Tuleb tunnistada, et pealinnas ma käia eriti ei viitsi. Aga kahel suvel järjest oli põhjust vähemalt korra ära käia. Ja põhjuseks olid mul vanemad õetütred, kes gümnaasiumiga hakkama said. Mulle oli siis suureks katsumuseks oma autoga pealinna sõita ja seal ka veidi ringi kärutada – see on ju minusugusele provintsitaarile eriti raske katsumus. Suvel 2006 lõpetas Anni Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja aasta hiljem sai Paula sama vägitükiga hakkama. Tublid tšikid! Lõpuaktused olid kaunid, kuigi veidi liiga venivad, nagu külaliste jaoks ikka... Kai korraldas mõlemal korral vägevad pidusöögid. Paula lõpetamisele pani Kai uued uhked pidukingad jalga ja seetõttu saime suisa tema kulul taksoga koju sõita. Ka lõpetajal oli sama mure oma kaunite jalavarjudega. Ja siis on veel meeles seik, kuidas Kai istus õnneliku ema näoga Nisu tänaval diivanil, mõlemas käes medal (Anni kuld ja Paula hõbe) ja laulis: "Ei hõbedat, ei kulda, ei leidu me maal...".
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar