Tegelikult on igatsorti müstilised asjad mind eluaeg köitnud ja innustuse selleks on andnud mulle isa. Vaadates tema ülikooliaegset albumit, huvitas mind alati kõige rohkem pilt, kus Taada ja tema sõbrad salapäraste nägudega ümber ümmarguse laua istusid ja vaime välja kutsusid. Alles paarkümmend aastat hiljem oli mul endal võimalik ühest tema sellisest seansist osa võtta. 5-6 inimesest koosnev seltskond istus ümber diivanilaua, milles ei tohtinud olla metalli. Harali aetud sõrmedega käed puudutasid õrnalt mõlemapoolseid naabreid ja nii tekitati energiaring. Isa kutsus välja mõne tuntud surnu vaimu ja palus tal 3 korda koputada, kui ta on nõus meiega suhtlema. Mõne minuti pärast tõusis 4-jalgse laua üks jalg ca 30 sm kõrgusele, peatus hetkeks ja siis laskus kolksuga alla ja nii 3 korda järgimööda. Nüüd võis vaimule esitada küsimusi, millele sai koputuste arvuga anda vastuseid. Jälgisin väga suure hoolega, et keegi lauda vastasküljel ei vajutaks või salaja põlvedega ei tõstaks, kuid midagi taolist ei olnud ja laud aina tõusis ja vajus teatud arv kordi. Pärast seanssi proovisin, et kas üldse saab seda lauda märkamatult tõsta. Ei saanud. Kui küsisin isalt, et mis asi see selline värk on, vastas ta tõsiselt, et see lihtsalt on nii ja ta ise ka ei tea, mis ja miks.
Teisel korral oli analoogne seanss ja siis tõusis üles see lauanurk, mis oli minu juures. Esialgu olin kohkunud, kuid siis otsustasin kelmuse paljastada ja kui laud jälle tõusma hakkas, vajutasin täiest jõust teda alla poole. Ei aidanud. Laud tõusis ikka nii nagu enne ja eelmine kord ja minu ponnistused teda ei peatanud.
Isal olid üldse võlukäed. Tavaliselt ravivad lapsi emad, kuid mind ja õde ravis alati isa. Bronhiidi või lihtsalt tugeva köha puhul sulatas ta väikesel piirituselambil portselantiiglis hanerasva, tilgutas sinna sisse veidi tärpentini ja hõõrus õhtul selle seguga laste selja ja rinna kokku. Hommikul olime täiesti terved ja võisime kooli minna. Kui pea valutas, siis piisas isa maseerimisest, et valu kaoks.
Isa soov oli, et vähemalt üks tema kahest tütreks õpiks arstiks, kuid oma tahet peale ta ei surunud. Ühest sai bioloog ja teisest geoloog. Kahjuks ilmnesid minu ravijavõimed alles siis, kui isa oli juba surnud.
Postitused
2 kommentaari:
Ka minul on olnud õnn Taada lauatõstmist näha ja kõik oli täpselt nii, nagu ema kirja pannud. Veel räägitakse, et Taada oma tudengipõlves oli nn lauakopsimistega sõpradega koos endale tulevikku ette küsinud ja sinnamaani oli kõik täppi läinud - tema abiellumise aasta,laste arv jms. Tudengite värk, olid nad ka oma surma-aastat küsinud. Enne surma detsembris külastasin ma Taadat haiglas ja siis ta oma tulevikus suhtes eriti optimistlik polud, oli kuidagi leplik ja alla andnud. Kas see ennustus (surma-aasta) ka täide läks, muidugi ei tea.
Vot seda viimast kuupäeva küll teada ei tahaks.
Postita kommentaar