
Sellise eluka saime me Nisu tänavasse 2002 aasta jaanuaris. Peale seda, kui merisiga Nossu oli 2001 aasta sügisesel koolivaheajal vanadusest hinge heitnud ja ma pidulikult tõotasin, et rohkem koduloomi Nisu tänavale enam ei tule. Piisas vanade kolleegidega koosviibimisest ja kuulmast juttu, et loomaaias läheb kohe-kohe boamadude söögiks imearmas kääbusküülik. Järgmine hommik läksime Anniga kohale ja väravas ütlesime parooli "Marika juurde elevandimajja" ja peatselt oli väike küülikupoeg meil plastmassist popcorni panges ja kodutee jalge all. Alul ehmatas ta meid väga sellega, et kui siga sibas kahemõõtmeliselt ellik vaid mööda põrandat, siis see neljajalgne kargas üles ka diivanile, lauale ja üleüldse oli teistsugune. Rõõmu on tast igatahes palju olnud ja peab ausalt tunnistama, et ega boamadude elukäik mulle eriti korda ei lähe ka.
3 kommentaari:
Vaga nunnu janku
Pean Epuga nõustuma. Kusjuures, minu jaoks näeb see jänenene välja nagu kaisukas - nagu pehmest karvast kokku õmmeldud ja vatti täis topitud :) Eriti lahedad on käpa-aalused.
Pehme on ta küll, aga kuseb kaarega :))))
Postita kommentaar