Lapsehoidmine

Hakkasin siin täna mõtlema, et ega ma vist eriti palju oma õetütreid tegelikult hoidnud ei ole. Ei tea, kas see on seotud mu metsiku elutempoga, millele kümnes aasta ülikoolis on oma panuse andnud või olen ma lihtsalt halb tädi. Anu lapsi, Helenet ja Selenet olen vist ainult korra või paar hoidnud. Meelde tuleb üks mälestusväärne kord, kui Anu ja Viljar talve hakul paadimatkal käisid (lõpetasid matka paadi eest jääd lõhkudes, et saaks edasi liikuda, aga vast Anu räägib sellest siin kunagi ise pikemalt). Senni oli siis veel väga väike. Talle oli kaasa pandud hulk mähkmeid, ravimid ja piimasegu värgid. Kõigile oli Anule iseloomulikult väga täpsed juhised juurde pandud. See juhiste-siltide kirjutamine on meil vist tegelikult kõigil veres – kodune kasvatus soosis seda ja mulle see meeldib :) Senniga ma suurt probleemi ei mäleta. Põhiline mure oli, et kõik rohud-söögid saaks ikka õigeaegselt antud. Helene oli minu jaoks tõeline üllatus. Ma ju harjunud Monaga, kes on selline rahulik ja rohkem omaette nohistaja terve oma elu olnud. Ja siis äkki oli meie väikeses korteris Helene, kes pudeliski paigal vist ei püsinuks. Esik on meil oma tubli paar meetrit pikk ja isegi seda ei suutnud ta rahulikult kõndides läbida, vaid tegi vahepeal kükkhüppeid, et oma energiakulutamise vajadust rahuldada! Hoopis teistmoodi laps kui see, kellega mina harjunud olen. Aga vahvad on kõik mu õetütred ja loodan, et saan nendest ka siin veidi rohkem teada kui varem.