Dalmaatsia IV osa

Sloveenia pealinn Ljubljana on mägine nagu kõik eelnimetatud linnadki. Vanim osa on kindlus, kuhu jalgsikäijad pääsevad tõstukiga. Vaade ülevalt on muidugi vapustav, kuid ega all-linnale ka midagi ette heita ei saa, kuigi jõgi on suviselt veevaene. Kevadeti pidi seal isegi laevaekskursioone korraldatama, kuid momendil ilmestasid kaldaid välikohvikud. Omapärana jäi meelde draakonikujudega sild ja selle juures asuv turuhoonete kompleks, raekoda, kus oli isegi pühapäeva õhtul avatud tasuta kunstinäitus.

Selle riigi tõmbenumbriks on aga kuulsad Postojna kartsikoopad. Mõtlesin, et mis seal siis ikka nii erilist on, sest olen käinud koobastes nii Kaukaasias Novõi Ohhonis, Tšehhis Konepruškes, Austrias Hinterbrühlis, Belgias Namuri lähedal, rääkimata kodustest devoni ajastu liivakivikoobastest Petseris, Piusal ja Kuramaal. Aga asi oli korralduses ja mastaapides! Omaette elamus oli juba pealt lahtiste vagonettidega pikk rongisõit maa alla ja tagasi, rääkimata korraliku libisemisvastase kattega ja turvakäsipuudega kõnniteedest maa all. Kõndisid giidi järel ühest kaunist kohast teise ja nautisid ligi paar tundi looduse poolt kujundatud kunstiteoseid. Ilu oli nii palju, et lõpuks meeled keeldusid seda kõike vastu võtmast ja soovisid, et asi juba otsa saaks! Õnneks tegin ekskursioonigruppide komplekteerimisel õige valiku ja kõndisin koos saksakeelse seltskonnaga. Meid oli võrreldes "inglastega" kümme korda vähem ja sellepärast oli hea giidi kuulata ja ka kõndida sai nii, et keegi sulle peale ei astunud. Aga kõige ilusam koopaelamus oli siiski Kaukaasias, sest seal oli lisaks looduse loodule värvilised tuled ja sümfooniline muusika! Ka tulede kustutamise efekt üle suure kuristiku viiva raudsilla peal oli mõjuvam kui siinne korraks tulede vilgutamine. Loota siinses koobastikus vaikust sellise rahvamassi puhul on muidugi utoopia!

Külastasime ka omapärast Predjama mägilossi, mis on nagu linnupesa ehitatud kalju külge. Kunstlikult ehitatud ruumid lähevad sujuvalt üle koobasteks ja kõik see kokku on väga huvitav. Loss olid ka vastavalt ajastule möbleeritud.

Horvaatia pealinn Zagreb jättis mulle koduse mulje, samuti kui varem kirjeldatud Sarajevogi. Zagrebi vanimasse osasse sai minna analoogselt Ljubljanale tõstukiga, kuid siin olid muuseumi asemel sarnaselt meie Toompeaga riigi valitsusehooned. Mõnus oli istuda all-linnas asuval keskväljakul päikese poolt soojendatud kivipinkidel ja kõndida imevanade plataanide all purskaevudega pargis.

Muude hüvede ja vaatamisväärsuste hulgas on Horvaatia tõmbenumbriks kahtlemata UNESCO kaitsealune Plivice järvede rahvuspark. Kujutage endale ette, et kusagil kõrgel mägedes on järv, mis on veega nii täitunud, et kõik ei mahu sinna ära ja siis see hakkab nagu täisvalatud kauss üle ääre ajama ja tasapidi täidab kõik allpool olevad lohud. Mõnest mäest kukub mitme joana kõrgelt alla, mõnest tuleb laia madala kosena. Nii moodustubki terve järvede kaskaad ja kõik see on pärjatud imekaunite mägedega. Mägede nõlvadele on rajatud suhteliselt primitiivsed kõnniteed ja üle märgade kohtade laudadest või propsidest purded. Ei oskagi otsustada, kas see on nüüd positiivne või negatiivne asi, et Horvaatia pole veel Euroliidus ja siin ei kehti euronõuded! Kui läheksin üksinda või väikese seltskonnaga matkama, siis tahaksin küll, et kõik oleks looduslik või ainult veidi järel aidatud, kuid siin on asi siiski hoopis teine. Need kümned tuhanded inimesed, kes seda imelist kohta iga päev külastavad, ummistavad kõik teed ja rajad. Üksteisest möödumine on sageli seotud suurte raskustega, grupid voorivad nendel kilomeetrite pikkustel radadel igas suunas, ohtlikel kohtadel pole mingeid tõkkeid ega käsipuid. Isegi kui peatud mõneks minutiks, et nautida mõnd imekaunist vaadet või pildistada, siis tingimata voorib su silmade eest mööda paarkümmend turisti. Suhteliselt hästi oli aga korraldatud piletimüük, lühike laevasõit üle ühest kõrgemal asuvast järvest ja autorong, millega sai tagasi matka algpunkti tagsi sõita.

Nüüd ongi minu unistuste reis lõppenud ja kui keegi saab sellest kirjutisest samasugust innustust nagu mina kunagi oma õpetaja jutust, siis olen ma oma missiooni täitnud.

Dalmaatsia III osa.Linnad.

Mõlemat reisi seob Dubrovnik, kus käisin kohaliku giidiga ekskursioonil 2 korda. Kuigi olin virtuaalselt interneti kaudu selle linnaga tuttav, oli vaade lennukilt ikkagi vapustav - nagu mingi mängulinnake, mis terves ulatuses müüriga ümbritsetuna ripub türkiissinise mere kohal. Omaette elamus oli üle tunni jalutada nendel müüridel, mis korra tõusevad ja siis jälle langevad. Kukkumise hirmu ei olnud, sest kõik oli turvaline, kuid ainuke väike viga oli see, et augustikuumuses olid rauast trepikäsipuud kohati nii kuumad, et neist kinni haarata tundus vahel isegi valus olevat. Minu õnneks oli seal neid ilunautijaid täiesti parajal määral, keegi mööda ei trüginud ja selja tagant kannale ei astunud. Kõnnid veidi ja siis naudid vaadet kas merele või mägedele. Vanalinnas kõndides olid muidugi kõik tänavad turiste täis ja keskse laugelt kulgeva peatänava valge marmorsillutis oli sajandite jooksul lausa jääsiledaks lihvitud. Sellest kahele poole sirutuvad trepptänavad olid mulle nii tuttavad, et tundus nagu oleksin mingis eelmises elus seal juba käinud. Igal pool kees elu - kitsad uulitsad täis restoranide laudu, suveniiripoode, lahtisi müügilette ahvatlevalt kenade ehetega jne. Veidike jahedust ja istumist sai kirikuid külastades.

Sarajevost, Bosnia-Herzegovina pealinnast meenub esimesena kanalisse surutud jõeke oma rohkete sildadega, mis siis veevaesena läbi linna jooksis. Südalinnas asuv kaubaputkade kogum sarnanes Marokos Marrakechis juba nähtule, kuid oli sellest millegipoolselt euroopalikult "kultuursem". Omaette elamus oli seekord gastronoomiline - rahvuslik lõunasöök kohalikus restoranis ja kohvi joomine tõelise idamaise vaibaparadiisiga ühes ruumis asuvas kohvikus. Ka mošeesse sai vabalt sisse astuda ja keegi ei tulnud sind välja ajama või keelama vaiba peale astumist nagu oli Casablancas. Kahjuks jäi käimata muhamedi kalmistul! Sellesse linna tahaks veidi pikemaks ajaks tagasi minna!

Belgrad, Serbia pealinn oli minu jaoks natuke liiga kultuurne ja mõnes mõttes igav, kuid õnneks oli seal Sava ja Doonau jõe ühinemiskohale ehitatud kindlus osaliselt retaureeritud ja suure pargiga, kus oli aega mitmeid tunde ringi kolada. Vaade kõrgelt mäelt päikese loojangu ajal oli vapustav.

Budapestis, Ungari pealinnas, olin varem põgusalt viibunud, aga minu rõõmuks tehti reisi ajal seal mõnetunniline peatus ja ma sain külastada neid kuulsaid terme, mis tõesti ei olnud üle kiidetud. Käisin sealt basseinist basseini ja nautisin veerõõmu täielikult.

Teise reisi ajal sai näha tõelisi Dalmaatsia pärle, üks linn uhkem kui teine. Mõnes mõttes on nad ju kõik sarnased, sest on ehitatud mägede nõlvadele, majad on valdavalt punaste katustega ja valget värvi. Palju kasutakse ehitiste puhul kohalikku materjali - valget marmorit. Erinev on aga iga linna süda, see kõige vanem osa. Tegelikult peaks iga kirjelduse juures olema vähemalt üks pilt ja südalinna kindlustatud osa plaan, kuid minu arvutikasutamise oskused on selleks liiga napid. Ehk mõni järeltulijatest hiljem aitab seda lugu täiendada!

Põnevaim nendest oli pisikese Korcula saare samanimeline linn. Niigi väikeste ja kitsaste tänavate kõrval kõrgub veelgi kitsamate treppidega tänavatega kindluse osa, kus ainuke lamedam koht on kirikuesine lapike maad. Mõnele tänavale minnes kaalud mõttes oma puusa laiust, et kas kannatab ilma teist inimest puutumata möödumist välja. Sooja ja sumeda õhtu saabudes olid tänavakohvikud ikka veel rahvast täis ja vahetult kindluse müüri ääres asuvas ilma katuseta kirikusuuruses müüridega ümbritsetud ruumis toimus kohalikke traditsioone imiteeriv mõõgatantsu etendus Moreška. Kahte leeri jagatud mehed esitasid üha kiirenevas tempos oma tantse ja mõlemas käes olevatest lühikese teraga mõõkadest lendasid löökide puhul tulised sädemed. Vaadates meeste nägusid, oli selline tunne, et nüüd lähevad nii hasarti, et vastu teise mõõka löömise asemel hakkavad päid maha lööma. Kõik lõppes õnnelikult, ainult aegajalt kaotas mõni mees oma mütsi, mille ta järgmise tantsu ajal jälle üles võttis.

Sellele saarele ja sealt tagasi viis meid kohalik laevuke 20 minutiga. Oma bussi jätsime Pelješaci poolsaarel asuvasse Orebici linna. Seda oli varemalt kiidetud kui peaaegu ainust randa Dalmaatsias, kus kivide asemel on liiv. Veetsime seal suvitades pool päeva. Oli küll mingi kruusasegune värk, kuid meie Narva-Jõesuu või Piritaga võrdluses jäi tugevasti alla. Kõige mõnusam supelda oli ikkagi meie oma hotelli rannas koduses Neumi linnakeses, mis oli niisama vaikne ja väike kui eelnimetud Orebic. Ilmselt olid mõlemad linnad ühevanused ja kohandatud peamiselt puhata armastavate turistide vastuvõtuks. Mõlemas olid nii hotellid, restoranid, supelrand kui ka poed.

Hoopis teist masti linn oli Split, mille südames oli vaatamisväärsuseks peale suure laevastikuga meresadama veel Rooma keisrite aegne väga suur Diokleanuse palee, mis tegelikult on terviklik vanalinn oma tüüpiliste tänavate ja majadega. See kompleks on samuti UNESKO kaitse all nagu ka Dubrovniku kesklinn.

Nüüd tuleb veel tingimata nimetada mereäärset kaunitari, väikest Trogiri linna oma katedraaliga, kuhu ilma rahata sisse ei lastud, kus on suhteliselt suur turg ja palmidega rannapromenaad. Ka selles linnasüdames oli tore omaette jalutada, piiluda siseõuedes asuvatesse restoranidesse, kohvikutesse ja kõrgete müüride vahel olevatesse koduõuedesse, kus kasvasid pottides lilled ja üleval taeva all kuivas pesu.

Omaette teema on Sloveenia pealinn Ljubljana ja Horvaatia pealinn Zagreb. Nendest järgmises loos.

Dalmaatsia II osa

Selle laevukese nimi on Lipa Moja ja sõidab temaga madrusesärgis mees oma poja ja tädipojaga. Kõigepealt pannakse mängima muusika. Siis serveeritakse vedelikke - vett, valget veini, punast veini, apelsinimahla ja travaritsat. Viimane on teadmata kangusega kohalik puskar, mis on maitsestatud mingite ravimtaimedega. Igatahes nii kui pitsi võtad, nii tuju tõuseb! Olgu siinjuures mainitud, et eelnimetatud joogid ei lõppe otsa ka päeva lõppedes, igaüks võtab seda, mida soovib ja nii palju kui tahab. Ülejääki oli võimalik õhtul ka kaasa osta. Järgmisena tuuakse laeva keskel asuvale kajuti katusele koduküpsetatud saia viilud, mida süüakse kapteni naise (või vanaema?) valmistatud imehea kalapasteediga. Külastajad istuvad laeva poortidel ja vööris asuvatel pinkidel. Katus on päikesekaitseks peal, kuid küljed on lahtised, see tähendab, et päevitad merelt peegelduvates kiirtes ka ilma otseselt päikese käes olemata.

Mõne aja pärast jõutakse väikese linnakese juurde, mille nimi on Mali Ston. Seal toimub mööda treppe ülesse kindluse müüridele ronimine, kust saab nautida vaadet nii merele kui linna taga olevale mäele, millel kulgeb 5 km pikkune Hiina müüri taoline ehitis. Giidiks on kapten ise, kuid müüril seismine oli kaunis kahtlane lõbu, sest sellele maale (Horvaatiale) pole euronõuded kohustuslikud. See tähendab, et paar meetrit laial ja imekõrgel müüril tõkked puuduvad, sinna viiva trepi käsipuu logiseb jne. Natukune kõhe oli küll ja mõned vanemad inimesed päris lõppu ei tõusnudki. Mina esimesed 2 korda käisin, kuid kolmandal korral kolasin niisama mööda linnakese mägiseid tänavaid ja treppe, nautisin katuseni tõusvate bugenvilliate lilleilu ja kitsaste tänavate meeldivat jahedust. Külastasin kohalikku kalmistut, kus kadunukesed puhkavad kivises pinnases nii suurte valgest marmorist plaatide all, milliseid saab ainult kraanaga tõsta.

Järgmine randumine oli imepisikesel saarel, kus oli ainult üks merest müüriga eraldatud elamine. Suplesime seni, kuni meile lõunat valmistati. Vesi oli soe, sügav ja läbipaistev ja kui hoolega kohta valisid, siis neid torkavaid siilikuid ka polnud. Lõunaks serveeriti küpsetatud merikarpe (nende keeles austrid), röstitud kala ja soovijatele veel grilliha või kana. Vein ja tomatisalat olid loomulikult laual.

Viimane peatus oli samas ligidal asuva saarekese juures, kus sai mööda lauget liivasegust kallast mööda vette minna. Seal oli mõnus ennast lihtsalt kalda lähedasse vette istuma sättida, kuid enne tuli jälle valida siilivaba koht, sest kõiki olid hirmutatud, et kui selle väikese okkalise kera okas sulle sisse läheb, siis valus väljamädanemine võib paar kuud aega võtta.

Varsti algaski paar tundi vältav tagasisõit, mille jooksul miskipärast kõik väga jänused olid. Pudeleid toodi laevapoiste poolt kasti sisse järjest juurde ja igaüks segas sellise kokteili, mis talle maitses. Kuum päev ja rammus toit olid seljataga! Laevasõit lõppes kella 18 paiku ühise, kuid mitte eriti sünkroonse lauluga. Ja 8 tundi oligi lennanud nagu muinasjutt ja ei kuulnud, et kellegi oleks sellest 25 eurost kahju olnud, mis selle meeldiva päeva jaoks kulutati.

Nii palju siis merest. Järgmised lood tulevad linnadest, järvedest ja loodusest.

Minu unistuste maa Dalmaatsia Aadria mere ääres.I osa

See reis algas juba imeammu, kui õppisin veel Tartus Lina tänava koolis. Meie geograafia õpetajaks oli kooli direktor Elmar Einasto, kes jutustas imelisest kohast kusagil kaugel lõunamaal. Rääkis mägedest, karstikoobastest ja soojast sinisest merest. Sellest innustatuna tahtsin ma minna ülikooli õppima just geograafiat, kui minu õnnetuseks oli seal see võimalus, et võidakse peale lõpetamist suunata õpetajaks ja sellepärast valisin erialaks geoloogia. Möödus 60 aastat ja 2008. a. minu unistus täituski!

Ma olen ju saanud küllalt palju reisida, aga peale Oti surma

2004. a. tuli ellu pikk paus, kuna ei tahtnud kuhugi minna ja miski uus asi enam ei pakkunud huvi. Möödunud aastal aga tärkas miskipärast selline imelik mõte, et võtaks ühenduse kauase leivaandja Perereisidega ja kuulaks, mida nad huvitavat pakuvad. Pakkusidki reisi Aadria rannikule. Käisin seal, jäin sõiduga väga rahule ja mõtlesin, et see on nüüd esimene ja ka viimane käik sellele kaunile unistuste maale. Saatus oli aga määranud asja teisiti ja tänavu oli ma jälle samas kohas ja veel pikemat aega. Tänu sellele, et lennupiletid just enne minu reisi otsa said, tuli mul nii sinna kui ka tagasi bussiga sõita ja nii oligi mul võimalus rohkem näha, kui kavatsesini ja seejuures viibida mere ääres ja mere peal 10 päeva.

Kuna ma ei kavatse kirjutada täpset reisikirja, siis kiidan esialgu nimelt merd. See on soe, soolane ja puhas. Isegi läbi mitmemeetrise veekihi on põhjas olevad merisiilikud ja kivid näha. Nendes saartevahelistes lahtedes kasvatatakse austreid ja see on võimalik ainult väga puhtas vees. Kui ma möödunud aastal veel kartsin nii sügavas vees ujuda, siis sellel aastal selgus, et saab ilma liigutamata vees mitte ainult lamada, vaid ka püstiasendis olla või jalgrattasõitu imiteerida. Natuke ebamugav on, kui soolane vesi silma läheb, kuid selle vältimiseks ostsin ujumisprillid. Minu suvitamine käis järgmise skeemi järgi - laskud trikoosse ja rannarätti riietatuna hotellist 5 korrust liftiga allapoole, siis kõnnid 3-4 korruse jagu mööda treppe alla ja oledki vee ääres. Viletsamad ujujad läksid merre aeglaselt süvenevas kohas, kuid seal oli nii palju rahvast, et mitte ei tahtnud sinna minna. Minusugune kogenud spetsialist laskus sellist raudredelit pidi, nagu tavaliselt basseinides on, otse mitme meetri sügavusse vette. Ligunesid siis seal või ujusid oma poolt tunnikest ja siis istusid rannas madalat terrassi katva sooja marmorplaadi peale. Poole tunni pärast olid riided kuivad, ise tulikuum ja eelnimetatud protseduur läks kordamisele. Tsükkel toimus 4-5 korda ja siis läksid tuppa siestat pidama, s.t. magasid südapäeval 3-4 tundi, et peale kella 15 uuesti randa minna. Enne kella 19 hotellis antavat õhtusööki läksid tuppa tagasi. Kõikidel teistel reiskaaslastel sellist pikka rannaperioodi ei olnud, aga kuna mina olin koos eelmise aastaga 3 nn. turismikorda Horvaatias, siis ma mingit pikalt aega võtvat reisi Sarajevosse, Dubrovnikusse või Splitti kordama ei hakanud ja lihtsalt mõnulesin ja puhkasin. Aga millest ma ei loobunud, see oli laevasõit. Nüüd olen sellest 3 korda osa võtnud! Laev ise on pisike, purje ja mootoriga. Mahutab ca 40 inimest.

TUBAKAST ja minu SUITSETAMISEST.

Käisin hiljuti toredal vastuvõtul Tabiveres, mille korraldas oma põliskundedele minu "iluarst" Maie. Peale kena korras talumaja, kitsede ja kanade imetleti ka aeda. Seal kasvas lisaks tavalisele aiakraamile ka paljudele tundmatu taim - tubakas. Kohe tuli noorus meelde ja kui eile Paulaga vestlesin teemal, kui kallis on suitsetamine, et ärgu tema seda raharaiskamise kommet endale mingil juhul külge võtku, siis tuli Helmide poolt ettepanek kirjutada blogisse tubakakasvatuse teemal.

Saksa ajal, ja ilmselt ka mõni aeg peale sõja lõppu, kasvatas Taada aias tubakat. Nende taimede jaoks oli valitud päiksepaisteline ja rammusa mullaga koht jänesepuuride kõrval talli juures. Taimed kasvasid umbes minu pikkuseks ja nendel olid vähemalt mehe käelaba suurused lehed, mis kleepusid ja haisesid kaunis vastikult. Siis, kui Taada arvas, et asi on küps, tuli need lehed ettevaatlikult (et mitte purustada) ära noppida ja ükshaaval nööri otsa nagu pärlid lükkida. Iga lehe vahele jäeti paari sõrme laiune vaba ruum. Need vanikud riputati ülesse kaljorka otsakuuri lae alla ja Taada käis neid aegajalt lahjendatud meeveega pritsimas. Nii ei kuivanud nad mitte krõbisevaks nagu tavalised puulehed või heinad, vaid jäid veidi nätskemaks. Kui oli õige aeg, millest ainult Taada aru sai, võeti lehed maha ja laoti ettevaatlikult pakkidesse. Minu meelest pritsiti ka siis midagi lehtede vahel, kuid täpselt teada polnud minu asi, sest siis oli minu töö lõppenud. Edasi lõikas Taat mingi giljotiini-taolise riistaga lehed ribadeks ja siis vist kuivatas edasi.

Valmis tubakas seisis puukasti sees kirjutuslaua nurga peal. Seal kõrval oli hülsikarp ja paberosside toppimiseks selline peenike rennitaoline liigenditega lahtikäiv metallist riistapuu. Tubakas pandi sinna "renni", vajutati spetsiaalse varre otsas oleva metallpulgaga tihedaks, renn suleti, selle ots torgati hülssi ja lükati tubakas sama pulgaga sinna sisse. Nüüd jäi veel paberossi ots veidike kinni kortsutada, et tubakas välja ei jookseks ja asi oligi valmis. See töö sai mulle nii selgeks, et oskasin seda lausa pimesi teha. Enne tööle minekut oli Taadal sageli kiire ja siis oli tingimata portsigar tühi ja nii palutigi minul see töö ära teha.

Hiljem ostis Taat juba poest valmistubakat, kuid seisis see ikka samas kastis. Pean oma häbiks tunnistama, et suutsin paberosside toppimise tööd nii vaikselt teha, et aastaid hiljem, kui Taat söögitoas laua ääres seljaga minu poole istus, oskasin ka endale nii paberosse toppida, et midagi kuulda ei olnud.

Ise suitsetama hakkasin 1951.aastal 8.klassis käies, olles 15 aastat vana. Haaslaval korraldati üleriigiline lennukite mudelite võistlus ja meid, tulevasi langevarjureid, võeti sinna jälgijateks. Seisime triangulatsiooni tornides ja märkisime kompassi järgi kaardile, millises suunas mudellennuk maanduma läks, et seda oleks hiljem lihtsam kätte leida. Sidet pidasime sõjaväe väli-raadiojaamade abil. Süüa anti ühises lauas ja ööbisime ühiselamus või mingis muus magamiseks kohandatud ruumis, kuid see polnud üldsegi tähtis. Oluline oli see, et seal olid meiega koos peened pealinna preilid, kellel olid kaasas igat sorti kosmeetikavahendid, mida me näinudki polnud ja mis kõige tähtsam - nemad suitsetasid. Suitsetajad olid ka meist vanemad Tartu poisid, purilendurid ja langevarjurid. Ega siis meie, Tartu II keskkooli tüdrukud, ei saanud ometi kehvemad olla! Kui oma poisid suitsu pakkusid, tuli ju suits vastu võtta. Nii see tasapisi edasi läks ja keskkooli lõpus pidin oma taskurahast lisaks peopiletitele ja sukkadele veel ka suitsu ostma, sest see isa tagant näppamine oli ainult väga äärmine variant.

Suitsetamise lõpetasin 1992. a. peale infarkti, olles suitsetanud seega 41 aastat. Vahepeal olid küll mitmed pausid Siberi praktika ja ka laste kandmise ajal, kuid alati sai nikotiin võidu ja hakkasin jälle uuesti pihta. Himu oli nii suur, et infarktiga intensiivravi palatis olles palusin medõdedel nende puhkeruumi ukse lahti jätta, sest sealt tuli mulle nii meeldivat suitsulõhna. Tervelt 7 aastat nägin öösiti unes, et suitsetan ja siis ärkasin hirmunult üles, et mis ma nüüd ometi teen! Suur oli rõõm, kui selgus, et see oli tõesti ainult unes. Võibolla läheb mõnel inimesel see suitsu mahajätmine kergemalt, kuid minul oli see küll väga raske. Südamest soovin, et kõik mu 4 suitsetajat tütart selle maha jätaksid ja minu teada seni veel 5 mittesuitsetajat tütretütart seda kunagi tegema ei hakkaks. Paljud tervisevead ja soodumused on pärilikud ja pahedega tuleb hakata võitlema enne, kui nad sinust on lõplikult võitu saanud.