Mina kui mullauurija VIII

Oli ka selline aeg, kui Tartust otse Saaremaale sõita ei saanud. Öösel kell 12 või 1 ajal istusin Tartus bussi peale ja varahommikul jõudsin Virtsu. Siis kobisin koos kompsudega praamile ja Kuivastus ootas kõiki liinibuss. Öisest magamatusest oli tuju nullis, aga kui kohalikud bussis oma kiiksuga jutte hakkasid rääkima, sain kohe suurest naerust virgeks. Nii jõudsingi ma MUHU kolhoosi täiesti reipama. Elama pandi mind Linnuse külla, kus perenaiseks oli Liine ja peremeheks ühe jalaga mees, kes oli üle saare tuntud nahkade parkijana. Seal oli igas suhtes väga tore elamine ja tänu sõbralikule pererahvale ka mingi klubitaoline kokkusaamise koht. Õhtul kirjatööd tehes oli lausa raskusi keskendumisega, sest rõdu peal räägiti nii huvitavaid jutte kohalikus mõnusas murdes. Näiteks terve seeria Tormilinnu kolhoosi Muuli Juuhanist, kohaliku Keskküla nimelise mehe külaskäigust Kanadasse oma kirjanikust õe juurde jne. Õppisin isegi nende kombel sõnu veidi venitades rääkima!

Nüüd kui Saaremaale sõidan, meenutan alati kahte enda tööga seotud kohta. Kuivastust tulles on vasakut kätte kraavitatud kultuurheinamaa, mille keskel voolab Soonda jõgi. Proove võttes oli tarvis paarikümnest väiksemast kraavist üle hüpata ja siis teiselt poolt jõge sama moodi tagasi tulla. Silda aga kusagil ei paistnud olema. Võtsin siis ennast ihualasti, panin kogu varanduse seljakotiga pea peale ja kõndisin sellest laiast magistraalkraavist (alles nüüd vaatasin kaardi pealt, et tegelikult on jõgi!) lihtsalt läbi.

Teine selline koht on Hellamaa teerist. Hommikul viis agronoom mind vajaliku põlluni ja lubas lõuna ajal nimetud teeristile järgi tulla. Töö oli küllalt raske, ilm aga palav. Võtsin endalt riideid järjest vähemaks, jättes neid eelnevalt paika pandud kastidesse maha. Kuna tegemist oli inimtühja soo ja kadarikuga, panin ka oma viimase pluusi seljakoti taskusse ja jäin pesu-rinnahoidja väele. Kui aga tahtsin enne teeristile jõudmist pluusi selga panna, oli see kadunud. Nii ma siis seisin seal suure tee ääres üle poole tunni roosa rinnahoidja väel. Hea veel, et kaitsevärvi püksid ja kummikud jalas olid! Peitu ei saanud ka minna, sest siis ei oleks agronoom mind kätte saanud. Praami pealt tulnud autojuhid aga lehvitasid mulle naeruste nägudega.

Nüüd jääb veel rääkida Hiiumaast, kuhu me läksime koos lastega Orissaare majandi lõpetamise järel. Seal oli meie päralt suur kahekordne kivimaja (vist endine meieiei?) Käina teeristil. Lapsed said jälle malevasse tööle, kuid sealse töökorralduse kohta ei saa midagi head ütleda. Sellisel kombel õpetakse noori ainult looderdama. Kui olin nende töökohaks oleval põllul proove võtmas, siis seal lihtsalt mürati, korjati kraavi servalt maasikaid või kolati lähedal olevas metsas. Mingit palka nad sealt ka said, kuid ma arvan, et ilma asjata. Ainsaks kiitust väärivaks ettevõtteks oli kohaliku majandi bussiliiklus, millega toodi tööinimesed keskele kokku, kust nad said ümber istudes hõlpsasti vajalikku kohta sõita. Kahes malevas töötatud palga eest ostsid Tiiu ja Anu kahe peale ühe jalgratta.

Veel meenus korter Tartumaal Ahja mõisas, kus ma alguses õige mitu ööd magada ei saanud. Ilmnes, et samas toas oli varem elanud salaviina müüja, keda siis nüüd ägeda kolkimisega püüti üles äratada. Üldiselt on aga alati usaldusväärseim infoallikas KNR (keegi naine rääkis) ja kui see ümbruskonnas tööle hakkas, ei tülitanud mind enam keegi.

Mina kui mullauurija VII

Minu lemmikmaakond on Saaremaa. Olen seal palju käinud nii giidina, pulmades, ennast ravimas ja muidugi ka mullaproove mitmel aastal võtnud. Püüan nüüd kramplikult meenutada, milline lastepaar kusagil kaasas on olnud! Pähklas olid kindlasti Epp ja Kai! See oli Kingissepa ligidal, kust me kohe samal päeval sõitsime linna parki oravaid imetlema ja koju tulles selgus, et pererahval käivad need loomakesed iga päev akna taga söömas. Õunapuu otsast köögiaknani oli pandud neile latt käigu teeks. See oli see koht, kus lapsed õppisid kuivatatud silku sööma. Mulle meenub kaunis kiviaedadega küla ja lahke pererahvas.

Kaarmal olid ka Epp ja Kai. Sealsest pererahva sünnipäevapeost on juba Kai kirjutanud.

Arvatavasti olime ka Kärlas vanemate tüdrukutega. Elamiseks anti peaagronoomi individuaal, sest tema naine koos väikeste lastega oli ajutiselt oma ema juures. Teisel pool oja elasid omaette majas lilliputid. Korra tõi peremees mulle tegemiseks pool vasikat, et sööda oma peret ja ülejäänu viib ta omale koju. See oli mulle kui halvale kokale suur katsumus ja ei mäleta, mis ma sellest tegin, kuid ega liha ära viskama vist küll ei pidanud. Siinkohal on mul jälle südametunnistuse piinad - mõni aasta hiljem tuli see sama mees korraks Tartusse ja mingitel minust sõltumatutel põhjustel ei saanud ma koju tulla, kuigi Ott helistas ja teatas mulle külalisest. Kärlas anti mulle abitööliseks traktorist oma väikese "sakslasega". See oli selline aiatraktori moodi riist, millel transpordikast oli ees. Kasti pandi madrats ja siis ma seal istusin ja näitasin kätega vehkides suunda, kuhu poole tuli keerata. Abimees oli nii tubli, et juba lõunaks oli meil plaanitud töö tehtud, siis võtsime lapsed ka sinna kasti ja sõitsime Karujärve äärde suplema.

Vahemärkusena olgu öeldud, et Maarja-Magdaleenas (Järve Jõgeva rajoonis) oli meil sama tore hobusemees, kes peale tööd viis mind lastega kohalikku sööklasse sööma ja kuhugi keset metsa asuvasse järve suplema. Sealne korteri perenaine tegi küll suurele perele kolm korda päevas süüa, kuid meid kostile ei võtnud. Andis elamiseks omaette toa, aga täpselt meie saabumise hetkel keeras seal kõikide kappide ja sahtlite uksed lukku. Ehk tal oli kurbi kogemusi?

Orissaares olid kaasas Tiiu ja Anu! Korteris olime kohaliku kooli internaadis, kus oli kole palju hiiri, kes öösel jooksid isegi üle näo. Söögikasti peale pandud kile krabises ja ajas lapsed üles. Õnneks nemad hiiri ei kartnud ja ainus palve oli - leia sinna kastile mingi muu kate peale. Sellel ajal kui mina tööl olin, olid lapsed õpilasmalevas peete kõplamas. Töö oli väga hästi organiseeritud. Igal hommikul oli teada eelmisel päeva tehtud töö eest teenitud summa. Kui mõni oma vao lohakalt kõplas, anti töö teisele üle teha ja pool palka läks asja parandajale. Põllule toodi söögiks saiakesi ja limonaadi (või piima?) Peale tööd viidi lapsed sööklasse.

Ka muu töö oli majandis korras. Väga positiivselt mõjus üldine huumorimeelne õhkkond. mis kontoris valitses. Isegi siis, kui midagi päris korras ei olnud, saadi sellest naljaga üle. Viimasel päeval oli mul vaja veel Köinastu laiul ära käia, kuid siis teatas agronoom, et ei saa minna, meri on täis. Läksin siis kurvalt metsameeste ruumi ja seal mehed leidsid, et ehk on ta hoopis ise täis. Võta lapsed kaasa ja käime ära! Nii me siis sõitsime maastikuautoga mööda merd, kõrval ujusid pardid ja pea kohal lendasid kajakad. Laiul olid aga noored pullikesed (vt. film " Corrida!) ja kuna ma neid kartsin, siis võtsid mehed peale väikest juhendamistööd ise minu eest mullaproovid ära.

Orissaare sööklas töötas õhtuti tõeline baar, mille oli organiseerinud üks EPA lõpetanud majandi spetsialist. Seal isegi tantsiti! Paaril korral panin lapsed magama ja läksin sinna istuma. Korra sattusin vestlushoogu ühe merekaruga, kelle naine oli läinud Tallinnase lapselapsi hoidma. Kui aeg oli nii kaugel, et paras koju minna, läksin alumisel korrusel asuvasse naiste tualetti varjule. Partner jooksis järgi, käis edasi -tagasi mööda vestipüüli ja ikka hüüdis, et kuhu see moo tüüdruk jäi. Kohalikud naised passisid parajat momenti ja andsid mulle märku, kuna ma sain minema lipsata.

Meenub veel anekdoodi moodi lugu kohalikust zootehnikust Katist?, mida mulle räägiti. Talle oli Kingissepast helistatud, et pangu mingid punase sisuga plakatid näitagitatsioonina välja. Naine kuulanud jutu ära ja siis kostnud - moo mees tegi mulle tite, käin linnas sünnitamas ära ja küll ma siis ka jõuan asja korda seada... Aga teise samast naisest räägitud loo kordust nägin oma silmaga - liiklus Kingissepast Kuivastusse viival teel seisis, kui kaks naist (üks neist eelmainitu), kumbki oma lahtiste akendega "willises" istudes, keset teed juttu ajasid.

Mina kui mullauurija VI

Järgmine lugu on Rapla rajoonist, sest seal olen erinevatel aastatel väga paljudes majandites käinud, nii lastega koos kui ka ilma. Üks kurvastavamaid asju, mida seal nägin, olid lastehalvatuse tagajärjed. See oli arvatavasti Kuimetsas, kui olime sellises kohas korteris, kus ca 30-aastane peretütar oli käimisvõimetuna ratastoolis. Ta oli väga tubli, sest hoidis nooremaid lapsi, pesi ja triikis pesu ja tegi ka muid majapidamistöid, kui ainult töövahendid talle ratastooli ette kombineeritud laua peale pandi... Tema joodikust isa aga peksis teda ja tiris jalgupidi voodist välja siis, kui ta tütre käest viinaraha ei saanud. Naabermajandis oli aga kaks raamatupidajat, kellel ratastooli asemel olid sellised madalad ratastega lauakesed, mille peal sai edasi liikuda. Üks neist sõitis ka autoga ja viis meid korteri juurde.

Siis saadeti Tallinnast välja neid, kes ei käinud tööl, olid prostituudid, joodikud või loeti muul moel pealinna jaoks ebasobivaks elemendiks (eratööd tegevad õmblejad, autoparandajad ja igat sorti muud "halturtšikud"). Kellel oli suurem patt, saadeti 100 km kaugusele, kellel väiksem see 50 km kaugusele. Keset Raplamaa soid ja metsi oli vaikne Vahenurme kolhoos, kuhu need inimesed kokku toodi. Elama pandi nad suurde 2-kordsesse majja, kust pererahvas oli Siberisse viidud. Kohalikele inimestele suuremat nuhtlust ei saanudki olla. Hakkasid lokkama vargus, joomine ja prostitutsioon. Et väljasaadetud nälga ära ei sureks, anti neile majandi poolt süüa ja tasu selle eest võeti järgmisest palgast maha. Teada oli, et nad jõid nii kaua, kui raha jätkus ja kui see otsa sai, siis alles hakkasid tööle.

Meeldivaimad mälestused on Lungust, kus elasime Epu ja Kaiega ilusas vanaegses talus, kus oli 2 elumaja, nn. vanade ja noorte oma. Tüdrukud nagunii mäletavad, seda kohta, kus kahel kassil olid korraga pojad, kokku kindlalt üle 10. Kassimammad olid pojad rõngasse võtnud, söötsid ja soojendasid neid pesas ühiselt. Peale minu laste olid seal ka pererahva samaealised lapsed ja nende vanaisa ei tahtnud laste "mänguasju" enne likvideerida, kui mina oma lastega ära olin sõitnud. Viimasel päeval nägime aga pilti, kus kassiemad kiirelt joostes tassisid poegi üle õue teise hoone lakka. Nüüd ütles vanaisa ohates, et sealt ma neid küll enam kätte ei saa!

Ühes majandis oli aga meil tore sõbralik perenaine, kellel oli hästi vagur lehm. Lüpsmas käidi kolmekesi - perenaine lüpsis kahte nisa, Epp ja Kai kumbki ühte.

See juhtus ka Raplamaal, kui Kai trepist alla kukkus ja mind koju saabudes temaga kolhoosi veomasinaga velskri juurde viidi. Õnneks ei olnud asi kuigi tõsine, kuid ehmatas siiski.

Talvel vahetasid tüdrukud muljeid ja meenutasid kasside, koerte ja muude loomade nimede järgi kohti, kus nad olid olnud. Mina kuulasin ja muigasin, sest sellel ajal teadsin ikka kõigi käidud majandite nimesid. Igas rajoonis olid oma 1. Mai, Oktoober, Lenini-nimeline, Kommunist, Õitseng ja lisaks veel ka mõni kohaliku nimega. Nüüd tulevad kummalisel kombel meelde just külanimed.

Kusagil sealkandis toimus ka hobusega juhtunud õnnelik õnnetus. Üle magitsraalkraavi viis kena ja pealtnaha täiesti korralik ca 15 sm diameetriga lattidest sild ja meil oli tarvis sellest üle minna. Keset silda läks üks lattidest katki ja hobuse jalg vajus läbi, siis teine ka. Hobune hakkas koledamal kombel rabelema ja lõpuks olid kõik neli jalga läbi vajunud ja loom püsis ainult kõhuga silla peal. Saime abimehega ta kuidagi lahti rakendada ja ei tea mis imekombel jalad ükshaaval kindlale alusele tugeda. Kui ohjad aisade külge lisaks sidusime, siis sai ka vanker teisele kaldale tiritud. Hirm oli nii hobuse jalgade kui ka enda pärast, sest õnnetu loom oli lausa hullumise ääre peal. Hiljem tuli seda ohjade trikki ka Pärnumaal Stalini (nüüdne ja endine nimi Tali) nimelises majandis kasutada, kui keset turbapinnasest teed oli nii suur auk, et hobune vankrit üles vedada ei jõudnud, kuid ise koperdas küll ülesse.

Mina kui mullauurija V osa

Seekord tuleb juttu abilistest. Kahtlemata oli neist koloriitseim Massiaru mees, kes oli osa võtnud vabadussõjast. Ega ma varem polnud suurt kursis selle vabadussõja käiguga. Tema käest kuulsin ma, kuidas meie mehed olid olnud Riia all. Siiani meenub südamest tulnud kirumine : "Need kurradi inglismannid! Veel pool päeva, ja Riia oleks olnud meie oma! Aga need raisad tulid oma laevastikuga meie vetesse ja andsid käsu Riia alt tagasi tulla". Veel ei leppinud ta sellega, kuidas Eesti ja Läti piir paika pandi ja näitas mulle metsas piiripunkte, mis olid lätlaste pandud. Nende pool oli tsemendi sisse valatud vapp alles, kuid meie poolel oli sile post. Aga see kaasik, kus me olime, olevat tema vanaisa istutatud ja siis Eesti valitsuse poolt lätlastele antud.

Tema oli sõjas olnud relvahoidja ametis. Siis, kui nad olid asunud kusagil Võru kandis, tulnud kolmele mehele vastu mustlane, kes ennustanud neile poole pätsi leiva eest tulevikku. Temale oli ütleldud, et enne kui päike teist korda looja läheb, saad sa koju minna. Teine mees saanud kohutava teate, et enne kui päike kolm korda loojub, saad sa surma ja kolmandale mehele, kes oli sealt samast lähedalt pärit, ütlenud, et enne sõja lõppu sa koju ei saa. Mehed olid itsitanud, kuid paari tunni pärast kutsutud jutustaja ülemuse juurde ja antud mingi relv (mille nime ma muidugi olen unustanud) kätte ja kästud Pärnusse parandada viia. Loomulikult käis ta siis ka Pärnumaal asuvast kodust läbi. Kui ta kolme päeva pärast korda tehtud relvaga tagasi tuli, selgus et juhuslik kuul oli selle teise mehe tapnud. Kolmanda mehe kohta ta täpselt ei teadnud, aga seni kui nad koos olid, polnud see mees küll kodukohta saanud.

Kui ma Tartumaal Tammistus korteris olles proove võtsin, oli seal samas majas õpilasmalev ja mulle anti abiliseks 7. klassis õppiv Tartu koolipoiss. Hobust rakendada mina eriti hästi ei osanud ja tema hoopiski mitte. Korra läksime heinamaadele proove võtma ja jätsime hobuse kõrgele mäe otsa ootama. Järsku nägime, et seal oli ainult vanker! Lähimast laudast sain agronoomile helistada, kes tuli veoautoga meile järgi. Vanker kinnitati ohjadega auto tagaluugi külge ja nii me siis paljude nägijate naeru saatel koju sõitsimegi. Hobune aga ootas meid rahulikult tallis! Tegelikult tahtsin ma hoopis midagi muud kirjutada - see koolipoiss andis mulle vabadussõja kohta sellist informatsiooni, mida ma ei enne ega pärast kuulnud ei ole. Küll oleks huvitav teada, kes ta praegu on, kas läks ülikooli ajalugu õppima või sai temast tänapäeva vabadusvõitleja. Üldse oli see tore seltskond, see EÕM. Karnevaliks andsin oma abitöölisele enda kleidi selga, värvisin tal huuled ja kulmud ära. Tal olevat peol suur menu olnud.

Raplamaal Kaiust mäletan vähemalt oma 16-aastase abitöölise nime - Villu. Sõidukiks oli meil 2-rattaline nn. arsti kaarik. Proovide võtmisel oli Villust vahel abi ka, kuid enamiku aega ta põõnas kerratõmbunult kaariku esiotsas. Minu, kui põldudel käija, suurimaks nuhtluseks olid koerad. Kui mõni oli üksinda, siis sai veel hakkama, aga Kaius tuli mulle korraga kallale kaks koera. Suure hirmuga hüüdsin Villut endale appi, kes siis neid maast haaratud mätastega pildudes mind ära päästis. Mõtlema hakates hakkasin häbenema: ise olen mitme lapse ema ja kustun teiste inimeste lapse ennast päästma. Sellest momendist peale võtsin ette uue taktika - ma ei tohi enam koeri karta. Nii kui mõnda nägin, hakkasin endale sugereerima, et mina olen kõvem. Mul on kummisäärikud jalas ja terava otsaga raudpuur käes, millel vee jalatugi nagu relv külge keevitatud. Kui mõni peni hammustada tahab, löön ta maha. Nüüd on nii, et kuigi puuri enam käes ei ole, aitab tugev sugereerimine + koerale käe nuusutada andmine. Siiani pole õnneks pureda saanud.

Veel meenutan toredaid abilisi, noori naisi Pärnumaalt Arest ja Kullamaalt, kellega olen ka hiljem kokku puutunud. Üheks omapärasemaks abiliseks oli daamiliku riietuse ja olekuga naine Haibas, kelle hüüdnimeks oli Koroleva. Kui mul mullaproovide kast seal põlluservast ära varastati, lasksime tema initsiatiivil küla peale jutu lahti, et ma olen nõid ja võin vargale kätte tasuda. Paari päeva pärast oligi see, tavaelus piimapakkide kast, Leelo Tungla ema ukse taha pandud, kust ma ta siis kätte sain.

Mina kui mullauurija IV

See on nii tore, kui paljude meeldivate ja ka huvitavate inimeste juures ma olen korteris olnud! Kuna ma päevikut ei ole pidanud, siis on kõikidest asjadest jäänud mällu ainult üksikud killukesed. Püüan neid kaootilisi mälestusi siia kirja panna.

Sallas olin ma sügisesel ajal ja siis läks juba vara pimedaks. Tavaliselt heitsin juba poole 10 paiku puhkama. Perenaisele olin ma rääkinud, et armastan lüpsisooja piima ja kuna tal oli õhtune lüps just sellel ajal, siis tõi ta mulle igal õhtul tassi piima lausa voodisse.

Simunas ei suudetud mulle kontoris kuidagi korterit leida, kuid omavahelise itsitamise peale leiti siiski üks võimalus. Iidses talumajas elasid kaks vanemat naist - lesk ja tema mehe õde. Kõigepealt näitas see ca 90-aastane naine mulle, kus sahvris söök asub ja soovitas siis ise sealt võtta, kui tema seda teha ei saa. Paari päeva pärast töölt tulles leidsin magava perenaine mulle antud diivanil. Sealt püsti tõustes kukkus ta maha ja jäigi sinna lamama. Kuna varem olime vestelnud tema südamehaigusest, siis jooksin hirmuga oma üle tee elava hobusemehe juurde abi järgi. Seal vaadati mulle imeliku näoga otsa, kuid tuldi siiski vaatama. Selgus, et see vana naine oli krooniline alkohoolik. Kui raha oli otsas, siis oli ta väga meeldiv vestluskaaslane ja emalikult hoolitsev perenaine. Tal oli olnud väga raske elu ja kui ma õigesti mäletan, siis oli ta juba ammu matnud oma mehe ja vist 6 poega. Sageli peitis mehe õde tema poolikud viinapudelid lauta sõnniku alla, sest sealt ei osanud ta otsida. Kui hakkasin majandis töö lõppedes koju minema, siis see vanainimene saatis mind bussi peale ja hoolimata minu keelust kandis kogu tee minu rasket kohvrit.

Kilingi -Nõmme majandil oli Jäärja osakond, kuhu mind eelmisest osakonnast kogu oma kolaga viidi just jaanilaupäeva õhtul ja pandi kontorisse maha. Veetsin seal mingi diivani peal öö. Järgmine päev oli puhkepäev. Ei saanud ma kusagilt korterit ega süüa kah ja istusin nukralt kontori ees pingil. Siis sõitis maja ette piimaauto (see, mis korjas rahva käest piima kokku), kus mees oli autojuhiks ja tema naine laborandiks. Kohe andisid nad mulle pooleliitise purgitäie rõõska koort juua ja organiseerisid elamise ühe väga sümpaatse vanapaari juurde. Kuna papi sai järgmisest tööpäevast mulle hobusemeheks, siis pani memm meile igal hommikul teemoonaks singi ja munaga võileivad ja pudeliga piim kaasa. Nende tütar oli olnud minuga sarnane ja vist ka sama vana, kui ta Saksamaale sundtööle oli viidud ja sest saadik teadmata kadunud. Nad suhtusid minusse kui oma tütresse. Korra tuli jutuks, et mis asi see kuiv vein on ja lahkumise puhul tõin siis ühe pudeli. Punnivinna majas ei olnud, kuid leidsin toreda lahenduse - kärbsepiitsa varrega tagusin korgi pudelisse sisse ja et valada saaks, hoidsin sukavardaga korgi pudeli suust eemal. Ära me selle veini proovisime, kuid kellelegi eriti ei meeldinud. Hapu teine!

Mina kui mullauurija III

Meid, mullauurijaid, oli alla 20 inimese ja Eestimaa oli meil nii ära jaotatud, et Tartu grupp sai enamuses Lõuna-Eesti majandid ja Saku rahvas Põhja-Eesti. Ring riigile sai peale 5 aastaga ja siis hakkas asi jälle uuesti. Mõnes kohas, näiteks Saaremaal, sai isegi 3 korda käidud.

Algul oli asi nii salastatud, et kahe kõrvutioleva majandi plaani ühele inimesel ei usaldatud. Hiljem olid kolhoosid-sovhoosid nii suured, et seda printsiipi ei saanud enam rakendada. Aga see asi ikka jäi, et kaart polnud täpne. Kohanimesid kaardil ei olnud ja need tuli endal kohe majandisse tulles juhtkonna abil peale kirjutada, muidu oleks kohalikega suhtlemine küllalt raske olnud. Teed ei läinud ka alati õige nurga all ja nende suhtes oli mõni majakastikene ikka teise otsa peale pööratud. Nii naabermajandi kui ka keskel oleva võõra maa plaani asemel oli valge laik.

Kamara sovhoos ulatus sopina Lätimaa sisse. Tööliseks anti seekord mulle noor traktorist, kes oli majandis vähe aega töötanud ja kellel olid joomise pärast load ära võetud. Sõitsime motorolleriga just sinna lõunasoppi proove võtma. Keset majandi maad oli riigimets ja selle taga olid veel põllud. Metsas (valge laigu peal) hargnes tee viieks haruks. Valisime neist huupi ühe ja jõudsimegi põldudeni. Poiss ühel pool külavaheteed, mina teisel, võtsime kõrvuti proove. Järsku leidsime, et miski asi ei klapi, kraavid teistmoodi ja talud ka. Ühel aiamaalapil küürutas vana naine kartuleid võtta. Peitsin kaardi mappi ja läksime tema käest küsima, et kuidas sinna Laatre külla sõita. Kanges läti aktsendiga eesti keeles vastati, et see on seal Estimall. Minge sinna metsa ja keerake esimeselt teeharult vasakule. Olime terve tunni asjata tööd teinud ja Lätist võetud proovid tuli metsas maha kallata.

Samas majandis juhtus ka teine apsakas. Enne koju sõitu panin mullakastid osakonna kontori trepile virna, sest meie asutuse auto pidi neile järgi tulema. Kui proovid Sakku laborisse jõudsid, selgus et ülemises kastis olnud proovidest oli paari koti sisu maantee kruusaga asendatud.

Aastaid hiljem olid proovide kastid Ülenurmel majandi garaažis, kust nad meie inimeste poolt ära viidi. Alles mitu kuud hiljem kutsuti mind Sakku aru andma, et tervel real proovidel (mitme tööpäeva jagu) olid kõik näitajad maksimumis ja mind süüdistati, et olen proovid ühest kohast võtnud. Siiani (20 aastat hiljem) ei suuda ma Saku juhtkonnale (Meida, Vahur, Milvi S.) andestada, et nad mind ei usaldanud. Ma oleksin idioot olnud, kui oleksin proovid väetisehunnikust võtnud. Kes selle tembu mulle laboris korraldas ja mispärast, jääb siiani salduseks, kuigi ma aiman, kes see võis olla. Kuna mul sellepärast ka aastapreemia ära võeti, andsin asja kohtusse. Kohus oli olnud lausa farss, sest ise ma ennast sinna kaitsma ei läinud ja asja seletasid ülemused nii nagu nemad tahtsid. Summa polnud ka nii suur, et selle eest rohkem võidelda, kuid kogu minu usaldus ja austus väetistarbe laboratooriumi juhatuse vastu on sellest peale kadunud. Seda aastatepikkust tööd ja kollege meenutan siiani hea sõnaga.

Mina kui mullauurija II

Tegelikult oli see töö nii füüsiliselt kui ka vaimselt küllalt raske. Igaüks ei jõuagi mitu nädalat jutti iga päev maastikul 20-25 km seljakotiga maha marssida. Teine asi oli see vaimne pingutus, sest vaatamata minu kroonilisele haavandtõvele tuli kogu aeg vormis olla. Veel paarkümmend aastat hiljem ei saanud ma bussiaknast välja vaadates lahti sellest kombest, et ikka jälgisin mööduvat maastikku kui proovivõtu objekti, mõttes jagasin selle tükkideks ja arutlesin, kuidas ma peaks need alad läbima. Peale paarinädalast tsüklit koju tulles nägin mitu päeva unes proovivõtmist ja põdesin oma tõbesid tagantjärgi enne kui normaalse elurütmi kätte sain.

Aeg oli pikk ja paljugi muutus selle aja jooksul. Kui alustasin, pandi meid korterisse kuhugi kohalike inimeste juurde, kus kauplesin ennast ka kostile. Korteri eest pidi maksma majand, kosti eest maksin ise. Sellest perioodist on inimestest küll head mälestused. Algul veidi võõristati ja kardeti, et mida sellele saksale süüa pakkuda, kuid paari päeva pärast suhtuti kui oma inimesesse ja oldi isegi tänulik, et sai ometi nii külauudised kui ka oma elu mured kellelegi ära rääkida. Sageli oli abitööliseks, s.t. hobusemeheks, sama talu peremees. Kui majandi juhtkonnas sulle veel kolmandal päeval teie üteldi, siis oli midagi viltu ja tuli mõtelda, mida ma valesti olin teinud. Õnneks seda sageli ei juhtunud.

Mida aeg edasi, seda suurem kaugenemine kohalikest toimus. Elamiseks anti kas tühi korter suures majas või mis kõige hullem - üks tuba nn. juhutööliste ühiskorterist. Viimaste näitena meenuvad nii Kullamaa, Peetri kui ka Vasalemma. Kasutasin kõigis sama taktikat - kuna minu saabudes polnud teistes tubades elavaid töölisi kodus, siis pesin kohe puhtaks nii koridori, köögi kui ka peldiku. Naljakas oli kuulata koju tulnud meeste suust imestushüüdeid, et mis kurat nüüd siin lahti on. Läksin ja tervitasin neid naeratades ja teatasin, et oleme nüüd paar nädalat naabrid. Asi mõjus ja see esimene kord jäi tavaliselt ka viimaseks, kui ma pidin teiste mustust kasima. Ülejäänud päevadel sõimati üksteist kui keegi oli näiteks pliidi koristamata jätnud või porised kummikud vedelesid keset koridori. Oskavad sellised mehed ka puhtust pidada!

Algul olid majandid pisikesed ja siis oli tõesti mõnus hobuvankriga liikuda, kuid majandite liitmisel see süsteem enam ei toiminud. Viimastel aastatel sõidutas tavaliselt peaagronoom oma maastikuautoga mind koos abilisega põllule. Jaotasime proovikastid laiali ja leppisime kokku, kuhu ja kuna meile järgi tullakse. Mõnel pool viidi ka lõuna ajal sööklasse ja tagasi.

Kõige mõnusam aeg mulle oli siis, kui Ott ajutiselt lennundusest ära oli. Siis vormistati Ott abitööliseks ja me sõitsime oma autoga ringi. Korteriks saime omaette külalistetoad, mis olid täiesti elamiskõlbulikud. Nii töötasime näiteks ilmatuma suures Jõgeva Näidissovhoosis. Paistus oli aga meiega koos ka Kai. Tore oli küll, kuid õhtuti läks meel kurvaks, sest Ott ja Kai läksid Viljandisse kinno ja mina jäin koju järgmise päeva marsruuti ette valmistama. Positiivseks küljeks oli see, et füüsilise töö tegemise aeg oli lühem ja et seal külastasime koos ka mitmeid kohalikke huviobjekte.

Mina kui mullauurija I

See lugu on kirjutatud Kaie soovitusel. Pean kohe alguses ütlema, et lapsena vihkasin ma kõike seda, mis oli seotud mullaga ja kõige rumalamad inimesed olid minu meelest matsid. Elu aga sellepärast ongi huvitav, et teeb igasuguseid käänakuid ja väänakuid sisse. Minu elu esimeseks töökohaks sai just mullaproovide võtmine ja seda tööd ma tegin ilma pausideta 27 aastat (1.02.1962-30.06.1989). Ja mis puutub matsidesse, siis toredamaid inimesi kui olid need vanapapid, keda töö algaastatel mulle abitöölisteks anti, annab ikka otsida. Nende huumorimeel ja elutarkus andsid mulle elus palju väärtuslikku juurde. Millegipärast on mul aga selle eluperioodi kohta raske kirjutada ja märkmed olen ka kuhugi nii ära pannud, et ei leia kätte. Kõigepealt meenuvad muidugi need kaunid varajased hommikutunnid, kui läksid majandi keskusesse, et saada järjekordseks päevaks transport ja abitööline. Kuigi oli ka sandimaid ilmu, meenub ikka päikesepaiste, puhas müravaba õhk, linnulaul ja heintel sillerdavad kaste piisad.

Aga kui on paha tuju, siis mõtlen nendele sügisestele proovivõtmistele, kus seesama kaste ei kuivanudki päeva jooksul ära ja ma pidin käima maisipõldudel, kus varred kõrgusid üle pea ja ise olin päevad läbi rinnuni märg. Või vajusid Pärnumaal küntud põllul nii savi sisse, et ei jõudnud sellest lögast jalgugi välja tõmmata.

Sellest olen vist juba kirjutanud, et peale ülikooli lõpetamist pääsesin sundmääramisest sellepärast, et olin ohvitseriproua. Sama asi maksis mulle kätte, kui oli vaja tööle minna. Töökohti lihtsalt kõigile ei jätkunud ja keegi ei tahtnud võtta sellist inimest, kes enne tööd polnud teinud. Kirjutasin mitmeid avaldusi ja käisin ise kohal. Laveeriti nii ja teisiti ja asi tundus juba lausa lootusetuna. Sellel ajal ajalehtedesse töökuulutusi ei pandud, sest Nõukogude Liidus ametlikult tööpuudust ei olnud. Lõpuks pöördusin komsomoli linnakomiteesse ja sealt saadeti Eesti Põllumajandusprojekti, kus ka tegelikult vabu kohti ei olnud. Töökoha sinna samasse sain alles pooleteise aasta pärast, kui olin vahepeal veel teise lapse, Kaie, ilmale toonud.

Põlluprojekti seltskond oli väga tore! Olin seal oma 26 eluaastaga üks noorimaid, teised olid 30-35 aastased. Paarikümnekesi istusime ühes ruumis ja kogu aeg oli lõbus meeleolu. Kuna aeg oli talvine, siis töö tegemist alustasin kaardimaterjalide vormistamisega. Kevadel sõitsime Oti autoga Tartumaale Sirvaku ligidale põllu peale, kus Otsa Aino näitas mulle praktiliselt ette, kuidas neid proove tuleb võtta.

Hiljem muudeti vist viiel korral minu töökoha asutuste, ministeeriumite ja ameti nimetusi. 1964. aasta lõpust peale olin ametlikul tööl Sakus. Töö oli aga ikka sama - suvel võtsin terve Eestimaa ulatuses mullaproove ja talvel koostasin Tartus väetistarbe ja lupjamise kaarte.

Võtad oma valguskoopiale tehtud kaardi (mõõdus 1:10 000) ja jagad põllud 4-5 ha suurusteks tükkideks, kirjutad kaardile proovinumbrid peale. Siis võtad jõupaberist eelnevalt nummerdatud koti, torkad sinna sisse kõvera sabaga kühvlikese ja võtad need vasakusse kätte. Paremas käes on mullapuur. Nüüd pole muud midagi, kui hakka aga kõndima, ikka mõnikümmend sammu astuda, torkad jalaga toele vajutades puuri maa sisse ja tõmbad puuri õõnsasse otsa kogunenud mulla kühvli kõvera varre abil koti sisse. Sammud jälle edasi, nii kaua, kui ca pool kilo on koti sisse kogunenud. Nüüd paned proovi seljakotti ja lähed järgmise proovilapi peale. Kui seljakott juba liiga raskeks läheb, siis tühjendad selle kas hobuvankris olevasse või kuhugi põõsa alla eelnevalt peidetud mullakasti. Päeva teed nii pika kui jõudu jätkub või kui kaua sulle majandi poolt antud abitööline vastu peab. Õhtul pakid proovid korralikult kasti, kirjutad saatekirja ja hakkad vastavatele lehtedele võetud proovide andmeid kirjutama - iga proovi kohta mulla nimetus, lõimis, kasvav kultuur. Nüüd tuleb hakata järgmiseks päevaks kõige ökonoomsemat käimise marsruuti valja mõtlema. Selleks kulub tund, poolteist ja see töö on aja kokkuhoiu suhtes olulisim osa. Ega muidu ei jõudnud päevas 2-3 normi täita ja selle arvel endale vaba aega saada. Kogu tööpäeva pikkuseks kujunes tavaliselt kuni 16 tundi - hommikul kella 8-ks läksid osakonna keskusesse ja kell 24 lõpetasid korteris viimase kirjatöö. Nõukogude ajal oli paljude töökohtade eeliseks see, et sai midagi varastada. Mina varastasin aega. Tegin 3 nädalat eelkirjeldatud pingelist tööd ja siis sain sama aja (või veidi rohkemgi) kodus oma pere eest hoolitseda. Kui lapsed olid väiksemad siis kantseldas neid kodus ämm, kui aga kasvasid, siis võtsin ka majandisse kaasa ja hiljem olid nad ka mulle abitöölisteks.

Ega see töö nii väga kole polnudki ja järgmistes osades püüan meenutada lõbusamaid seiku.

Minu telefonisõltuvus Vol II ja TV sõltuvusest

Ema jutu peale otsisin oma aasta taguse loo välja ja võin nüüd südamerahuga raporteerida, et olen tõepoolest Elioni lauatelefoni teenustest loobunud ning soetanud nn Starmani kolmikpaketi. Igakuiselt maksan vaid kõneminuteid ja neid koguneb 30 päeva jooksul oma tubli kümne krooni eest, kui sedagi. Eks see telefoni abonementtasu ole teiste teenuste (digi TV ja internet) sisse ära peidetud, aga mulle sobib. Siiani olen vahetusega rahul.

Suur kurvastus saabus muidugi äsja, kui selgus et FoxLife kanalit Starmanis enam ei näidata. Nagu pere liikme kaotus oleks... Et RBK kanali mitte transleerimisega Starmanis on probleeme - võib põhjustada Eestis rahvarahutusi -ületab uudisekünnise. Aga see, et I do not have life - I have FoxLife - see pisuke värk on siis vaid mu personaalne probleem, mis ei lähe kellelegi korda! Seega jah TV-hoolik olen ma kõva - telekas on Nisu tänavas kodualtari eest. Igas toas teisi.

Oh seda tehnikat!

Küll ajab hinge täis, kui arvuti kokku jookseb või kiiresti soovitud lehekülg lahti ei lähe! Loen iga päev lapselapse Anni blogist, mida ta seal teises maailmajaos, Lõuna-Ameerikas, teeb ja vaatan pilte kohtadest, kus ta käis ja söökidest, mis ta sõi.

Aga äkki tuli meelde, kuidas mina oma lapse Kai, Anni ema, kohta ca 25 aastat tagasi terve suve teateid ei saanud, sest ta oli kusagil Lõuna-Siberi kandis geoloogia praktikumis. Veel meenus, kuidas ma ise ca 50 aastat tagasi Tšitaa oblastis terve suve taigas samal praktikal olin. Ei teadnud mina, mis kodus toimus ja ei teadnud vanemad, kas ma veel elus olen. Kodust lahkusin aprilli keskel ja alles septembri lõpus jõudsin oblasti keskusese, kust sain koju helistada. Imekombel oli siiski kuuldavus nii hea, et ema ja isa lausa ehmatasid ja küsisid, et kas ma kõrvalt toast räägin. Mul oli siis aga koju sõita veel 5 päeva rongiga Tšitaast Moskvani ja 2 päeva sealt edasi koju.

Aga mis on nüüd? Ameerika Ühendriikides elava lapse Epuga võin kasvõi iga päev telefoniga rääkida või msn vahendusel suhelda. Mõni nädal tagasi helistas minu imestuseks 6-aastane lapselaps Selene mulle oma isikliku mobiiltelefoniga, et tere vanaema, mis seal kodus teed kah.

Meie, Tauride perekonna, koduse lauatelefoni saime alles vist 1963. aastal ja ainult tänu sellele, et tuntud neuroloog doktor Ernst Raudam nõudis, et Tartu parimal sanitaarlenduril Otto Tauril peab olema kodus telefon. Muidu ei saa teda ruttu kiiret abi vajava patsiendi juurde saata. Nüüd on mul 3 tuba ja 3 lauatelefoni (sama numbriga), lisaks veel mobiil. Igal neljal tütrel on oma mobiil ja nüüd siis kõigil viiel tütretütrel ka. Progress, ja see kõik suhteliselt lühikese aja jooksul!

Puhkus Võrtsjärve ääres. Õlletehase puhkekodu II osa

Positiivseks asjaoluks puhkekodus oli see, et enamus tehase juhtivast koosseisust, eesotsas peainsener Valter Lambiga, ei omanud isiklikku suvilat ja puhkas koos rahvaga. Milline hea idee neil pähe tuli, see ka ellu viidi. Ei saanud olla nii, nagu praeguses riigikogus, et suured saksad tegelikult ei teagi, kuidas lihtrahvas elab ja privileege rakendatakse ainult enda suhtes. Seal osati kogu seltskond, kes aga ainult soovis, ühistele üritustele kaasa haarata. Koos ehitati tenniseväljak, korraldati bridgeturniire, osteti vesijalgrattad, sõudepaadid, mootorpaat ja oli ka purjekas, millega võisid need sõitma minna, kellel olid kapteni paberid. Üheks huvitavamaks ettevõtteks oli veesuuskadega sõitmine. Valteri auks tuleb ütelda, et tal oli visa sportlase hing. Kohalike vaatlejate jutu järgi katsetas ta sõitu vähemalt 30 korda ebaõnnestunult, kuid siis jäi suuskadele püsima. Sama asi oli ühe priskevõitu poisiga, kes praegu on vabariiklikult tuntud südamearst Margus Viigimaa. Oli ilm milline tahes, ikka oli järve peal näha, kuidas Margus purjelauaga ümber läks ja siis visalt uuesti selle püsti ajas. Bridge korraldajaks oli ornitoloog Sven Onno. Maksimumiks oli 8 lauaga turniir, kuid tavaline paari lauaga mäng käis iga õhtu. Korraldati ka karnevale. Meenub kord, kui algas äikesevihm ja hobuseks kostümeeritud abielupaar Leolad lahku läksid. Kiku kartis nii koledasti müristamist, et tema kui hobuse tagumine pool, jooksis tuppa voodi alla peitu ja pea, s.t tehase kunstnik Leo Leola, jäi üksinda tantsusaali. Võrratu koomik ühistel üritustel oli direktor Pallo Heino. Siiani tuleb naer peale, kui meenutan tema näitlikku esinemist madalas kaldavees teemal, kuidas lehm magamast üles tõuseb. Seljas oli tal siis läbimärg lohvakas sitsist naiste öösärk.

Ilm Võrtsjärve kaldal oli sageli päiksepaistelisem kui mujal. Pilved kogusid järvest vett ja vihm sadas alla alles mitukümmend kilomeetrit kaugemal. Polnud harv juhus, kui Tartusse helistades kuulsid, et seal sajab, kuid meil päike paistis. Võrratu tervisetaastaja oli ka männimets, mille keskel need 3 maja asusid. Tänu meeldivatele tingimustele ja juhtkonna organiseerimisele käis seal ka mitmes mastaabis külalisi nii Eestist kui isegi Moskvast. (Viimased olid väga olulised tehasele mitmesuguste privileegide taotlemisel!) Olen näiteks koos Paul Keresega purjekat värvinud, kui ta oma abikaasa ja tütrega seal puhkas.

Korra tulid tehasele külla kolleegid Leedumaalt ja loomulikult toimus nende auks pidulik õhtusöök ja ööbimine puhkekodus. Järgmisel päeval pidid nad Saku õlletehast külastama. Hommikul anti külaliste käsutusse logu sõnnikuhaisune buss, millega siis lubati neid paarisaja kilomeetri kaugusel asuvasse meie pealinna kohale viia. Kõik olid muidugi solvunud ja nördinud, seda enam et ka Tallinnasse viiva tee algus oli selline tolmune ja auklik. Paari kilomeetri pärast, Kureküla lehmalauda juures, teatati, et buss läks rikki. Kõik ronisid maha, aga ennäe - teisel pool lauta ootas Tauri Ott stardivalmis lennukiga, mis neid kõikide suureks rõõmuks otse Sakku kohale viis.

Ilus elu kõikide jaoks hakkas manduma siis, kui inimesed rikkamaks said ja sinna otse puhkekodu külje alla kerkis suvilate kooperatiiv. Nagu suur ettevõtlik Lampide pere, nii hakkasid ka teised tehase inimesed igaüks oma suvila juures nokitsema ja puhkekodu eest hoolitsemine jäi unarusse. Mõnda aega tegutses puhkekodu edasi, kuid siis hakkasid ka hooned lagunema. Praegust situatsiooni ei tea, kuid mõned aastad tagasi seal käises oli küll kurb seda vaadata. Aga mälestused on küll minul ja arvatavasti ka minu lastel suurepärased.

Puhkus Võrstjärve ääres. Õlletehase puhkekodu I osa

Kuna nii meie Memme kui ka Kolgi Lilli töötasid Tartu Õlletehases, siis oli meil võimalik saada suvel paariks nädalaks Võrtjärve ääres asuvasse puhkekodusse tuba väga väikese tasu eest. Siin elamine oli juba eelmistega võrreldes lausa paradiis! Iga pere elas omaette toas, kus olid nii toidunõud kui ka tekid-padjad. Toidu valmistamiseks oli mitu ühiskööki pliidi ja külmkappidega. Järgmiseks päevaks võisid soovi korral tellida perele 3-käigulise lõunasöögi, Rannu farmist toodi piim, Avangardi kolhoosist munad. Ja kõik see toidukraam oli nn. omahinna eest! Paar korda nädalas tuli tehasest buss, millega said puhkekodusse ja linna tagasi sõita ja mis viis neil päevil soovijad ka Rannu poodi. Ühel aastal olid praktikal paar noort kokatüdrukut ja siis oli varajastel oli ärkajatel võimalik saada isegi sooje pirukaid. Järv oli otse akna all, tuli ainult treppidest alla minna. Ühes kolmest majast, nn. sakstemajas, oli nädala lõppudel üldsaun. Kirjutan olmeasjadest nii põhjalikult sellepärast, sest lastega naiste puhkus eelmistes kohtades oli siiski ainult miljöövahetus, kus tuli rohkem koduseid tõid teha kui linnas, kusjuures kõike tuli teha märksa ebasoodsamates tingimustes. Siin sai aga tõeliselt puhata!

Mäletatavasti kolisin sinna siis, kui 1972. a. sündis meie kolmas laps Tiiu. Esimesel aastal oli ta loomulikult vankris, kuid teisel suvel tegin naiste suureks hämmastuseks koleda tembu - panin väikese lapse päeval mändide alla "puuri "(s.t. spetsiaalsesse lasteaedikusse), kus ta siis nii mängis kui ka magas. Endal oli hea julge tunne - laps ei saanud jalga lasta ja teised lapsed ka teda segada. Kahe aasta pärast kordasin sama Anu puhul. Mõni aasta hiljem oli selle tembu järele tegijaid teisigi ja kellelegi ei tundunud niisugune teguviis enam imelik.

Kasutasin soodsat puhkamise võimalust väga palju aastaid. Anu ja Tiiu olid juba teismelised kui nad veel seal koos meiega käisid. Ka õe Siiri tütred olid mitmeid kordi seal. Mida me puhkuse ajal tegime, sellest siis järgmises loos.

Puhkus Võrstjärve ääres. Konnaküla.

Kui Rannu apteegi juurest järve poole sõitma hakata, siis veidi enne Konnaküla keerab väike soine tee vasakule ja seal siis see Petrovõhhide ja Kallingute uus suvila asuski. Maja oli küllalt suur palkhoone, kus tubadega ühe katuse all oli ka rehealuse moodi ruum. Viimasesse ehitas Kolgi Allu oma perele toa. Meie pere jäi jälle telgiinimesteks, kuigi Ott oli Allu suvitustoa kõrvale tehtava ruumi peamine ehitaja. Meestel oli seal tore olla, sest alati oli midagi teha - kuna palkseina sisse aknaid saagida, kuna Savilasse, mis kujutas endast kunagise lauda varemeid, katust või aiamööblit meisterdada. Seenemets oli ka samas, kuid järve juurde tuli tükk maad üle soise ala kõndida. Petrovõhhi Aleksei laskis ka tiigi kaevata, kus käisime suplemas. Tema kaasa Liisi aga tegeles aiandusega, s.t. et jälle talle ei meeldinud mõned lilled nendele istutatud kohas ja ta pidi need tingimata mujale ümber istutama. Miskipärast meenub lühikestes pükstes veidi kõverate jalgadega Aleks oma kiire kõnnakuga ja hüüdega - Liis, Liis, kas midagi on vaja teha! Kui käsku ei olnud, siis mindi kalale. See Savila ei saanud ilmaski valmis, kuid lõkkeõhtuid seal peeti, ja nädalalõppudel küllalt suure seltskonnaga. Oli aegu, kus naised lastega olid suvilas ja mehed käisid Tartus tööl. Nii Otil kui ka Aleksil olid mõlemal madala põhjaga ja "õlgkatusega" Audid, Otil must 1939. a. mudel ja Aleksil tumeroheline uuem masin. Allul oli ka auto, kuid tema enam tööl ei käinud.

Kõige kohutavamaks seal viibitud ööks oli suure augustitormi aeg, mille aastat ma ei mäleta (1967?), kuid terve Eesti hakkas peale seda suurel hulgal suvilaid ehitama. Metsakoristuse eest maksti peale ja puumaterjali said tasuta omale. Õnneks oli maja ümber ainult võsa ja metsa pool männinoorendik. Ükski puu meie poolele ei langenud. Üks külalistest pidi järgmisel hommikul Tallinnasse sõitma ja tal oli selleks kulunud terve päev, sest mitmel pool tuli oodata, millal puud tee pealt ära koristatakse.

Selles suvilas ei olnud elu enam nii vaba kui eelmises, sest nn. omandisuhted tegid selle veidi pingelisemaks. Kuigi mingeid otseseid pahandusi ei olnud, tuli siiski arvestada peremeeste soovidega. Peale meie, s.t. Tauride siis veel 4-liikmelise pere, olid telgiinimesed ka Merike ja Vello Lään oma lastega. Peale seda, kui sain kuulda, et mõnikümmend meetrit meie telgist eemal asuvas sauna ümbritsevas vaariakavõsas oli rästiku kodu, hakkasin oma laste pärast veidi kartma. Nimelt on ussid väga paikse eluviisiga ja nende rännutee paarikümmend meetrit naljalt ei ületa, kuid meie telk jäi just nendesse piiridesse. Teine perekond rästikuid elas Konnaküla teelt sisse sõitmise kohas. Mõne aja pärast vahetasime koos Kolkide ja Läänte perega suvilakoha veidi põhja poole Õlletehase puhkekodusse. Peale Aleksi surma ostis selle maja dr. Boston. Liis koos tütre Üllega kolisid Tallinnasse elama.

Puhkus Võrtsjärve ääres. Vehendi.

Tänase sombuse ilmaga läheb tuju paremaks, kui hakkan meenutama kauneid suvepuhkusi Võrtsjärve ääres. Olen seal olnud mitukümmend suve alates 1960. aastast. Peatusime kolmes kohas - Vehendis, Konnakülas ja Tammel. Ikka lõunast põhja poole minnes! Ajad on muutunud ja samuti teed ununenud ja ei tea, kas oskakski enam leida seda vahetult järve kaldal olevat väikest talukohta, kus me algul suvitasime. Ema ja isa perekonnatuttavad Pertovõhid ja Kallingud olid üürinud sealse pererahva juures 2 ruumikest endises laudas. Võibolla oli see ka mingi muuotsatarbeline ehtis, kuid elamiskõlbulikuks suvitajad need tegid. Meie pere koos Kolkide perega käisime siis omakorda nende juures metsa all telkimas ja vahel ka magasime pererahva lakas. Hiljem ehitati pererahva maja kõrvale mingi Tartu asutuse (vist autovedude) puhekodu, kuid meie kolisime siis juba järgmisesse kohta. Kohe sakste suvituskambri kõrval oli seaaedik ja kui mehed hommikul üles tõusid, oli esimene käik selle juurde. Käsu peale - Oskar, tule kusele, läksid meeste ja sea kraanid alati korraga lahti! Et asi lõbusam oleks, kutsuti seda etendust sageli ka naised vaatama.

Puhkuse tegi mõnusaks järve peal purjekaga sõitmine. Selle suure kalapaadi omanikuks oli talu perenaise vend, kelle nimi oli vist Herman, kuid kõik kutsusid teda Mustaks Kapteniks. Meie Taadil olid tuttavad apteekrid ja sellepärast oli võimalik anda kaptenile paar õuhka-pudelit ja nende eest sai siis terve päeva järvel veeta. Kapten magas kubrikus ja mehed tirisid noota. Osa saaki saime omale ja osa anti õhtul Haanis olevasse kalade vastuvõtu punkti. Korra läks õhtul tuul ära just siis, kui me olime keset järve. Aere polnud ja siis sõuti paadi põhjalaudadega kaldale ja sealt edasi mindi nagu burlakid - köis kinnitati laeva masti külge ja mehed vedasid alust madalas vees sumbates paar kilomeetrit kuni koduni välja.

Mõned korrad sai ka Tondisaarel käidud, kuid peale põldmarjade polnud seal midagi huvitavat. Siiani aga seisab aga silmade ees pilt Suislepa jõe (kaardi peal miskipärast Õhne nime all) suudmealast, kus jõgi oli üleni täis õitsvaid vesiroose.

Kuna mets algas kohe talu juurest, siis viludad või vihmased päevad sisustati vaarikal ja seenil käimisega. Igav igatahes kunagi ei olnud.

Olen vist kompleksidega inimene ja siiani vaevab mind süütunne oma sõbranna Kolgi Merikese ees. Metsa all oli tavaline külakiik, kuhu me läksime. Andsin kiigule suure hoo sisse ja Merike, minust kümmekond kilo kergem, lendas kiigu teise otsa pealt linnuna minema ja maandus pepu peale. Paarkümmend aastat hiljem, kui Merike haigevoodist enam ei tõusnud ja tema mees Vello Lään ütles, et vähk on tema naise vaagnaluud nii ära hävitanud, et röntgen ka neid enam ei näita, meenus mulle see ammune lugu. Ka Kallingu Rita rinnavähk hakkas kasvama peale seda, kui talle veoauto tagaluuk rinna peale kukkus!

Elu esimese tõelise kirbulahingu pidasin maha ka Vehendis. Putukatel on selline komme, et nad hakkavad mõnel aastal koletul hulgal siginema. Ühel aastal oli lakas nii palju kirpe, et meie õhtul alla pandud valged linad oli igal hommikul kirbumusta täppidest lausa kirjud ja ihud üleni kuplades. Siis tuligi niisugusel põhjusel linna tagasi kolida. Lisandus veel auto paakidest bensiini vargus, kõrvale uue puhkekodu ehitus ja sellepärast otsisidki meie peretuttavad uue suvituskoha. Aga see sündmus, et lepatriinude vee piiril olev mitmekümne sentimeetrit laiune vöö takistas juba suplema minekut, toimus alles ülejärgmises suvituskohas.

Jänku minemine

7. jaanuar 2009 oli siis see kurb päev kui saatsime jänku halastussurma läbi ja loomaarstide abiga jänkudemaale tagasi. Tema meie juurde tulemisest on varem kirjutatud siin.

SABA III osa

Täna tulevad silme ette pildikesed Küütri tänavast (kus olid ja nüüd uuesti on kino Ateen ja restoran Volga). Nende kõrval paiknes Tartu lihakombinaadi esinduskauplus nimega TALIKO, millise väikeses inimestest tulvil poeruumis olen ka tunde sabas oodanud lihaauto saabumist. Kui kaupa ei olnud tulnud, või oli see läbi müüdud, pesid müüjad letid korralikult puhtaks. Vist aastal 1993 või 1994 oli meil külas Austraaliast tulnud sugulane Ülo Piel, kes filmis klantsima löödud lihaletti, kuhu oli ühte nurka kogemata jäänud ca kuupsendimeetri suurune tükike konti. Ja kõik me kodus miskipärast naersime, kui seda videot vaatasime!

Selle kaupluse kõrval oli talongide vahetuse punkt. Meie tollal 7-liikmeline pere sai töökohtade

ametiühingu kaudu hulga viinatalonge, milliseid anti ka lastele. Selles poes oli võimalik väga lühikeses sabas-seismise ajaga need jahu, pesupulbri, seebi või ka suhkru ostmise talongide vastu vahetada.

Sabad oli ka restoranides, kuid abielu algaastatel, kui Ott veel sõjaväes oli, saime igal kellaajal Volgasse sisse. Uksehoidjaks oli seal vist Leo? nimeline madala häälega ja neegrimoodi välimusega mees, kes Otti nähes suure kummardusega ukse avas ja isegi suurte ja tähtsate Oktoobripühade ajal meile tantsupõrandale omaette laua pani. Hiljem, kui pere kasvas ja rahakott juba rohkem minu käes oli, niisugust asja enam ei juhtunud ja me pidime kas sabas seisma või restoranikäigust loobuma.

Kummaline oli meile see nn. kapitalistlikest maadest tulnud külaliste asjast arusaamine. Toomas Praakli USA-st küsis, et kui inimestel nii suur kaupade ostusoov või söögikohtade külastamise tahtmine on, miks siis rohkem kaupu ei tooda ja uusi restorane ei avata. Minu kallid lapselapsed, seletage ära, MIKS? Meie aga vaikisime.

Siiani mõtlen kurbusega punase kiviga kullast kõrvarõngaste peale, mille saamiseks sabas seismisest ei piisanud. Nimelt olid nad müügil praeguse nimega Vanas Kaubamajas, vitriinis kõrvuti samasuguse kiviga sõrmusega. Osta said neid tarbijate kooperatiivi liikmed. Meie peres oli liikmeks ainult Ott, kes siis töötas samas asutuses transpordi osakonna juhatajana. Minul liikmepiletit ei olnud ja ühe piletiga kahte ehet osta ei saanud. Valisin sõrmuse.

Analoogne lugu oli ka kaubamaja kangaste osakonnas, kust üle 2 froteeräti osta ei saanud, kuigi suurele perele oleks neid märksa rohkem vaja olnud.

Aga tänapäeval osta kõike, kui ainult raha on! Sabad pole siiski kuhugi kadunud, kuid nad muutunud palju inimlikumaks. Lähed panka raha võtma või makse maksma, võtad järjekorra numbri ja heal juhul saad isegi ootamise ajaks istuma, kui külastajaid vähem on. Võid hoopis kasutada kodust internetti ja siis pole isegi toast välja vaja minna. Mõnus on ka pensioniametis, kus varem pidid tundide kaupa seisma ja järjekorras koha pärast kaklema. Nüüd valid automaadist teenuse, mida tahad, istud tooli peale (milliseid jätkub kõikidele) ja jälgid lae all olevalt tabloolt, kuna sinu järjekord tuleb ja millisesse ruumi minema pead. Hooajaks teatripiletite sabas seisab tütar Tiiu, kuid ka neid on võimalik internetist tellida. Nii et peaaegu võibki hüüda - hüvasti saba, minu eluaegne teekaaslane!

SABA II osa.

Kirjutama hakates tundub mulle, et kunagi oli ka periood, kui sabasid enam ei olnud, sest selleteemalised eredad mälestused nii kooli- kui ka ülikooliaegadest puuduvad. Tõenäolisem on siiski see, et niisugusel perioodil on inimlapsel kõik muud asjad lihtsalt tähtsamad. Elavamad mälestused sabadest kuuluvad juba abieluperioodi (alates 1958. a) nendesse aastatesse, kui juba oma lapsed oli minu varustada ja jälle polnud midagi poodidest saada. Esimesena meenub raamatusaba Tähe tänava poes siis, kui hakati tellima sõjajärgset Eesti Nõukogude Entsüklopeediat. Elasime juba Riia tänaval ja läksime peale tööd Memme-Taada poole mingile perekondlikule peole. Järgmisel hommikul pidi hakatama poes tellimisi vastu võtma ja juba õhtul oli vaatamata lakkamata sadavale vihmale paarkümmend inimest sabas. Eks panime siis ka meie saba "kinni", käisime kordamööda seal seismas ja hommikul sain nii endile kui ka kõigile 4-le tütrele entsüklopeedia tellida. Kogu sarja ilmumine võttis nii kaua aega, et viimaseid köiteid ostsid siis juba iseseisvalt elavad tüdrukud oma raha eest välja.

Koledaim probleem oli jalanõudega ja eriti saabastega. Meie pere kõigil viiel naistel on jalanumber üle 40 ja sellepärast oli tavaliseks kõnekäänuks laste õppima suunamisel - ärge õppige, minge kingapoe müüjateks, siis ei pea mina iga päev muretsema, kust teile teile jalavarje saada. Südalinnas oli pood, kuhu minu kaubandusvalitsuse töötava sõbranna andmetel pidi järgmine päev kaupa toodama. Küsisin ennast töö juurest vabaks ja olin tunnikese enne kingakaupluse avamist esimesena sabas. Ukse avades jooksin kohe suurte numbrite riiuli juurde ja haarasin ühed saapad enda kätte. Minu juurde tulnud müüja ütles, et need on "kinni pandud", see tähendas ära lubatud. Seinal olev silt teatas, et kinni pandud kaupa hoitakse poolteist tundi. Nii ma siis seal seisin ja vaatasin kella kuni aeg täis sai ja nad olid sunnitud mulle need saapad ära müüma, sest telefon oli samas leti peal ja müüjad ei saanud mingit oma tuttavat sinna kutsuda, kellele need saapad sokutada. See alandav seismine on vist surmatunnini meeles!

Kui töötasin kindlustuses (1989-1992), oli meil kohustus igal esmaspäeval istuda Raekoja platsil IV korrusel asuvas kontoris valves ja kindlustajaid vastu võtta. Maja alumisel korrusel oli kangapood ja keegi oli aknast näinud, et sinna toodi kaupa. Meie töö oli siis brigaadiviisiline (10 inimest) ja organiseerisime kohe paarikaupa kangapoes sabas seismise. Teised siis teenidasid meie poesoleku ajal ka naabrite kundesid. Kanga müügi limiit oli vist 10 meetrit. Ostsin 4 lastevooditele parajat tükki piltidega riiet, milliseid ma nüüdki lastelaste küllatulekul neile kasutada annan.

SABA. I osa

Saba on see imelik asi, mis on saatnud mind kogu elu lapsepõlvest pensionieani. Tema väline vorm on muutunud, kuid põhiolemus on jäänud. Saba on seisund, mida pead taluma, kui sul on midagi tingimata vaja, millest sai ei saa loobuda. Saba võib olla lootusrikas, kui sa tahad midagi tõesti saada, tülpiv, kui sa pead mingi asja ära õiendama. Ükskõikselt saab sabasse suhtuda ainult siis, kui sul on terve maailma vastu tüdimus ja sul lihtsalt pole midagi muud teha, kui oodata. Sabaga seoses on enamus mälestusi siiski ebameeldivad, kuid nende teravaid nukke on silunud küll sellest möödunud aeg.

Alustan lapsepõlvest. Vahetult peale sõda ja ka aastaid hiljem oli suhkrusaba. Tähe tänaval Tolstoi tänava otsa kohal (seal on praegu kunstikauplus) oli kohalike inimeste kõnepruugis Piirandi pood, kuhu aegajalt toodi müügiks ka suhkrut. Kõlakas levis kogu linnaosas ja kõik jooksid kokku, moodustus suur saba, mis ulatus mitmerealiseni kuni Õnne tänava nurgani. Suhkrut müüdi kas pool kilo või kilo ühe inimese kohta. Erilise kauplemise objektiks olid ka lapsed, keda anti ühelt tuttavalt teisele edasi, sest müüginorm kehtis inimtüki kohta. Kui sinu vanamate tuttavaid oli rohkem, siis tuli seal mitu tundi olla. Seni kui sinu saba järjekord oli väljas, jooksime ja mürasime vabalt, aga kui saba juba poodi jõudis, algas vastik seismine külgkülje kõrvale litsutud inimeste vahel. Rahvas oli ärevil ja teinekord mõni kade ootaja saatis sind sõimuga poest välja, et ma tean, see tüdruk ei ole selle naise laps.

Samasse eluperioodi kuulusid ka Pargi tänava sauna sabad. Praegu seisab juba aastaid see Tähe tänava nurga ligidal väljast kinni löödud akendega hall maja kasutamata. Meie agulis kellelgi vannituba ei olnud, suvel pesti õues asuvas pesuköögis, kuid talvel mindi linna ühissauna. Kui meenutan, kuidas tuli paksude talveriietega seista pilgeni inimesi täis ooteruumis tund või paar, siis tulevad praegugi vastikuse judinad peale ja üldse sõna SAUN tekitab mulle nüüdki esmalt ebameeldivaid assotsiatsioone. Riietusruumi laskis saunanaine sisse korraga 5-6 inimese kaupa ja vahel said ema ja õde sisse ja mina kui vanem, pidin järgmist kutset ootama. Ruumis sees oli riietuskabiini saba, leilirumi saba, istepingi saba ja selleks, et saada kraanist saunakibusse vett, tuli pisikene 4-st kuni 5-st inimesest saba ära oodata. Kui sa suhkrusabas olid valdavalt värskes õhus, siis saunasabast meenub pesemata inimeste ja auravate riiete vastik hais. Eriti kole oli siis, kui väljast vihma või lume käest tulnud inimeste pealisriided hakkasid kuivades haisema.

Lendurist tsivilistiks - mõned uitmälestused

1979 läksin ma ülikooli, Tiiu esimesse klassi ja pere-elu oli Riia tänavas tõepoolest isa lennundusest „pensionile“ saatmise pärast väga pingeline. Mida isa tegelikult oma südames pidi läbi elama - kui ta oli sunnitud oma elu armastusest - lendamisest - loobuma, võisime meie vaid õrnalt aimata. Väliselt oli ka naljakaid asju. Näiteks isa uuenev garderoob. 48 aastane mees, kelle riietusstiiliks oli peamiselt olnud vaid munder - pidi hakkama endale tsivilisti riideid soetama. Materiaalses mõttes kulukas ja ka mitte midagi polnud õieti poest saada ka. Naispere arvates kõik Tauri Otto enda poolt soetatud riided olid jubeduse tipp! Näiteks lohvakad-lotendavad väga värvilised ja kirjud havai särgid, ruudulised flanellsärgid, vormitud dressipüksid – oi õudu! Õnneks see täielik mundri eitamise protesti periood läks isal kiirelt mööda ning riidekappi hakkas sugenema ka normaalseid tsivilisti riideid. Aga mis siin salata, et lapsepõlve mälestused on ikka kõige helgemad. Tumesinised riided on mu meelest endiselt kõige kenamad ning mundris mehed tunduvad olevat märksa atraktiivsemad kui tsivilistid.
Tegelikult ma ei teagi, kui pikk oli see periood, kui isa sai ETKVL-i transpordiosakonda juhataja töökoha ning hakkas seal talle omase juhtimisstiilis uuendusi sisse viima. Meeles on käigud tema juurde Võru tänavale, kui ta hommikuti saatis kaubaautosid teele ja telefonitsi juhendas marsruute. Poodides ikka olid telefonid olemas. Siis ta teatas poejuhatajatele ette, näiteks et lihaauto saabub sinna arvatavalt pool tundi hiljem kui planeeritud, sest tee on libe või eelmises poes läks kauba mahalaadimisel kauem aega jne. Laua peal oli ta enda joonistatud suur Tartu rajooni skemaatiline teede kaart koos kilomeetrite kaugustega poodide vahel (nagu lennuliikluskoridorid). Eraldi olid tal välja töötatud optimaalsed kaubaringid (pole ju vahet, kas lennumarsruut või autoteede marsruut) ja nende skeemid. Kas ta neid skeeme eraldi eksemplaridena andis kaasa ka autojuhtidele enne nende reisile asumist, ma ei tea. Taustsüsteemi teades polekski see olnud veider – lenduritel oli ikka ja alati ju kaardid kaasas! Kokkuvõtteks - Võru tänava suht väikesest ja räpasest kontorist oli kujundatud tõeline lennuliikluskeskus ning õue peal asuvad kaubalaod ja autod tundusid olevat kui lennukite angaarid koos vajaliku varustusega.

Isiklikke mälestusi Eesti lennunduse ajaloost. IV osa

See Nõo lennuklassi avamine oli ikka tõeline väljakutse asja organiseerijatele. Siiani meenub, kuidas Sõrmuse Mati sageli meile tulles juba enne tuppa astumist hakkas rääkima, et tead, mida ma veel välja mõtlesin. Võttis siis oma suurest portfellist välja raske neljakandilise kasti (see oli tolleaegne mobiiltelefon!), pani selle jalgade juurde maha ja arutelu läks lahti . Ka minu isast Udo Hundist oli kasu, sest temalt oli Ott saanud eestiaegse ohvitseride käitumisõpiku ja määrustiku. See kasvatus- ja koolitussüsteem tuli ju luua vene kroonust erinevatel alustel! Pidi arvestama ka sellega, et lennunduse õpetamiseks polnud tavakooli kõrval kuigi palju aega. Kõigest hoolimata kuulusid õppekavasse tantsutunnid, restorani külastused kogenud kelneri õpetusel, käitumisreeglid ja veel palju muud eluks vajalikku. Ilmselt oli Endel Käärdi organiseeritud see piduõhtu Räpinas, kuhu poisid pidid paluma kaasa oma neiud, nii nagu õppejõududel olid kaasas abikaasad. Istusime erinevate generatsioonidega eri ruumides, mõlemais oli tants ja ka õlu ja vein. Koos meid toodi ja koos viidi, kuid ülemäära alkoholi tarvitanuid polnud kummaski seltkonnas, sest üks õige mees teab, kus ja kui palju ta juua võib.

Sellel ajal algasid Rootsi lennundusega tihedamad sidemed ja Otil tuli just siis Rootsi sõita, millal tal oli planeeritud Moskva ekskursioon Nõo I lennu poistega. Eks siis tuli minul kui giidil tema asemel minna. See oli kõle sügisene aeg ja programm Moskva büroo poolt halvasti organiseeritud. Rongijaama bussi vastu ei antud ja pidime kogu kampaga (vist ca 20 poissi, täpselt ei mäleta) metrooga mingi staadioni juures olevasse hotelli sõitma. Õnneks keegi vahepeal kaduma ei jäänud! Järgmisel hommikul pidime büroo bussiga Monino lennundusmuuseumi minema. Giid tuli, kuid buss mitte. Sõitsime kohaliku linnalähisbussiga, milles sai ruumipuudusel ainul ühe jala peal seista. Eks me siis vestlesime üle terve bussi eesti keeles ja kõigil oli lõbus tuju, kaasa arvatud kohalikud reisijad. Muuseumis olin kohalikule giidile tõlgiks ja palusin näidata ka seda lennukit ( IL 28), mida ma garnisonis elades ainult taevas olin näinud. Tagasi Moskvasse sõiduks pani meie giid meid rongi peale ja seletas, millises jaamas me maha peame tulema, kuid pileteid ei ostnud. Kontrolli puhul käskis eesti keeles kõnelda. Läks õnneks, kontrolli ei tulnud. Ega mul edasisest suurt muud meeles ei ole kui vastiku haisuga söökla, kus meile antud talongide eest polnud peaaegu midagi söömiseks võtta. Enne lahkumist kaaluti meile kompensatsiooniks mitu kilo kõrvetamata valgeid kohviube, milliseid ka poisid ei tahtnud kaasa võtta. Seisavad vist siiani minu riidekapi põhjas!

Ühel öösel oli aga selline lugu, et paar poissi tulid äreva näoga minu juurde, et üks nendest oli oma käe kusagil kogemata siserandme kohalt katki teinud ja nüüd on vaja arsti leida. Hotelli valvur juhatas mulle tee kätte, kuidas 3-4 kvartali kaugusel olevasse haiglasse minna. Võtsin mitmest poisist koosneva eskordi kaasa ja läksime. Haav õmmeldi kinni ja loodetavasti suuremat viga talle ei jäänud. Haava koht oli küll kahtlaselt selline, mis tekkivat siis, kui peoga veinipudeli korki pealt ära taod ja pudel katki läheb ...

Kui ma õigesti mäletan, siis tagasisõiduks tuli meile Moskvasse buss järgi. Tegelikult oleks huvitav kuulda, kas nüüdseks juba vanadeks kogenud lenduriteks saanutel see ekskursioon veel meeles on.

Isiklikke mälestusi Eesti lenunduse ajaloost. III osa

Aja möödudes muutus olukord ka Aeroflotis ja terves N-Liidus. Saabus periood, kus Tartusse tuli igal aastal lennukoolidest noori poisse, kes siin lendamises esmase töökoolituse said, abiellusid ja hiljem suurematele lennukitele ümber õppisid. Põhiliseks kooliks, kust tuldi, oli Sassovo tsiviil-lennukool, kuhu ka vaatamata suurele konkursile ja venekeelsetele sisseastumiseksamitele terve rida andekaid Eesti poisse sisse sai. Paljud tulid ka sõjaväest. Tulid Mati Sõrmus, Rein Porro, Kalju Sepp, Anti Tappel, Rein Randmaa ja veel palju teisi. Mäletan, et ühel momendil oli siin 6 või 7 saarlasest lendurit! Kuna Ott pidas mitmeid ameteid ja oli vaheldumisi Lui Jaansoniga erinevate astmete komandör, siis kutsuti meid alati pulmadesse. Käis ringi legend, et kui Tauri Ott pulma tuleb, ei lähe paar lahku. Suhteliselt hiljuti kontrollisin seda juttu pulmakutseid vaadates ja tõsi, mis tõsi - ca 30-st pulmast ei langenud ainult 3 legendiga kokku. Kus aga käimata jätsime, need lahku läksid.

Olukord muutus siis, kui algas nn. uus venestamise periood. 1977. a. lasti ametist lahti andekas ja kohusetruu lendur Rein Randmaa, kes nõudis, et lennujaamas peaksid olema ka eestikeelsed sildid ja et eestlased võiksid omavahel emakeeles rääkida sellele vaatamata, et nad töötasid üleliidulises asutuses nimega Aeroflot. See oli esimene pääsuke!

Ott aga saadeti pidulikult pensionile 1979. a kevadel, kui ta oli ainult 48 aastat vana. Veel pool aastat saadeti talle mingeid "preemiarahasid" tagantjärgi, mis kõik pidid olema kompensatsiooniks, et ta kõrgemalt tulnud otsuse peale ei protestiks. Elu läks edasi, lennunduses valitses slaavi keel ja meel. Siiski oli nooremaid mehi, kellele see asi sai südameasjaks ja kes hakkasid organiseerima eestikeelset lennundust. Mati Sõrmus, Rein Porro ja Endel Käärt pöördusid Otti poole nõu ja abi saamiseks. Meie diivanilaua juures Riia tänaval istuti palju tunde, joodi liitrite kaupa kohvi ja kaaluti mitmesuguseid variante enne kui leiti lihtne lahendus - luua mingi keskkooli juurde nn. täiendava erialaga klass. Sellel ajal hakati keskkoolide viimastes klassides õpetama lapsi nii masinakirjutajaks, keevitajaks, lüpsjaks, traktoristiks või kelleks tahes kasulikuks ametimeheks. Nii see asi läks ja peale põhjalikke uuringuid valiti välja Nõo keskkool. Seal olid ausad ja nõudlikud õpetajad, füüsika-astronoomia kallakuga eriklass ja ka ühiselamu. Kes kõrgemates ringkondades lobitööd tegi, mina ei tea, kuid 1990. aastast alates hakatigi meil eestlastest lendureid koolitama. Kuna algus oli väga edukas, siis hiljem astuti samm edasi. Peale järjekordseid põhjalikke, kuid veidi laiemas koosseisus, istumisi meie diivanilaua juures, leiti ka rektor, rida uusi õppejõude ja 1993. a. avati keskkooli eriklassi asemel juba Tartu Lennukolledž, mis 2008. a. on kasvanud Eesti Lennuakadeemiaks.

Isiklikke mälestusi Eesti lennunduse ajaloost. II osa

Kui Eesti noortel purilenduritel tuli aeg sõjaväkke minna, siis oli neil ainuke võimalus oma lemmikerialaga edasi tegeleda, astuda ohvitseride kooli. Ega sinna pääs ka eriti kerge ei olnud, palju sõltus nii enda tervisest kui ka sõjakomissariaadi soovidest ja Moskva tahtest. Meenub stseen Tartu raudteejaamas, kui trobikond neiukesi ja ka poiste emasid saatsid kümmekonda lenduriks saamise sooviga Tartu noormeest Moskva rongi peale. Kuna me saatsime ühte ja sama inimest, siis kohtasin ma seal esimest korda ka oma tulevast ämma. Ümberringi emad halasid, et lapsed peavad nüüd kroonusse minema, kuid Mammi (Helene Taur sen.) ütles teiste mammade pahameeleks, et seda on nendele just vaja. Kuidas neist muidu mehed saavad, küll sõjavägi õpetab elus iseseisvalt tegutsema ja mees ei pea kogu aeg ema põllepealte otsas rippuma. Kõik ei saanudki lennukooli. Minu teada Aarne Linki ei võetud sellepärast, et ta oli liiga pikk. Olevat küll mõõtmisel küüru selga tõmmanud, kuid arstide terav pilk märkas ära. Jaansoni Lui ja Tauri Ott tahtsid minna hävituslendureiks ja ka esimesel korral olid sunnitud miskipärast tagasi tulema. Järgmisel katsel proovisid nad Kirovogradi pommitajate kooli minna. Sinna nad said ja nii edukalt kiitusega lõpetasid, et neil lubati valida tulevase töö asukoht. Selleks saigi Leningradi sõjaväe ringkond, kust neid kui väeosa eesrindlikke lendureid kuhugi mujale edasi ei saadetud. N. Liidus saadeti ohvitsere sageli ühest riigi otsast teise ja nad pidid elama nagu rändlinnud - naine, lapsed ja hädavajalik koli kaasa ja mine vastuvaidlematult sinna, kuhu saadeti.

Ega õppimine lennukoolis kerge ei olnud, sest vene keelt oskasid Eesti poisid väga vähe, kuid iseloom oli nii Luil kui Otil kange. Öösiti olid nad salaja taskulambi valgel teki all õppekirjandust puurinud ja vene keelt õppinud, ja ikka selle eesmärgi nimel, et tõeliseks lenduriks saada. Sõjakooli võeti alles siis õppima, kui olid lõpetanud kas keskkooli või tehnikumi. Ohvitseride kool pidi andma kõrghariduse. Sellal olid sunnitud kõikide kõrgkoolide lõpetajad teenima nn. sundaega 3-5 aastat. Poole õppimise pealt selgus Kirovogradis, et kuna võõrkeel jäeti programmist välja, said nad hariduseks selleaegse terminatsiooni järgi "kõrgem lõpetamata haridus" ja nad pidid kooli lõpetamise järel ohvitserina töötama 25 aastat. Üks nende kursusekaaslastest ei pidanud sellele löögile vastu ja poos ennast üles. Õnneks saabus 1960. aastal tänu Nikita Hruštšovile 400 000-le ohvitserile vabadus ja nii Ott kui Lui tulid Eestimaale tagasi. N. Liit kindlustas erru saadetud ohvitserid elukohaga nende sünnilinnas, kuid töökohtasid vastaval erialal ei olnud. Nüüd tuli appi see paljukirutud kommunistliku partei Eesti juhtkond ja nii Otile kui ka Luile sai uueks töökohaks üleliidulise lennunduskompanii Aerofloti Eesti osakond. Leningradis ümberõppimise järel said nad ikkagi lenduriteks. Peale nende oli selles asutuses veel mõned eestlased.

Isiklikke mälestusi Eesti lennunduse ajaloost. I osa

Olen selle teemaga mõnel määral kursis juba alates aastast 1950, kui hakkasin mingil seletamatul põhjusel käima langvarjurite kursusel. Need toimusid LAVÜ (lennuväe abistamise vabatahtlik ühing) ettevõtmisel Tartus Komsomoli (enne ja praegu Kroonuaia) tänaval kahekordses puumajas, mille õue peal seisis üks sõidukõlbmatu lennuk. Talv otsa kestsid loengud ja kevadel hakkasime õues õunapuu otsa kinnitatud rihmadel istudes harjutama, kuidas õhus käituda. Ikka maa paremalt ja maa vasakult ja tõmba seda troppi ja lase teist järgi. Järgmine etapp oli juba kuuri katuselt ca 2 m kõrguselt alla hüppamine. Jalad tulid hoida rangelt koos ja kolme kohta - põlvede vahele, kandade ja varvaste juurde - pandud tuletikk pidi maandumisel seal samas olema. Algul oli hirm, kuid kui ära harjusid, polnud hädagi. Luid ja konte igatahes keegi ära ei murdnud. Majas olevas suurimas ruumis harjutasime ka langevarjude kokkupakkimist. Lõpuks toimusid eksamid, millised ma edukalt sooritasin. Valmistusime sõitma Valka, kus toimusid aerostaadilt hüpped. Siin aga minu edukas karjäär lõppeski. Olin nimelt alla 16 aasta vana ja sel juhul ei lubatud enne hüpetele, kui oli saadud vanemate käest kirjalik luba. Isa teatas, et tema oma lapse surmamineku tunnistusele mingil juhul allkirja ei anna ja kõige tipuks veel helistas kursuse juhatajale Sergei Kozlovile, et kui tema tütar hüpetele tuleb, siis saab selle eest karistada organisatsiooni juhtkond..

Aga seltskond seal oli huvitav ja kahetseda polnud midagi. Samades ruumides käisid koos ka purilendurid, kelledest mäletan kaksikuid Lingi poisse, Poltan Antsu, Kuiva Valdekut ja vist isegi vendadest Lumetitest käisid kaks vanemat seal. Tüdrukutest olid kursustel Inna Leitsalu, Helju Simuland, Krista Mugasto, Aime Kütt, Leida Möller, Helve Jüriste ja Vaike Aller. Kõik Tartu II Keskkoolist, milline oli siis üks kahest linna tüdrukute gümnaasiumist.

Mulle kõige imposantseim sellest seltskonnast oli muidugi Tauri Ott, kellel oli isiklik mootorratas, millega ta peale tundide lõppemist plikasid sõitma viis. Ootasime siis kõik kümme tüdrukut, kuna sõiduring lõppes ja meist järgmine pära peale võeti. Mind jäeti miskipärast alati kõige viimaseks, kuid selle eelis oli see, et sain pikema sõidu ja viidi ka mootorrattaga koju. Korra läks see koju toomine väga pikale. Mind viidi kuhugi Ülenurme kanti ja Ott ütles, et koju saan kahel tingimusel: 1. lõigaku ma ise oma streptotsiidiga tulipunaseks värvitud juustest üks salk temale kinkimiseks ja 2. tagasi sõitku juba mina ise, tema istub taga ja mina juhin. Loomulikult ma keeldusin. Tegelikult oli see esimene kord (aga kaugeltki mitte viimane), kui ma tema tahtejõule pidin alluma. Peale paaritunnilist maanteel seismist lõikasin talle oma juuksesalgu, istusingi esiismele ja sõitsime nii Tartusse tagasi. Väljas oli juba valge ja ema ootas püksirihmaga avatud akna juures. Olin sellest vastuvõtust muidugi solvunud ja püüdsin seletada, miks ma nii hilja tulin, kuid koosa sain kõigest hoolimata. Ema käitumist hakkasin mõistma alles siis, kui mõni oma neljast tütrest analoogse tembuga hakkama sai.

Langevarjuriks õppis ka minu hilisem geoloogist kursusekaaslane Põldme (Rahumäe) Valda. Tema aga sai Valgas aerostaadilt hüpata, sest oli minust paar aastat vanem ja eriluba polnud vaja. Minul avanes võimalus hüppeks 1960. aastal, kui elasin Smurovjovo garnisonis. Selleks ajaks olin aga juba nii vana, et see asi ei pakkunud enam mingit piget ja ma keeldusin. Siis lõppesid ka minu kui mootorratturi treeningsõidud pommilao juurde viival asfaltteel, sest sõiduk kaldus miskipärast kogu aeg sinna poolele, kus seisis Ott meie esiklapse vankriga.