Nõiakunstist, kätega ravimisest jne. VI osa

Olen selle inimeste tervendamise tööga tegelenud juba üle 20 aasta ja selle aja jooksul on loodetavasti väga paljud oma hädadele leevendust saanud. Imelik on see, et teinekord, kui näed, et keegi on hädas, siis lihtsalt tuleb nagu kusagilt väljaspoolt käsk, et pean aitama. Aja jooksul on selgunud, millal saan sellega hakkama, millal mitte. Näiteks mädapõletike peale minu võim ei hakka, vähi olen paar korda ära tundnud käega vererõhku mõõtes (ravima ei hakka) ja vahel on ka nii, et mina ise ei ole kindel, et tulemusi on, kuid ravi paluja usub ja lähebki hästi. Kogu aeg olen lähtunud põhimõttest, et tasu pärast ma seda tööd tegema ei hakka. Muidugi, kui keegi toob kingiks midagi, mis aitab kaotatud energiat taastada, võtan vastu. Kiireimad taastajad on šokolaad, kohvi ja konjak. Nagu minu iseloomule kohane, räägin ravimise ajal kõrvalist juttu, sest mulle tundub et siis ravitav ei tööta alateadlikult mulle vastu ja lõdvestub paremini. Kui töö tehtud, unustan oma ravimise, kuid mõned markantsemad juhud on siiski meelde jäänud.

Kunagi talvisel ajal tulid minu juurde mulle tundmatud vanemad oma imikuga, kel olevat lihaste nõrkus. Algul instinktiivselt keeldusin, kuid süda läks haledaks, kui selgus, et nende laps on minu lapselapsega ühevanune. Hiljem käisin ka neil kodus ja seal hakkas peale ravimist mul terve keha sügelema, millest lahti sain alles peale nende pool vannis käimist. Ei oska ütelda, palju ma last aidata sain, kuid praeguseks on lapse ema kahjuks vähki surnud ja isa on Maarjaküla (kus see poiss nüüd elab) üks agaramaid toetajaid.

Kui olin paar nädalat koolis õpetajana töötavat Eppu asendamas, palus enda peavalu ravida õppealajuhataja. Mulle tundus, et kõik läks liiga kiiresti ja võib ravimise lõpetada, kui naine järsku karjatas - ära läks, ära läks. Ma algul lausa ehmusin selle kõvahäälse reaktsiooni peale, kuid pärast naersime koos kogu õpetajatetoas oleva publikuga.

Vastaskorteris elavale naisele tuli Tallinnast külla sõbranna, kellele pidi tehtama Tartus radikuliidi puhul operatsioon. Igaks juhuks paluti mul teda ravida. Diivanile pikali heitis naine väga vaevaliselt suurte valude pärast, kuid üles tõusis peale minu selgitust, et valusid ju enam ei ole, nagu noor plika. Paari kuud hiljem komandeeringust koju jõudes leidsin peeglilaualt paar suurt purki mett, mille kohta minu vene keelt mittemõistvad tütred ütlesid, et selle tõi üks punapäine vene naine, kes rääkis ikka maama, maama. Hilisematel andmetel ta operatsiooni küll enam ei vajanud.

Kui Tiiu käis palli mängimas ja oma põlved vigaseks oli tagunud, püüdsin teda vastu tema tahtmist ravida, kuid tulutult. Aastaid hiljem tuli ta ise minu juurde sooviga, et ma tema soolatüükad ära võtaks ja minu imestuseks läkski nii. Ottiga oli sama lugu - alguses ta mind ei usaldanud ja ma suutsin ainult käega tema valutavad kohad kindlaks teha, kuid hiljem ta palus mul ise valu ära võtta ja asi toimis.

Üheks tööks, mis eriti minu energiat ei kurna , on ruumides veesoonte määramine sobiva mööbli paigutuse pärast. Ka ööbimiskohas, kus on võimalik voodikohta valida, olen ilma mõõtmiseta (hiljem kontrollides) leidnud endale hea aseme. Tunnen ka inimest, kelle sobivaim koht on nagu kassil - veesoonte risti peal.

Mul on selline tunne, et kui mina teise ilma kolin, on suguvõsas peale Anu minu töö jätkajaks ka punapäine väike nõid Selene, kes tuleb sinu halva enesetunde puhul ise ligi ja miskimoodi mõjub tervendavalt.