Lugesin Paula ülevaadet tema kolimistest ja hakkasin kommentaari kirjutama, kuid läks nii pikaks, et otsustasin pigem suisa eraldi postituse teha Helmide elamistest päälinnas oma silmade läbi.
Kai Keila elamisest mul erilisi mälestusi ei ole, kuigi ma mäletan, et olen ka seal käinud. Mäletan, et imetlesin Kai kätetööd – vana mööbel oli kaunilt ära värvitud. Tuleb tunnistada, et täna ma enam nii suur värvitud mööbli fänn ei ole, kuigi selliseid asju on enda elamises ka täitsa olemas.
Keemia tn-s sai suisa mitu korda käidud. Hästi pisike oli see elamine, aga armas. Sinna sai miski kord suisa lauluväljakult jala marsitud. Oli vist Rock Summeri ajal ning olin koos Kadi & Mariga Kai elamises ööbimas. Kai ise oli maal vist. Mäletan, et kohale jõudes jooksime trepist üles ja võitlesime tualettruumi pääsemise eest. See on ka meeles, et miski vastik venelasest mutt koos oma titega elas seal ühiskorteris teises toas. Varastas Kai pesupulbrit ja sööki. Kai siis pani riidevärvi pesupulbri sisse ja sain pärast pihku naerda, kui naabrimuti pesu "veidi" värviline oli.
Sellest ajast ma mäletan ka imehead mannaputru, mida Anto tegi. Pudru sisse löödi muna, mis tegi selle vahvalt kollaseks. Meie peres nii ei tehtud. Putru serveeriti meile metsmaasika moosiga, mida naljalt keegi ju tavaliselt ei tee. Eks need Kai hoolsad käed olid olnud, mis need marjad noppis ja moosiks keetis.
Hermanni tänava korteris on Mona ka käinud, kuigi ta ise seda vist ei mäleta. Tulukesel oli ajateenistuse ajal vist nädalane koolitus pealinnas ja ma siis kasutasin juhust, et temaga veidi aega koos olla. Palusin Kailt siis pealinnas ulualust. Ladusin Mona vankri mähkmeid täis (riidemähkmed olid veel siis), madrats otsa, Mona kõige peale ja rongiga Tallinnasse. Oli ikka viitsimine küll, praegu sellist sõitu ette ei võtaks. Korterist mäletan seda mõnusalt suurt vannituba, ahju kütmist naljakate saepuru junnidega, mis olid seest õõnes, ja monsterat mäletan ka.
Seda Orase tn elamist ma eriti ei mäleta, korra-paar vist saigi seal ainult käidud. Mäletan, et see oli pisike ja pruuni värvi. Rohkem ei tule midagi meelde. Nurga peal oleva poe juures tegi isa peatuse ja siis sai külakostiks limpsi, kommi ja muud hääd ostetud.
Aga Nisu tn-l on maja ees mul isegi autosse sisse murtud, nii et igati tuttav paik. Ööbisin tollel korral üksi Nisus. Ja siis keset ööd hakkas auto alarm lõugama. Argliku provintsitaarina ei julgenud ma muidugi öösel õue autot kontrollima minna, kõõlusin lihtsalt aknast vaadata, et mis värk, aga kedagi enam ei olnud. Hommikul selgus, et ukselukk oli lahti murtud, aga kui siis alarm lõugama hakkas, oli niisama ära joostud. Isegi igivana makk oli autos alles.
Hoolimata sellest auto jamast, mulle Nisu tn elamine meeldib. Kuigi minu jaoks on sealne temperatuur ilmselgelt liiga madal, on olemine ikkagi hubane. Müts maha Kai ettevõtlikkuse ees – selle korteriga on imet tehtud!
Postitused
3 kommentaari:
Ma siin hiljaaegu meenutasin jah, et peale kogu teadlikku elu Riia tänavas veetmist oli 11 aasta jooksul (1984-1995)mul kokku kuus kolimist enne, kui Nisusse paikselt ja juba oma pinna peale sai maandutud. Aga kolimiste positiivsus seisneb selles, et on õiglane põhjust mõttetuid ja mittevajalikke asju minema visata. Tegelikult need aastad õpetasid neid mitte enam soetama. Hoolimata sellest on viimase paariteise paikse eluaasta jooksul neid jälle uskumatult palju siginenud! Aga ma ikka pingutan edasi ja teadlikult asjavaba(ma) elu poole. Sealt ka mu hoiak Rotimõisas.
Mina kolisin eelmine aasta 2 korda ja otsustasin, et enam ei koli kunagi voi siis 2 katt taskus. Am-sse sai tuldud kahe uskumatult vaikese kotiga. Kust see padajann kogunenud on, ei moista.
Mina hakkan kolima järgmisel nädalal. Juba eile viisime Monaga esimesed asjad Veski tn-le ära. Ja poole aasta pärast hakkame uuesti kolima, seni elame kastide otsas vist. Oma elu jooksul on see siis neljas kolimine nüüd tulemas ja viies saab olema Tähe tn-le tagasi. Trajektoor: Riia - Tähe - Nõva - Vaksali - Veski - Tähe (loodetavasti ikka juba jaanipäevast)
Postita kommentaar