas oma ropendamise sõnavara ja kuna mina kasutasin neid kõige kangemaid, mida olin paarkümmene aasta eest terve suve enda teadmata mälus talletanud, siis järelikult nad kartsid ja austasid mind kui vangisistunud kurjategijat.
Nüüd aga mälust- ei osanud ma kohe peale seda afektiseisundit ega oska ka nüüd mitte ühtegi nendest roppustest,mis ma siis välja ladusin. Tean ainult kõige tavalisemaid väljendeid, milliseid oskasin juba enne Siberisse sõitmist.Ei tea meist keegi, millised aarded meie peakolus peidus on!
Postitused
2 kommentaari:
Minu võõrkeelne ropendamisoskus on suhteliselt tagasihoidlik, aga selle eest on saanud minu õpilased mind küll inglise keelse ropendamise koha päält harida :))))
Heh, aga kunagi Tiud keskkooliõpetajana asendades sain mina poisteklassile inglise keelseid roppusi õpetada (nu tegelt nemad ropendasid terve tunni, ma kirjutasin ülesse ja koduseks ülesandeks jätsin nende roppuste tõlkimise - 1 sai viie, teised ühed, mida hiljem parandasid, ent kord oli ülejäänud 2 nädalat majas). Naljak oli see, et hiljem õppisin selle viielisega paralleelkursustel, kus ta küll mind asendusõpetajana ei mäletanud, küll aga seda kohutavat kodutööd :)
Postita kommentaar