Mammi matusekleidist

Lisasin siia pildi hiljem demonstreerimaks, et Mammi (Helene Alviine Taur, sündinud Metsik) on ikka ka noor inimene olnud. Pildil ta istub. Seisab Lydia Sukk (Jõks) ja aasta oli siis 1912 ja augustikuu


Kuna Mammi sündis aastal 1889 ja oma ainsa lapsukese, Ottoga, sai ta maha alles 1931 aastal ehk 42 aastaselt, siis minu sündides (1961) oli ta minu jaoks üks väga vana inimene ehk 72 aastat vana. Iseloomult oli ta uhke, kinnine ja kange ja häbenes oma südamlikkust välja näidata. Ta ei tahtnud kellelegi koormaks olla. Epp juba varem kirjutas matusekleidi valmisolekust - selline teguviis ja olek oli talle täiesti loomulik. Nagu vanas taluperes, kus kirstulauad laka peal valmis seisid ja surm oli tema jaoks loomulik asi. Mitte tänapäevane hoiak, kus ka vanainimese surma peetakse ebameeldivaks ehmatuseks, millest ei peeta sündsaks isegi rääkida. Igatahes Mammi rääkis minuga oma võimalikust surmast rahulikult, ilma igasuguse paatoseta või ilustamata.

Õmblejanna nagu ta oli, siis valmis kleit seisis tal jah, kapi alumises sahtlis. Ikka mustast peenvillasest kangast ja seljapealt lahtine selles mõttes et hõlmad käisid vaheliti - et oleks hea surnut riietada. Kui saabus seitsmekümnendate alul mini mood, siis ta kahtles pisut, kuid tegi siis oma surirüü ka lühemaks. Kui varem see ulatus (lebades muidugi) kuni pahkluudeni, siis moe muutudes tegi ta selle julgelt oma 20 cm lühemaks. Kui mood jälle midi soosis, siis ka kleit kujundati tagasi vastavalt valitsevale moesuunale. Kuna meil ühist eluteed oli üle paarikümne aasta, siis ka kapi alumises sahtlis valmisolev surirüü polnud kogu aeg üks ja seesama. Vahepeal oli minu meelest lühikest aega ka mingi tumepruun peenikeste hallide ruutudega variant. Aga seda kangast pidas ta ikka väga edevaks ja tegi sellest ümber ikka igapäevaselt kantava kostüümi ja uue matusekleidi juures naases ta jälle klassikalise musta juurde. Valge eraldi käiv tärgeldatud pitskrae oli ka komplektis. Korralikust pesust ja sukkadest rääkimata.