Kuna kõik kirjutajad on juba üles loetlenud oma lapsepõlve kohad, siis õigustamatult on Tammiku jäänud mainimata ja sildistamata. Paraku Anni ja Paula eredamad lapsepõlvemälestused on just sealt pärit, sest esimese kümne eluaasta jooksul said nad Tartus märksa vähem viibida kui Tammikus. Nii et noored, laske käia ja oma muljed ka kirja!
Jaaniõhtul enne hämaruse saabumist oli alati oodata Tauri Otti koos kaasa ning limpsi-kalja-kommidega ja kõige muu hea- paremaga, mis tavaliselt Jõgeva linna-äärsest Lepatriinu poest kaasa osteti. Anni-Paula traavisid päikese loojangul Ene-Liisi survel ja juhendamisel mäe otsa ilma imetlema ja salapäraste nägudega vaikides põllulilli noppima. Teise tamme all lõkkeplatsil tehti tuld ja sussutati vorsti. Söögid lõkke äärde serveeriti jalgratta käruga, mille põhja oli ontlikult lina laotatud. Mõnikord sadas ka vihma, aga miski tuli sai ikkagi üles tehtud. Tauri Ott võttis auto pagassist välja suure rulli musti prügikotte ning meisterdas osavalt nendest vajalikud keebid.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
4 kommentaari:
Eks meie saime ka sellest Tammiku elust osa. Anu vist pikemalt kui mina. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli ta seal millalgi Annit-Paulat hoidmas suisa.
Tammikus sai küll koos vanematega käidud ja mõnel aastal ka üksi lapsehoidjaks nädal - kaks oldud.
1996. aasta augustis oli meil kaasas seal ka "maneez" ehk võredest mänguaed ja sinna sisse panekuks Helene. Kuis ma nõnda pärapõrgu oma tite ja kahe väikese õelapsega julgesin jääda, ei teagi.
Tookord jättis Kai meile ka ühenduse maailmaga - sellise ca 25 x 30 cm musta kasti, mida mobiiltelefoniks nimetati. Väga keeruline agregaat oli - miskeid asju ei tohtinud nuppe liigutades paigast ära ajada ja miskeid klahve tuli koos vajutada ning siis koode toksida, et helistada. Minu poolt väljahelistamised jäidki tegemata. Toru hargilt ma tõsta oskasin ja Kaile aruanded said tema helistamiste peale tehtud ikka.
Korra oli ka olukord, mil mõte kiirabisse helistamise peale läks, ent ega nood poleks õigeks ajaks kohale jõudnud. Pikalt lugu järgmine. Anni ja Paulaga olid põhilised tegevused vihma korral kas lugemine või köögilaua taga joonistamine või kirjutamine (õpilane Paula :) ning kaartide või täringute mängimine. Helene põhitegevused toimusid köögilaua all. Kord, nagu varemgi juhtunud oli, keset hullemat hasartset täringumängu veeres üks puust täringuke maha ja kadus. Hakkasime nagu ikka Anni - Paulaga seda otsima, ent seekord täitis äkitselt lauaalust vali kisa. Lauaaluse tegelane Helene röökis nagu rattapeal ning sellese röökimisse lisandusid kõõksud ja köhimised. Aimasin täringu asupaika. Edasised minutid läksid kui tunnid. Selja peale koputamised ja jalgupidi riputamised ja 100 muud imet Leenu kallal ei aidanud - täringuvaras muutus näost järjest lillamaks. Lõpuks surusin omad näpud neiule kurku. Tütarlaps tegi veel kaks koledat häält ja hakkas seejärel rahulikult pöialt lutsuma.
Aga seda täringut pole keegi enam näinud.
Isver kui õudne lugu!!! Ei oska seda hirmu endale isegi ette kujutada. Ja kas Helene neelas selle täringu siis alla?
Kusjuures see kalja teema oli hilisem. Taasiseseisvunud Eesti vabariigi esimestel aastatel toodi Coca-Colat, Sprite'i ja Fantat. Väljamaa kraam siiski.
Postita kommentaar