Nõidumisest, kätega ravimisest jne. III osa

Nõukogude ajal oli igasugune nn. "parakirjandus" keelu all, kuid kusagilt ma sain käsikirjalise artikli USA arsti kohta, kes pani murtud luid-konte kätega paigale. Analoogseid imelugusid olin juba enne kuulnud Tartu raudtee medpunkti velskri Pobuli kohta ja asi pakkus mulle huvi. Kahjuks on mu vanim ja noorim tütar üle elanud raskeid luumurde, kuid õnneks olen suutnud neile mõlemaile abi anda. Epp oli kukkudes murdnud oma labajalal 5 luud ja kui Ott ja Anu ta siia transportisid, oli jalg lausa vale nurga all. Traumapunkti teda viia ei tahtnud, kuna ta oli alkoholi pruukinud. Panin siis käed eelnimetaud artiklist saadud õpetuse järgi tema labajala aura vööndisse ja Anu andis mulle selja tagant jõudu juurde. Nagu imeväel pöördus jalg tasakesi õigesse asendisse, kusjuures Epp teatas, et tal on natukene valus, kuid see pidi hea valu olema. Hommikul läksime traumapunkti, kus röntgen näitas eelmainitud luumurde, kuid arstid ei suutnud aru saada, kuidas need oli tekkinud, sest luud olid õiges asendis ja nahal ka mingeid löögijälgi ei olnud. Jalg pandi Maarjamõisas kipsi ja Epp viidi traumatoloogia osakonda. Tegin seal veel ühe raviseansi. Raviarst tundis Epule kaasa, et nii raske murd noorel inimesel ja kahjuks ta kõrge kontsaga kingi enam kanda ei saa. Tegelikult sai ikka küll, kuid peale 45-aastaseks saamist kurtis ta mulle, et see endine haige jalg on aegajalt valutama hakanud.

Anuga oli lugu märksa hullem, sest tema õnnetu 4. korruselt alla kukkumise tõttu oli tal selgroo mõra, õlavarre murd ja mõlematest kannaluudest oli praktiliselt jäänud kondipuru. Tema ravimisega haiglas läks mul aega vist küll üle kuu. Käisin igal hommikul nagu tööl, hoolitsedes oma lapse eest ja muidugi samal ajal ei jäänud ka palatikaaslased tähelepanuta. Minu õnneks (et seda ära ei keelatud!) oli sellel ajal osakonnas arstiks minu isa hea sõber Seedre Jaan ja ma sain oma ravimisega Anu jalad nii kaugele, et korra, kui suure visiidi ajal keegi professor läbi aknaklaasi erineval ajal tehtud röntgenipilte vaatas, ei saanud ta aru, et miks ühel pildil olevad luutükid on teisel kummaliselt kokku saanud. Peale hilisemat ebaõnnestunud varvaste operatsiooni Elva haiglas, kui tekkis koju saamise järgsel päeval äge sepsis, olin ma jälle mitu nädalat Anu ravija samas osakonnas.

Üks raskemaid lugusid oli ka minu " kasutütre" Eddaga, kes elas üle autoavarii. Ei mäletagi täpselt, mis tal kõik katki olid kui ma teda tema ema Valda (minu kursusekaaslase) palvel ravima hakkasin. Esialgu käisin paar korda nädalas ja hiljem muidugi harvem. Kuna arstiga vesteldes oli peale küünarluu murru olulisim küsimus, et kas ta üldse kunagi lapsi saama hakkab, siis oli minu suurimaks rõõmuks mõne aasta möödudes Hans-Danieli ja siis veel Joosepi

sünd.

Minu nõrkuseks on peale oma nelja tütre veel nn. kasutütred ja kui pinginaaber Ella minu poole pöördus, et tema Tiiu on peale sünnitust (mis talle kui suhkruhaigele oli suur risk) väga raskes seisus ja tulgu ma teda ravima, siis loomulikult sõitsin kohe Tallinnasse. Igatahes abi ta minult sai nii füüsilises kui ka vaimses mõttes ja isegi nüüd, mituteist aastat hiljem, pöördub ta sageli lihtasalt vestluseks minu poole ja ma loodan, et olen suutnud talle ka telefoni teel jõudu anda. Tiiu seisund oli siis nii raske, et Helen-Ingridit haiglas tema juurde ei toodudki.