Tähe tänava kokakunstist. Magussöögid.

Kõige kuulsam Tähe tänava magussöök oli muidugi vaarika vekk. Eriti selle tarretatu versioon. Aga asi sai alguse sellest, et vaarikakorjamise hooajal läks Memme esimesena puhaste liitriste purkidega aeda ja kohe korjas purgi sisse kõige ilusamaid ja suuremaid vaarikaid. Alles peale seda võisid meiesugused töömesilased, emaileeritud kolmeliitrised piimamannergud vana kitlivööga kõhu peale seotult, moosimarju korjama hakata. Pesuköögist toodi hiigelsuur tsinkpekist pange ja kastruli vahepealne õõnes anum, kuhu sisse käis aukudega plekist äravõetav lisapõhi ja sellel veel omakorda puidust rest. Sinna laoti vaarikatega täidetud purgid – vist seitse tükki mahtus sisse. Vaarikate peale valati varem valmiskeedetud lahja suhkrusiirup. Purgid ise olid siis vesivannis. Kogu see kupatus tõsteti pliidi peale. Oli alati oht, et suur kuumutusnõu ei tahtnud gaasipliidile ära mahtuda ehk võis kergelt põrandale kukkuda. Sestap lapsed hoiti targu eemale ning selle tulemusena täpset siirupi konsistentsi ja valmimise protsessi ei tea. Igatahes lubati meil Taada kirjutuslaua parempoolse ülalt kolmanda suhvli (sahtli) tagumises servas paiknevas papist vutlari sees olev pikk (u 40cm) termomeeter ehk kraadiklaas kööki tuua. Muidu oli selle mu meelest ääretult huvitava ja emotsionaalse (näha, kuidas punane vedelikusammas tõuseb) klaasvidina näppimine rangelt keelatud! Kui pikka aega ja mis temperatuuril vaarikavekke kuumutati on mul eelpoolnimetatud põhjustel teadmata. Peale teatud aega tõsteti tulised purgid köögilaua peale laotatud köögirätikutele ning kaanetati kohe plekk kaantega kuumalt ära ja keerati purgid tagurpidi. Kui purgid olid jahtunud, siis Memme viis nad suure vitstest punutud seene/marjakorviga keldri kapi ülemisele riiulile.

Kui talvel juhtusime haigeks jääma, siis oli garanteeritud, et sai Riia tänaval Memme näha – loomulikult koos vaarikavekiga. Aga sellest on juba varem kirjutatud. Valati välja see väikestesse pruunidesse klaasist koonusekujulistesse jalaga magussöögi kaussidesse ja seda lubati hõbedessertlusikaga süüa. Pidupäevadel aga serveeriti vekki tarretatuna suures klaaskausis (sakiliste servadega, sisselõigatud mustriga, kolme jalakesega), millele peale oli pandud vahukoort ning riivitud šokolaadilaastukesi.

Hästi maitsev oli ka jõhvikakissell. Marjad seisid keldris põrandale asetatud emaileeritud 12 l pange sees vesilahuses. Peal vana kummulikeeratud praetaldrik ja raskuseks kivi. Ka keetis Memme õunakisselli (tavaliselt valgest klaarist, väikesed tükid, õunu tavaliselt ei kooritud) ja ka rabarberikisselli. Mõnikord pandi nendele kissellidele ka kaneeli sisse (kui oli). Paksus oli selline, et andis hea tahtmise juures tassist juua, aga mugavam oli supitaldriku seest koos mannapudruga maiustada. Ei mäleta, et kisselli kohupiimaga oleks serveeritud. Pisut magus mannpuder keedeti valmis alumiiniumist sabaga potis ja sööki serveeriti supitaldrikutes esmalt pisut leigena (nii puder kui kissell), kuid ka hiljem külmana oli hea süüa. Jahtudes oli puder tavaliselt nii paksuks läinud, et seda sai lusikaga sellest sabaga potist „lõigata“. Helmi pere käest õppisin nipi, et vahetult enne mannapudru valmimist tuleb sinna sisse lahti kloppida kollane muna, et puder oleks kena värvi.

Mannavahtu tehti tavaliselt jõhvikatest, ka punastest sõstardest, harvem õuntest ja rabarberitest. Sestap ongi selle söögi nimi, mis tegelikult on vahtu löödud mahlaga keedetud mannapuder – roosamanna. Ene-Liis võib rääkida jutte, kuidas enne kloppimist pidi mannavaht vesivannis maha jahutatama ja ega see kloppimine kerge töö ei olnud. Mina mäletan, et Memme juures seda tööd tegi juba mikser. Küll aga Tallinnas Anni-Paula pidid selle maiuse saamise nimel sama moodi käsitsi kloppima! Roosamannat serveeriti supitaldrikus ja sinna peale valati piima.

Mõnikord harva sai koogel-moogelit, mis on lihtsalt üks suhkruga klopitud muna. Lapsele löödi muna tassi sisse ja pandi suhkrut peale ja ise pidi kloppima. Aga üldiselt maitses see nagu üks tavaline koogitainas toorelt. Oli ka selline asi, nagu rüütli kurbtus (kurbus), mis oli siis suhkru-kaneeli-munasegus paneeritud praetud saia lõik. Aga palju sai ikkagi söödud „lihtsat“ moosi saia (moos määrituna paksult poesaia viilu peale), milleks muidu neid suuri koguseid moose keedeti!

Veel on meeles, et rabarberihooajal lubati portselanist munatopsi sisse supilusikatäis suhkrut ja siis lubati sellega isegi õue minna. Rabarberivart sai otsast kooritud nagu banaani, st jupike kooritud, siis vars suhkru sisse kastetud, otsast ära hammustatud jne. Tavaliselt sai suhkur enne otsa kui rabarberivars.

Igasuguseid puberteid, lumepallisuppe ja karamell- ja piimakisellide keetmist Memme juures ma ei mäleta. Kuigi ka need olid tavalised selle aja magussöögid.