Anu saatis mulle mõned päevad tagasi ühe pildi, et oleks jälle mida blogis meenutada. Kui me veel väiksemad olime, siis käisid ema-isa tihedalt läbi Merikese ja Velloga. Meid võeti ka ikka vahest külla kaasa, sest neil ju ka lapsed: Kristel ja Illari. Ja vastastikku sünnipäevadele kutsumine oli ikka reegel. Läänte lapsed said küll aastas ainult korra meie juurde tulla, sest Anuga pidasime sünnipäeva ju koos, aga meie saime suisa kaks korda aastas nende juures sünnipäevadel käia. Väga vahvad üritused olid alati!
Konkreetne pilt on suure tõenäosusega tehtud Illari sünnipäeva ajal 1983 aasta märtsis nende Hermanni tänava kodu ees. Pildil siis vasakult: Anu (kipsis käega), Kristel, Tiiu (istub posti otsas), Inkari (jäid perekondlikult sünnipäevale tavaliselt 3-4 tundi hiljaks), Andrese noorem vend (vist, aga kindel ei ole), Andres (praegu minu ja Ene-Liisi hambaarst, Paula oma vist ka), Illari ja Anti (Illari klassivend).
Postitused
7 kommentaari:
Tiiul on minu armas mantel seljas!
Ja müts on vinge :)))) Siis oli igavesti popp värk. Memme kudus selle kaltsulõngast.
Minu jaoks täiesti tundmatu periood Tartu elus. Pole seda pilti ka mitte näinud. Nüüd, kui nimed juures, siis Anu-Tiiu tunnen ära ja vist ka Kristeli ja Illari, aga need kaks viimast suure pingutamise tulemusena
Ei mäleta, et kas see oli see kord, mil "perekond hilinejad" telefoneerimise (2h või suisa 3h peale pärast sünnipäeva ametlikku algust) teatasid, et üks neist just vanni läheb... Igatahes tookord, kui nii oli, siis too perekond tõi kingiks karbi sefiirikorvikesi. Meie olime just lahkumas, kui nemad saabusid. Üldine soovitus oli, et proovige teie ka (asi oli ju haruldus sellal). Nu ja niikui ma selle "neetud" korvikese oma suu lähedale (esikus!) tõstsin, kui Illari selle mulle näkku lõi... Tempel mällu igaveseks (miskipärast oli kole häbi - nüüd enam ei saa täpselt aru, et miks). Tookord oli juba "häbilugu" juhtunud - jäin vetsu luku taha. Lääntel oli alati kõik "udupeen". Seekord siis "lollkindel" väljamaa vetsu lukk... Meeles on veel räägitust korrast kingitus Illarile - 3 morsiklaasi piltidega, mis kujutasid vanu auto mudeleid. Kas mitte ühe mudeli nimi polnud Ford? Minu jaoks ei tähendanud sihuke nimi küll midagi. Meeles on veel Illari kleepsukogu seinasektsiooni külje peal. Meil ei lubatud mööbli peale kleepse panna. Ses suhtes olen lastekasvatusel järjekindel - just täna sai Senni pahandada, et klepsud lauaplaadi alla oli kleepinud :P
See on super, Anu, et sul detailid ka meeles on!!! Minul kahjuks ei ole, aga tulevad meelde, kui sinu kirjutatut loen. Ja jälle sain mõnusalt omaette naerda :))))
Lisan sulle, Tiu, siis meenutamiseks veel mõned detailid selle teema kohta: *iga toa erinev lõhn, *vanemate tumedas magamistoas lubati mängida, *suuretoa hämarus, diivan "Eva" ja seal tossavad vanemad küpsise ja shokolaadi!!!kommide kaussi valvamas, *Merikese komme oma lastega rääkides / lastest möödudes alati nende pead silitada, *suvine triffaa - mäng sama hoovi peal, kus "uka-uka-mina prii" kinnilöömiseks oli üks kare puu (välisukse külge prõmmimine keelati ära), mille külge ma ikka käsi puru tömbasin, *lumememme tarvis porgandi koorimine, *pisilumememmede ehitus naabrite aknale, võidujooksmised maja ümber üht pidi ja tagasi, sest ühel küljel oli aed, kust siis Illari kord üle ronis/kukkus nii, et olime vaat' et ta surmas veendunud.
jne jne jne
Hambaarstist - see ka Helene oma ja tänasest (eilsest) ka Selene oma :)
Postita kommentaar