Tähe tänava kokakunstist. Praed.

Kodune (mitte pidusöögi) praad (NL mõttes vtoroje) kuuekümnendate ja seitsmekümnendate mõttes polnud see, mis tänapäeval.

Esmalt olid taldrikud tunduvalt väiksemad. Tõdesime seda tõika just Tiiuga hiljaaegu Rotimõisas, kui oma einet sõime nendelt vana-kooli Riia tänavalt pärit praetaldrikutelt. Sellega seonduvalt olid mu meelest söödavad toidukogused ka palju väiksemad. Paljudes peredes (meil eriti mitte) söödi prae kõrvale ikka väga palju leiba ka, et oleks tugevam tunne ehk tegelikult siis kogu ühe toidukorra kogus polnud teps mitte ainult väikesel praetaldrikul.

Ja teiseks, et praad oli siis valdavalt kartul ja kaste ehk soust. Mingeid udupeeneid eraldi küpsetatud igale sööjale individuaalseid lihalõike igapäevaselt ei serveeritud – ikka oli nn lihaline kraam kenasti sousti sees tükkidena, et kõigile sööjatele ühtemoodi ja ausalt jaguks. Lihakogused olid ka muidugi märksa väiksemad.

Põhitoidus oli ikka kartul, harvem makaronid. Talveks pidi igal korralikul majapidamisel olema varutud talvekartulid (turult või „maa“tuttavate käest). Nüüd seda mõistetki pole enam igapäevakäibes vaja, sest igasugused juurikad säilivad suurtes tööstuslikes hulgiladudes teatavasti paremini kui kodukeldris. Ja talvine kõrgem hind poes on pöördvõrdeline oma keldri produkti kvaliteediga. Mul meeles need külmad aprilli-maikuu Tähe tänava keldris istumised, kui sai salve sisse pugedes kägaras istudes löpsuks tõmbunud kartuleid idutatud. Ja pärast nende koorimisel ikkagi pool kaotsi läks, kuna õhukest koort lihtsalt polnud võimalik lõigata! Aga poekartulitel oli see viga, et lõputa tõene jutt sellest, et kartulid on sinised ja mädased ja ussitanud ja miljon muud häda ikka. Üle kõige ikka kuklas teadmine, et poes pole mitte midagi saada. Eks see siis õigustatult ning hädavajalikult motiveeris ja innustas ka kõige tavalisemaid produkte pikaks ajaks ja igal võimalusel ette varuma. Meeles on, et Tähe tänaval keldrisse liivakasti sisse pandi ka talveporgandid. Mõned kapsapead olid Memmel ikka ka õunariiuli peal seismas ja kuskil porgandite kapsaste vahepeal olid ka kaalikad, aga mitte eriti suurtes kogustes.

Riisi keedeti harva, kui, siis pudruna ja mitte sõmerana. Sellist priiskamist, nagu mina teen, et peale riisi keetmist selle läbi loputan ja nõrutan, ei teinud keegi. Aga makarone oli lubatud kurnata – ju siis auskussi voolavat makaroni keeduvett ei peetud nii väärtuslikuks toiduaineks ja sellest võis kergekäeliselt loobuda. Tatra- ja kruubiputru sõime ka, aga sinna tavaliselt sousti lisaks juurde ei tehtud, vaid lihaline või rasvaollus pandi kohe pudru sisse. Sellega meenub seik 1978 aastast, kui Memme juures Tähes aastakese elasin. Olin üle pika aja välja nurunud Memme käest, et ta kruubiputru keedaks. Asusime sööma. Kruubipudru sees olid praetud tailiha tükid ja pudru silmaks (noorematele – lohk pudrukuhja otsas, kuhu head-paremat sisse pannakse) pekikõrned, selle sularasv ja hapukoor. Kaloritest me siin ei räägi! Ja siis tuli mingi üleaedne või naabrimees (just söögi ajal – see tegi Memme eriti tigedaks – söögiaeg oli püha ja keegi ei tohtinud siis mitte millegi muu kõrvalisega tegeleda!) raha laenama. Memme keeldus laenamast otsustavalt ja viisakalt, et tema on pensionär ja endalgi puudus käes, et näed, me siin peame isegi ainult kruubipudruga leppima! Tollel hetkel sain ma esmakordselt teada (17.a), et see suurepärane roog võib olla vaesuse tunnuseks.

Erilistest soustidest on meeles kopsukaste. Oli Taada lemmik, siis mulle ka maitses. Kunagi proovisin ise ka seda teha, aga mis ei õnnestunud, see ikka ei õnnestunud – pigem rikkusin selle oma oskamatusega ära. Kopsudega on ilmselt nii nagu kõikide muude subproduktidega, et need tuleb enne lõpp-tarbimist väga põhjalikult ja kauakestvalt ette valmistada. Seega kes tahab kopsukastet katsetada, lugege eelnevalt (soovitatavalt NL aegseid) kokaraamatuid, kui palju seda kopsu tuleb eelnevalt kupatada-keeta-vett vahetada vms. Igatahes lõpptulem oli see, et valge jahukastme (ehk bešamell kaste peenelt ja tänapäevaselt) sees olid kuskil 1,5…2 cm2 suurused kopsutükid (vetrusid süües hamba all, suuremad bronhid ja trahhead paluks ikka kopsu tükeldamisel eemaldada!), praetud mugulsibulapoolikud rõngad, ohtralt musta jahvatatud pipart ja ka hilisemal ajal (poolküpsetatud) tomatitükikesi. Viimased lisati hiljem, seega nad kastme valget värvust ei muutnud.

Suurepärane eine oli ka ühepajatoit. Suvisel ajal keedeti selles õudustepotis ehk kiirkeetjas, talvisel ajal lükati suure malmist vormiga ahju. NB! mitte praeahju vaid peale puudega ahju kütmist suurde ahju. Mu meelest selles roas sain ma maitsta ka lambaliha, nii harva, kui seda üldse sai. Mulle ei maitse see liha siiani, sest selle rasva tahkestumise temperatuur on nii kõrge, et minusugusele mitte-sepa tütre jaoks, kellele maitseb leige toit, tekitab lambarasva söömine sellise tunde, nagu oleks mu suu ja söögitoru sisse rasvaküünal valatud. Aga ju ma siis ikka pole veel siiani saanud head lambaliha, mis muud. Aga ühepajatoidu sisse käisid siis kõiksugused juurikad: porgandid, kaalikad, kapsad ja ikka ka kartul – kuis siis ilma selleta!

Nagu juba eelnevalt räägitud, siis praadide põhiliha oli ikka notsu oma. Lehmast tehti suppi ja kanast sai mõlemat. Hakklihast sai nii kastet kui kotlette, supi sisse ka frikadelle. Eraldi asi oli muidugi sülditegu, aga sellest võibolla piduroogade juures. Mingi kord olen saanud Memme juures ka küülikut ja parti, aga sellest pole mingeid erilisi mälestusi. Küpsetati ikka nii nagu kana, st smooriti (pruunistati toores liha panni peal võis ja siis pandi tasasele tulele koos praeleemega hauduma) ja hiljem tehti praeleeme sisse kaste.