Nõiakunstist, kätega ravimisest jne. V osa.

Korra sattus minu kätte artikkel nn. kaugravimisest ja Anu K., minu sugulasest neuroloogi, utsitusel sai ka see ära proovitud. Korra tulid nad oma mehe Jaaniga meile külla ja ma küsisin tema ema tervise kohta. Anu rääkis, et emal pidi sõrm väga haige olema, kogu aeg valutama ja praktiliselt ei saa ta mingit tööd teha. Oli käinud ka arsti juures, kuid abi pole saanud. Käskisin siis Anul ema peale mõtelda ja hakkasin Anu enda sõrme ümber posima. Jaan toetas mind selja tagant. Peale katse lõppu helistas Anu kohe Viljandisse emale ja kuulis järgmist juttu: "Tulin just kasvuhoonest, kus mul oli selline imelik asi, et sõrmest käis nagu mingi plõks läbi ja silmpilk oli valu kadunud".

Sama perega oli mul hiljem palju olulisem lugu. Nimelt oli Anu teine tütar Kai sündinud enneaegsena ja talle suurt elulootust ei antud. Tulid siis õnnetud vanemad enne järjekordset kuvöösis oleva lapse külastust meile ja Anu palus, et ma midagi teeksin. Kordus sama situatsioon nagu eelmine kord - ravisin Anut, kes mõtles tütre peale ja Jaan toetas mind. Kui nad siit haiglasse läksid, üteldi neile, et pool tundi tagasi oli lapsel äge kriis olnud ja nüüd magab rahulikult, arvatavasti jääb elama. Praegu on Kai juba keskkoolis, tark ja ilus tüdruk. Jalgadega on veel tegemist, kuid tänu isa ja ema kannatlikule meelele lapse treenimisel, on ka see probleem peaaegu lahendatud.

Kui ma Jõgeva sovhoosis mullaproove võtsin, tulid Anu ja Jaan mulle külla. Siis ma olin just kuulnud, kuidas aurat näha saab ja seekord see vaatamine tõesti õnnestus. Jaanil oli selline tumehalli värvi sarviline aura nagu kunstnik Arrak oma tegelastele maalib, kuid Anul oli niisugune valge rõngas pea kohal nagu pühakutel maalide peal. Kui ma heleda seina taustal seisvat Anut silmitsesin, tõusis see rõngas peast kõrgemale ja samal ajal ütles Anu, et viige mind ruttu pikali, mul on paha, minestan kohe ära. Diivanil lamades ta rahunes ja midagi ei juhtunud.

Korra olen veel aurat näinud ja see tuli lausa kogemata, ilma minu soovita. Istusime Pirita rannarestoranis Herbert Viidingu seltskonnaga peale Merivälja ufo külastamist. Meist veidi eemal oli 3-liikmeline seltskond, kellel kõigil oli helesinine aura, ainult erineva värvi intensiivsusega. Tegelikult ma pole seda soovinudki rohkem aurat vaadata, sest selline pingutatud vaatmine võtab minult väga palju energiat.