Hakkasin siin just mõtlema, et vanasti sai Tartus veits harvemini käidud kui nüüd :) Mida siis tehti? Alati oli kindel käik Tähe tänavale. Seal ootas tavaliselt Memm söögiga ja kui midagi kohe valmimas polnud, siis sai ikka sahvrikapi juures nuusutamas käidud, et ega seal mõnd kringlit või keeksi polnud. Vahel sai sinna ka ööseks jäädud. Memmel oli siuke kahtlane lohkus voodi, ei kujuta ette kuidas ma seal magatud sain. No ja loomulikult eriti uhke oli veel siis, kui lasti kõrvalkorterisse Tiiule külla minna, eriti suureinimese tunne tekkis.
Anniga koos sai alati Tallinnast tulles vaadata multikaid, sest vanaema-vanaisa pidid ju ometi lapselapsi kuidagi tasa hoidma. Eriti eredalt on meeles mingi multikas ponide ja vikerkaare tähesära leidmisest. Siiamaani toob nostalgipisara silma. Ja oh seda õnne, kui vanaisa ütles, et nüüd on aeg korraks välja minna. Sisimas teadsin alati, et nüüd on minek E-kaubamajasse, sest tol ajal oli see üks vingemaid ja moodsamaid poode. Keskel oli väike purskkaev, väga edev. Paar ehitus ja sanitaartehnika poodi hiljem lõpetasime alati jäätisekohvikus.
Miskipärast on mul Tartusse tulek ja minek ähmasemad. Ei ole õrna aimugi, kuidas ma sinna sain või ära tuli. Üks kord on vaid meeles - minu sünnipäeva paiku pandi meid Anniga rongi peale ja rongisaatja ei lubanud meil vabadele kohtadele istuda, kuna need olevat rongisaatjatele broneeritud istmed (mis siis et nad seal kordagi ei istunud) Seega olin ma sunnitud istuma oma kingituse peal, mille vanaisa-vanaema olid kaasa pannud ja ei lubanud enne Tallinnat lahti teha. Oh seda pettumust, kui ma lõpuks kodus teada sain, et seal sees oli röster!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
7 kommentaari:
E-kaubamaja oli tõesti üks vinge koht miski 10-15 a tagasi. Isegi sai sääl jõlkumas käidud.
See tegi küll nalja, et külaskäik minu juurde suureinimese tunde andis :))))) Lahe kild.
Oli tõesti mingi aeg, mil isa Ottol oli projekt "iga tütre koju vähemalt üks röster". Minu puhul sain mina selle sünnipäevaks :) Just täna üle saja aasta kasutasin antud projekti masinat lastele saia röstimiseks.
oot ja siis me igakord käisime seal majapidamistarvete poes...
ning raudselt tuli purskaevu visata paar senti.
Aga Ottol olid ja nn seriaalsed kingiprojektid. Meenub, et miski aasta kingiti kõigile puust jalakestel seisvaid ja muster sisse põletatud fotokarpe,mis oli kellegi koduse käsitöömeistri valmistatud. Ma ei tea, kes neid meisterdas, isa ise küll mitte. Kvaliteet polnud just väga kõrge. Aga neid kingiti ühe aasta jooksul järjepanu laialdasele tutvus- ja sugulasringkonnale sünnipäevadeks. Mul siiani alles ja fotod sees. Laegas ise küll kapis peidus, mitte ilu-lauakese peal silma all.
Kle, need laekad tulevad mulle ka meelde. Kas miski Kalevipoja pilt ei olnud mitte mõnel peal? Ja sellised algelist puupitsi meenutavad iluliistud mitte ei olnud neil. Mul endal sellist karpi ei ole, ju olin veel liiga noor, et sellesse kingiringi sobida :D
Neid kaste valmistas Tähe tn, kõrvalmajas elav alkohooliku kalduvusega mees, kellele oli see tellimus oluliseks sissetuleku täienduseks. Vahel tuli ta ka naise tehtud hoidiseid müüma, mis ta keldrist oli pätsanud, kuid neid me põhimõtteliselt ei ostnud.
Postita kommentaar