Kylaskaik oli tore ja mulle vahemalt igati meeldiv.
Kaie arasoidu paeval laksime limoga (mis on yks igavene uhke suur auto autojuhiga) New Yorki. Siiani oli koik OK. Aga siis kui Kaie lennuki valjumise aeg yha lahemale tuli ja meie uhket limo polnud kusagil, laks olukord ysna nutuseks. Kai oli just paar oopaeva Euroopa miskis lennujaamas istunud lennukit oodates ja ei tahtnud seda korrata. Aja vahenedes olin mina jumala narvis ja Kaiel vist pisarad silmis, mida ma varem nainud polnud.
No lopuks mingi auto ikka tuli ja Kai sai oigesse lennujaama ja lennukisse ja lendas yle Suure Lombi ja joudis onnelikult koju.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
1 kommentaar:
Epu jutt jummala õige, et Suurest Õunast jäi mul suht nutune mulje, sest kodutee on see kõige magusam tee ja kui see vaikselt, kui kindlalt tundmatusse ära nihkub, siis ei huvitu ei Central Parkist ega miskist muust NY-ist. Kõige tipuks oli YFK lennuväljal paks udu või tormituul või midagi siukest, igatahes lennuk stardirajal ootas 2 tundi õhkutõusmist. Ja kuna teatavasti isegi tilgakest vett ei raatsita anda seal enne, kui rattad maast lahti, siis oli see ka elamus omaette peale mu ilget maratonjooksu viimase sekundil sooritatud check-in-ist väravani. Aga see kannatus oli köki-möki võrreldes sellega, kui sai tundide kaupa kael kenus limo oodates tee peale ja kella peale vahitud. Lennukis oli hea ja kindel tunne, et kodutee algamas on
Postita kommentaar