Tähe tänava kokakunstist. Küpsetised.

Tea juba kirjutas varem Memme firmaroast - hapupiimakoogist, mida küpsetati keeksi vormi sees. Väga hea, eriti siis, kui rosinad ei pidanud noa-otsaga taga otsima!

Siis üllatati mõnikord pidupäeva välisel ajal ka õunakoogiga. Tegemist plaadisaiaga, põhikomponendiks pisut õilistatud (muna ja margariini) pärmitaigen. Õunakiht (meenutas kergelt suuretükilist mitte väga magusat õunamoosi) vahel, peal veel „kaaneks“ õhukene taignakiht, mis määriti pealt munaga ja mis küpsedes tõmbus helepruuniks läikivaks koorukeseks, tuhksuhkrut peale ei riputatud. Õunakook lõigati ruudukujulisteks (u 10 x 10 cm või väiksemateks) tükkideks. Suuremale savitaldrikule virnastatud peidetud tagavara võis leida kas sahvris vasakut kätt alt teises riiulis pottide tagant või kuivainete kapi ülevalt teisel riiulil taldrikuvirna tagant. Igatahes mitte silmade nägemise kõrgusel.

Jõulude aegu küpsetas Memme piparkooke (tainas poest, tihti õilistati kas lisa rasvaine ja/või vürtsidega). Tavaliselt tähe kujulised (piparkoogivormiga lõigatud) või sakilise servadega kettad (vormiks oli metallist väikese keeksi vorm, nagu suured olid süldivormid) või poolkuu kujulised (hea tassiga servast järjest muljuda, ei lähe lahtirullitud tainast kaotsi) ja keskel poolik arahhisepähkel. Glasuuri ja võõpa ma ei mäleta, küll aga muidugi pintseldati piparkook pealt munaga, et see läigiks. Ka selle tagavara peideti kuskile ära. Sama moodi nagu kommid olid kogu aeg peidus ja anti jao pärast. Vahel oli päris naljakas, kui jaanipäeva paiku Memme ise kuskilt (sahvris paremat kätt plekist EW aegse kuivainetoosi seest) kivikõvad piparkoogid kätte leidis. Üldiselt olime me kursis – enda kohta tean kindlasti, Epu kohta ei julge mürki võtta – kus hea-parem asub, hoolimata Memme alatisest peitmisest. Aga distsipliin oli meil nii kõva, et hoolimata sellest suurest teadmisest me ise sealt näppamas küll ei käinud. Ei kooki ei kommi. Lihtsalt oli tavaline dialoog selline, et Memme, tahaks midagi head, mille peale Memme kostis, et vist ei ole majapidamises midagi head ja sellepeale siis lapsed vastasid, et on ikka ja innukalt juhendasid, kus Tähe tänaval hea-parem seisab. Ja siis oh üllatust – antigi sealt natuke midagi.

Jõulude ajal tehti mõnikord ka kaerahelbepätsikesi. Sellised kuni 5 cm läbimõõduga ja ebamäärase karvase pealiskujuga karamellistunud küpsetised (kaerahelbed, suhkur, muna, teelusikaga pannile), mis olid olenevalt kaerahelveste kvaliteedist – pisut mõrkja maitsega.

Jõulusaia meenutades tuleb kohe vesi suhu. Pärmitaigna baasil ja sinna sisse pandi siis kõike head-paremat (koor, margariin, rosinad, pähklid, apelsinikoortest tehtud tsukaat, hiljem ka ebaküdoonia suhkrus hoitud liistakad jne), just seda, mida kehvalt ajal võtta oli. Põhimõtteliselt tegemist kringliga, kuigi palmikuks ei keeratud, vaid tainas pandi kõrge servaga vormi. Seega tegemist ikkagi suure kandilise saiapätsiga, millest lõigati pakse viilakaid. Pealt pintseldati munaga, riputati kaneeli ja suhkrut, millest moodustas selline krobeline kooruke.

Soolastest küpsetitest tegi Memme pärmitaigna pirukaid, kus täidiseks oli kas seened (kupatatud seened ärapraetud, koos sibulaga), sink-riis (väikeseks hakitud suitsutatud seakooditükid näiteks), harvem kapsas (koos hakitud keedumuna ja vähese hakklihaga). Taigna kogus pidi olema sama suur kui täidise kogus. Tainas rulliti laiali ja sealt suruti pruuni valgeträpsulise emaileeritud joogitopsi servaga välja taignarattad. Täidis keskele ja näpiti servad nii hoolega kinni, et panni peale pannes „õmblusi“ näha ei olnud ja pirukad ei olnud ka nn poolkera-pelmeeni kujulised, vaid pisut piklikud ja sümmeetrilised. Porganditäidisega (keedetud porgand, hakitud keedumuna, pisut suhkrut ka lisaks soolale ja piprale, ning kui oli, siis ka muskaati – pähklid olid kivikõvad ja lapsi riivima ei lastud, sest siis läksid näpud kergesti katki!) pirukaid tehti nii väikestena kui sama moodi kui plaadiõunakooki.

Paar korda tehti kurepesasid (õlis küpsetatud tainaküpsis), seda valdavalt laste nõudmisel. Alul keerati taignaribad keerdu ja siis pandi vahukulbiga keeva õli sisse kus need niikaua küpsesid, kuni pinnale ujusid. Peale riputati tuhksuhkrut. Oli olemas ka mingi terasest pulga otsas olev vidin, mis teooria kohaselt kasteti esmalt taigna sisse ja siis õlisse, aga kuna taigna sisse kastes tainas sinna külge ei kleepunud, siis sellest küpsetamisest ei tulnud midagi välja. Kurepesasid müüdi tavalises poes ka (kaalu, mitte tükikaupa).

Kuna eesti kirjandusklassikast ja „Taluperenaisest“ olin lugenud, et mingid väga head asjad on soolakringlid, siis ükskord nuiasin Memme käest välja ka nende ühisküpsetamise. Tulemus oli allapoole igasugust arvestust, kuigi täpselt retseptikohaselt. Ju siis varased 70ndad olid juba toidu mõttes nii rikkalikud (siin hea viide ema äsjakirjutatule), et vee-jahu segust keeratud taignast kringlid, mis vahukulbiga tõsteti keevasse soolavette, polnud just unistuste roog. Põhimõtteliselt tegemist ju tavaliste klimpidega, aga vahe oli selles, et ärakuivades ei hakanud nende peale hammas ka enam mitte.

Lõpetuseks ajaloolistest nimedest niipalju, et praegugi poes müüdavaid kohupiimataskuid (keedutaignast) nimetati siis tuuletaskuteks.