Rabad, jõhvikad ja mina. I osa.

       Pean kohe alguses ütlema, et vastupidiselt oma bioloogist õe Siiri Tassale olen kogu elu rabasid kartnud. Ei tea, kas sellepärast, et olin lapsena neid vähe näinud või ka liiga palju muinasjutte sookollidest lugenud, kuid  siiani on teatud hirm nende ees jäänud. Isegi Siberis geoloogiapraktikal olles, kus soo sügavus naljalt üle 1 meetri ei olnud, oli  kitsastel jõelammidel käies kõhe tunne. Kui tööinimesena 27 aastat nn. uudismaadelt mullaproove võtsin, katsusin  heinamaadel ikka nii kõndida  nii, et abitööline kusagil läheduses oleks.

       Üks esimesi huvitavaid rabaretki oli siis, kui  me Otiga koos oma noorema lastepaariga otsustasime Endla rabasse minna. See oli veel sellel ajal, kui turism polnud eriti moes ja igatsorti ettevaatus-abinõud puudusid. Üle soo ja ka  lahtiste laugaste  viisid kahest  kõrvutiolevast lauast rajad. Keset raba oli vaatetorn ja sinna me minna tahtsimegi. Lapsed (ja  mina ka !) kartsid. Otil oli alati hea nõu käepärast - kusagil leidis ta paraja pika puuritva ja käskis lastel sellest nagu trepikäsipuust kinni hoida. Ja nii me siis läksimegi koos liikuva käsipuuga - mina ees, tüdrukud keskel ja Ott viimasena. Vahepeatusetes vaatasime taimi, sõime murakaid ja nägime ka, kuidas jõhvikas kasvab. Nendest olid söögikõlblikud muidugi üksikud eelmisest aastast säilinud eksemplarid, kuid jõhvi küljes kasvavad rohelised marjahakatised nägime ikkagi ära.

       Mõned aastad hiljem tuli selline aeg, kus peale viisaastakute plaanitäitmise tuli  meie suurel võimsal riigil ära organiseerida ka metsast marjade korjamine. Määrati ära, kuna tohib metsa minna ja kuna milliseid marju korjata. Ajalehes ja raadios anti siis vastavad kuupäevad teada ja enne seda käisid ka mingid ametnikud suuremates marjakohtades kontrollimas, et salakorjajaid trahvida  ja nende saak konfiskeerida.

       Nüüd läks lahti lausa hullumaja! Ka sellised inimesed, kes kunagi varem polnud marjul käinud, läksid nüüd metsa, sest, mis lubatud, seda tuleb ju kasutada! Nende hullude seas olin ka mina, kes eluaeg oli piirdunud oma aiast saadud tikrite, vaarikate, punaste sõstarde ja õuntega.

       Organiseerida meie maal osati - jõhvikakorjajate jaoks läks laev Emajõe  ääres olevasse soosse igal hommikul otse südalinnast Võidu silla kõrvalt. Kui aegsasti kohal olid, said pileti sinna ja tagasi osta. Nii me siis emaga koos ükskord läksimegi. Oli kena sügisene päiksepaisteline ilm ja mõnus paaritunniline laevasõit lausa lust. Kui laev jõe vasakul kaldal randus, andis kapten täpsed juhtnöörid, kuidas käituda ja kuna laevale tagasi tulla. Jutt ise oli selline - kui soosse lähete, siis päike paistab teie parema kõrva peale ja tagasi tulles peab sama lugu olema. Kui kuulete laevavilet, hakake aga kiiresti  tulema nii, et päike õigelt poolt paistab.

       Sellel ajal olid ju kõik kaardid salastatud ja ega eriti ei huvitanudki, kus sa täpsemalt olid. Nüüd kaardilt vaadates arvan, et see korjamine toimus Pilka soos, sest ühel reisil jäi keegi mees laevale tagasi tulemata, kuna tuli vale jõe äärde välja. Oli terve öö seal mätta otsas maganud ja järgmisel päeval olid mingid mootorpaadimehed ta peale võtnud ja õhtuks Tartusse toonud. Ju see siis Koosa jõgi oli.

       Ega me emaga just eriti agarad korjajad ei olnud ja tagasisõidul laevas ei jõudnud teiste inimeste suurt saaki ära imestada. Meie 10-12 liitri asemel oli mõnel lausa kartulikotitäis (50 l). Kõige kangemad korjajad olid venelastest mehed.

       Korra otsustasime veel minna, kuid see hommik oli kole udune ja peale silla juures paaritunnilist ootamist teatati, et sõit jääb ära. Mulle meenub sellest ooteajast huvitav kohtumine Moldaaviast pärit mustlastega. Need kolm naist olid tulnud Tartus elava mustlasparuni tütre (või poja?) pulma ja otsustasid enne sinna minekut veidi ennustamisega raha teenida. Kuna mina neid uudistasin, siis tuli üks minu käest küsima, et mis teie keeles "joška" tähendab ja teine naine ütles, et mõned vastavad " issaaru". Kui ma siis tõlkisin et "ei oska" ja "ei saa aru", olid nad väga rõõmsad ja kutsusid mind ka koos nendega pulma. Ma ütlesin oma marjakorjamise riietele viidates, et mul pole sobivaid riideid. Lahkelt pakuti, et nemad annavad mulle oma tagavaraks võetutest sobivad. Keeldumisega jäid rahule alles siis, kui võrdlesin nende ja enda figuuri! Nii jäigi mul seekord jõhvikal ja ka mustlaste pulmas käimata.

Jõhvikad Eerese järve äärsel õõtsikul 2013

Minu enda esimene sini-must-valge tegemine.

Keegi FB Nostalgiamuuseumi grupis küsis: "Millal õmblesid omale esimese Eesti Lipu?" Vastan siia. Ca 1985 või 86 võis see olla, täitsa kogemata juhtus. Minu esimene seeliku tegemine :) Moes olid "Simbabe" seelikud. Sellised ülalt kummiga ja kolmes järgus - iga järgmine järk siis laiem ja kroogitud eelmise külge. Ostsin kangapoest selle tarvis kolme värvi riiet oma raha eest (sealt polnud tookord palju saada - miski sitsi moodi asi sai nii sinine kui valge, must oli paksem kangas. Imelik, et sarnast sinist siis müüdi, sest kunagi kui veel varem kui eesti lipp meeles oli (Mammi juttudest (suri 1982)) ja juba õmblusmasina ligi lasti, otsisin trotsist toda sinist, aga polnd midagi taolist müügis (ka koolisärgid olid siis helesinised - hilisemad tumedamad sinised oleks mängind välja)). Oma raha eest seepärast, et olin vist miski õmblustöö varem tuksi keeranud ja enam mulle kanga tarvis raha ei eraldatud (oi kuidas ma kadestasin Tiud, kes (minu arust) vaid ideega välja tuli ja kellele siis kohe riide raha anti (P.S. Mis aastast me Riomaride hauda koristasime, mille tasuks oli kord kuus Burda?)). Kui valmis tööga isa ette eputama läksin, sai tema karmil käsul vanematest õdedest nr. 2 kohustuse mulle uus seelik õmmelda... Tiu oli küll tookord usin õmbleja, aga ülesanne anti just Kaile (kelle õmblustöid ma tookord nagu tähele ei pannud (jah, eks siis temagi kandis enda õmmeldut - rohkem meeles on tema kootud või heegeldatud sallid/mütsid + labakud - komplektis, mida enamusel ju polnud) - ju oli vanuse ja seisuse vahe nii suur, et ei hakanud unistamagi. Must riie jäi sama, aga too oli alumise volangina... Kuna õmblustöö oli endal suht-koht niru ja ise sain uhkeks selle üle, et tähtis õde mulle midagi tegema pidi, ei pööranud oma värvidele siis tähelepanu, asi tuli vist koolitööna esitada ja tähtaegi ju oli kukil (Tiu tehtud patšokkidega tiigrimustrilise jaki eest, mida kõik kiitsid, sain kunagi käsitöös nelja (muidu viieline selles aines = kui ise teha sain/viitsisin või materjali jagus) - nööbivärvli jaoks polnud piisavalt riiet raisatud... Igatahes oma õde nr 2 tehtud seelikuga (ülalt punane õhuke riie, siis puna-valge ruuduline (kootud, mitte värvitud) riie, siis must raske volang) käisin ma pikka aega ringi. Seelik oli tõeliselt ilus. Ma ei mõelnud ei sinise asendamise punasega peale, ega polnud küsimust, et kuhu mu ostetud riided said. Olin lihtsalt tähtis, et mu vanem (targem, "puutumatu" õde) tegi mulle niivõrd laheda seeliku :)
Miski aasta või paar hiljem, kui mu vanemate magamistoa seina hakkas kaunistama sini-must-valge lipp (millest mujal ei tohtinud rääkida), hakkasin mõistma/mäletama tagamaid tollest õmblustööst.

Uudis Rotimõisast.

Laupäeva keskpäeval läksin Kaie suvilas seenepuhastuse jääke majast ca 30 m eemal asuvasse metsatukka viima ja nägin seal värsket kakahunnikut, mis tuletas meelde näiteks marjamahla või õunte tegemise jäätmeid. Kuna seekord keegi meist toiduvalmistamisega veel polnud tegelenud, siis tuli hakata asja lähemalt uurima. Igatsorti sõralistel on väljaheiteks pabulad, seasoolikas ei saa olla nii suure läbimõõduga, lehmakooke ja hobusesõnnikut tunnen (ja ega neil koduloomadel meie metsa asja ka pole!) Nii jäigi järele ainult KARU. Tiiu uuris igaks juhuks veel asja netist järgi ja oletus muutus üha kindlamaks. Seda enam, et vaatamata tugevatele tormituultele oli magusa õunapuu alune õuntest tühjaks tehtud ja hapud mõrud õunad olid naaberpuu all lausa lademes. Kes ikka selline maias peale mesikäpa on!

Algul oli asi naljakas, kuid hiljem eriti enam polnud. Mulle meenus bussis kuuldud ühe naabrinaise jutt, et meie õues on karu nähtud ja siis tuli külla teisel pool teed asuv naabrimees ja teatas, et ka tema maa pealt on varem karusitta leitud ja et ligidal on mesitarusid rüüstatud.

Nüüd tuli miskipärast meelde lapsepõlves kasutatud hüüdlause - situ ruttu, karu tuleb! Öösel kasutasin välikemmergu asemel laste pissipotti ja Kai seadis ukse kõrvale karu hirmutamise kolisti. Parem karta kui kahetseda!
Aga seenemetsa läksime järgmine päev ikkagi, kuid iga veidi kõvem ragin metsas tundus kahtlane.

Tähe tänava kuur, mida enam pole

Keegi võiks nüüd uuest kuurist ka nüüd pilti teha

Kes on kes jõulud 2009 aegu Riia tänaval

Pildiseletus nendele tuttavatele-sugulastele, kes Ene-Liisi blogi lugemas käivad, kuid silmast-silma kogu seda kampa igapäev ei kohta

Ene-Liis: pere matroon: esireas vasakus servas,
Epp, Ene-Liisi tütar nr 1, maksumaksja USAs ja kummardus fotoshopile ja Anule: tagareast paremalt kolmas;
Kai, Ene-Liisi tütar nr 2; hingelt ametnik: esireas paremas servas;
Tiiu: Ene-Liisi tütar nr 3; eraettevõtja ja doktorant: tagareas paremalt neljas;
Anu: Ene-Liisi tütar nr 4; suurepärane arvutigraafik: tagareas vasakult teine;
Anni: Ene-Liisi tütre nr 2 tütar nr 1; tubli tudeng Tallinnas, tagareas vasakult neljas;
Paula: Ene-Liisi tütre nr 2 tütar nr 2; tubli tudeng Tartus, tagareas paremalt teine;
Mona: Ene-Liisi tütre nr 3 tütar nr 1; tubli õppur Tartus, tagareas vasakult kolmas;
Helene: Ene-Liisi tütre nr 4 tütar nr 1; tubli õppur Tartus, tagareas paremalt esimene;
Selene: Ene-Liisi tütre nr 4 tütar nr 2; tubli õppur Tartus, keskmises reas vasakult esimene;
Viljar: Ene-Liisi tütre nr 4 mees ; osav õllepruulija, tagareas vasakult esimene;
Mihkel: Ene-Liisi tütre nr 3 tütre nr 1 sõber; tubli tudeng Tartus, keskmises reas paremalt esimene

Päkapikud ja pöialpoisid.

Stseen äsjasest jõululaupäeva perekondlikust surnuaial küünlapanemise tseremooniast. Sõit surnuaeda. Tiiu autoroolis, Ene-Liis esiistmel, tagaistmel Kai, Anni ja Paula.

Ene-Liis: „Ei tea, kas Senni ikka veel seda pöialpoiste värki usub, mitte ei saa aru... „
Anni ja Paula eksalteeritud vahelehüüded: „Vanaemaaa....päkapikud ju on, mitte pöialpoisid!”
Ene-Liis: „Mis vahet seal on?” ja jätkab monoloogi andes detailse ülevaate Senni ja pöialpoiste teemal
Anni ja Paula vahelehüüded: „Päkapikud!!!! Pöialpoisid olid Lumivalgukesel...”
Ene-Liis: „..ja siis Senni küsis, kas pöialpoisid....”
Kai: „...ja siis tuli Liisi Pöial, omadele Pöial-Liisi.....”
Tiiu: „..ja ärgem unustagem Triinu Tuhka...”
Kai: „...ja sõidame hetkel Annus Liiva juurde...”
Kõik koos ja läbisegi, igaüks oma mõttelõnga kõvahäälselt edasi arendades. Autosõit on lühike ja autost väljudes vahetub kohe ka teema.

Aga tegelikult jäi teema edasi arendamata ja küsimusi rohkem kui vastuseid. Kust üleüldse on tulnud Eestisse see laste järgi nuhkivate mehikeste komme? Tiiu sõnade kohaselt Soomes sellist teatrit ei tehta. Enne laulvat revolutsiooni ka ei olnud, vähemalt meie peres mitte. Pere kullafondiloo on Anu kirja pannud juba varem. Kas see värk on tõepoolest meie KGB hirmukogemuse mutatsioon? Kas jõuluvana vitsakimp vöö vahelt kadus samaaegselt kui algas kinnitõmmatud kardina vahelt kuu aega kestev jälitustegevus, mis päädib igaöise eluruumidesse tungimisega? Peaks kokku saama ja edasi arutama.

Klassiõest Taivest.

Aastad lähevad ja sõbrad kaovad, nii teispoolsusesse, kui ka muidu kaugemale või teistesse ringkondadesse. Mõned päevad tagasi lugesin lehest noorepõlve sõbranna Vaike surmakuulutust. Matuse aega ei olnud ja kontaktid temaga ka üle poole sajandi tagused Meenusid mõnusad "laulutunnid" minu isakodus, kui Vaike mängis klaverit ja meie laulsime Valgre uusimaid äsjaloodud laule. Oli tore aeg, mis möödus siis, kui lõpetasin Karlova aguli Lina tänava kooli ja läksin edasi õppima Tartu II Keskkooli. Minuga koos tuli sinna 12 endist klassiõde, nende seas ka üks parimaid sõbrannasid - Taive Tölp. Ka temast tuleb juba mitu aastat rääkida minevikuvormis.

Taive elas Tähe tänaval selles majas, mis praegu on väga räämas välimusega ja kannab numbrit 35. Nende korter asus teisel korrusel ja minu mäletamise järgi oli väga suur, vist veerand maja. Taive oli väga musikaalne ja tema poeg ja tütar on seda õnnelikku omadust edasi kandnud. Taive isa oli õhtukoolis õpetaja ja ema kodune. Neil oli palju raamatuid ja pilte seintel nii nagu minu koduski ja üldine vaimsus oli ka sama kui meil. Sinna oli alati meeldiv minna, sest ema võttis sõbrannasid väga lahkelt vastu ja ka isa tuli alati tervitama. Mulle ainult tekitas kohmetust isa kõnetlus - kuidas õpilane Hunt elab? Ema näitas aegajalt kodust pildialbumit ja sellepärast ma tean, et Taivel oli ka varasurnud õekene olnud. Kui abielupaar tänaval käis, siis kõndis väikest kasvu ümaravõitu mees eespool ja tema pikk kõhna naine käis alati 3-4 sammu taga.

Keskkooli ajal käisime Taivega sageli koos pidudel ja kuna mina elasin samal tänaval tagapool, siis läksin tema juurest läbi. Eks mul oli vahel kade meel, kui Taive ema triikis enne peole minekut Taive kleiti, õmbles valget kraed peale või sättis tema soengut. Mina pidin selliste asjadega alati ise hakkama saama. Kuna kultuurimajades peol käimine oli keskkooli õpilastel keelatud, siis käisime meie EPA (põllumajandusakadeemia) olümpiaadiõhtutel. Need toimusid Riiamäel peahoone saalis, kus peale isetegevuse etteastet oli alati tants. Ülikooli pidudele ei tasunud minna, sest seal oli juba siis naiste ülekaal ja kaua sa ikka seina ääres passid, et sind tantsima võetaks. Epakate juures oli alati lööki!

Keskkoooli viimaste klasside piltide peal ma Taivet enam ei leidnud. Minu meelest jäi ta haigeks ja lõpetas hiljem vist õhtukooli. Ülikoolis õppis ta arstiks-kirugiks ja oli meditsiinikooli õppejõud. Sageli juhendas ka lauluansambleid. Abikaasa Kalju oli ülikoolis füüsik ja sai õnnetult surma varsti peale Taivet.

Meie teed on Taive ja tema perega mitmet moodi seotud nii otseses kui ka kaudses mõttes. Taive elukoht oli surmani samas majas, minu isakodu samuti ja minu uus kodu asub Tähe tänava otsa juures Riiamäel. Sellepärast kohtusime sageli tänaval, aga vestlesime ka telefoniga. Vanemad tütred Epp ja Kai käisid koos Taive tütre Seidiga Kalevi tänavas majavalitsuse lasteaias, Taive poeg käis Zassa ja Epu juures muusikaga tegelemas. Seidi on katoliku koolis muusikaõpetaja, kus õppis Mona ja praegu õpib veel Helene, minu nooremate tütarde Tiiu ja Anu lapsed.

Pidu-pidu-laulupidu

Laulupidu on ikka selline tore aeg, kus Tallinnas kehtivad teised reeglid kui muidu. Kes oleks võinud arvata, et võib rahumeeli Viru väljaku trammi ja autoteedest piiratud lilleklumbi ääres muruvaibal tekk maha laotada ja seal väike eine võtta. Sest ei jõua ju mitu tundi püstijalu söömata-joomata laulupeorongkäiku jälgida. Või jalgsi läbi vihmasaju kilomeetreid trammini tatsuda. Või et katsetada, palju ikka mahub inimesi trammi ja siis konstateerida, et ikka päris palju mahub! Ja lausa uskumatu on see, et triibuseelikud kaovad peojärgsest pealinna tänavapildist momentaalselt kui kevadlumi. Ja ometi oli neid päev varem tuhandeid...

Noor kunstnik

Mul on üks vahva naabripliks, kellele joonistamine meeldib rohkem kui kirjutamine. Selline kavala ilmega punapäine tüdruk, kes pea iga õhtul korraks läbi käib ja uurib, et mis ma teen. Lahkudes hõikab ta alati vahvalt "Tšau, Tiiu!". Täna arvutis ringi tuhnides leidsin pildid, mis minu arvates väärivad blogisse ülespanemist. Need on sünnipäeva kutsed, mis Senni sai valmis ikka mitu head kuud enne õiget aega. Anu skännis need sisse ja saatis mulle (ilmselt ka teistele) meiliga. Nüüd panen mõned siia üles, et siis on mida meenutada hiljem.

Pater Lupuse kullast taskukell.

Taadal, s.t. Udo Hundil, oli nii nagu kõikidel meestel, soov saada endale nime edasikandjaks poeg. Ei ole seda siiani veel juhtunud ja kõik tema praegused 14 otsest järeltulijat on ainult naissoost. Muus osas on ka valdavalt lugu nii nagu amatsoonidel - mehed on võetud ja jäetud. Minul, tema vanemal tütrel, on 4 tütart ja 5 tütardetütart ja nooremal tütrel Siiril 2 tütart ja 1 tütretütar. Perekonnanimi Hunt on läinud ajalukku!

Tegelikult see minu isa emapoolne perekonnalugu on ka just sellise kallakuga, et mitmendasse põlvkonda järeltulijaid andsid ainult naised. Poegade nimed suguvõsa tabelis lõppevad järeltulijate puudusel ristkriipsuga. Nii oli tema emaemal Leena Linnol oma mehe Jüri Korjusega 6 last, kuid järeltulijaid oli neist ainult 3-l tütrel - Maril, Liisul ja Miinal. Nende abiellumisega Korjuste nimi kadus! Taada ema õel Liisu Korjusel oli oma mehe Jüri Kinguga 13 last, järeltulijaid järgmisse põlvkonda ainult kahel tütrel - Pauliinel ja Ilsel. Ka perekonnanimi Kink läks ajalukku! Pauliine järeltulijad elavad Austraalias. Ka Mari Korjuse (abielus Ado Mälloga) 12-st lapsest järeltulijad on siiani olemas ainult tütre Anna (abielus Robert Lettiga) liinis ja nemad elavad USA-s.

Edasi on nii, et Miina Korjus sai Jaak Hundiga poja Udo-Romeo, kes seda järjepidevust rikkus ja kelle järeltulijad me nüüd olemegi. Liisu tütrel Ilsel (seega Udo täditütrel) oli küll poeg Kullervo ja temal olid lapsed Küllike ja Jaan, kuid nad on surnud järeltulijateta. Kui Ilse vanaks ja haigeks jäi, siis hoolitses Udo, kui tema ainuke lähedane sugulane, tema eest ja tänutäheks kinkis Ilse talle kullast taskukella, mille omakorda oli Elsale kinkinud üks tema kunagisi austajaid. Aega läks, kuid siiski jõudsin lõpuks selle kullast taskukellani välja!

Taat kandis seda kella ainult väga pidulikel juhtudel ja selleks oli tal veel kuldkett, mis tingimata pidi vestitaskust välja paistma. Kett sai arvatavasti käevõruks ümber tehtud ja peaks nüüd järeltulijatest kellegi käes olema. Minu meelest see kell enam hästi ajanäitajaks ei sobinud ja siis tuli Taadal idee teha see auhinnaks tema esimesele meessoost otsesele järeltulijale. Seni ta seisab minu kui vanima käes! Konkurentsist on tänaseks kindlalt välja langenud esimese põlvkonna esindajad Ene-Liis ja Siiri-Mai ja tõenäoliselt teisest põlvkonnast ka Epp ja Kai. Lootust on veel Teal, Kajal, Tiiul, Anul ja muidugi kõige rohkem kolmanda põlvkonda esindajatel - Annil, Paulal, Monal, Kellyl, Helenel ja Selenel.

Ega siis midagi! Edu teile poegade saamisel! Taada perekonnanimi küll ei säili, kuid loodan, et tema huumorimeel, lahkus, tarkus ja suurepärane suhtlemisoskus elab kunagi ka meessoost järglases edasi. Aga naised meie suguvõsas on kõik tublid ja tugevad!!!!

Mina kui mullauurija VIII

Oli ka selline aeg, kui Tartust otse Saaremaale sõita ei saanud. Öösel kell 12 või 1 ajal istusin Tartus bussi peale ja varahommikul jõudsin Virtsu. Siis kobisin koos kompsudega praamile ja Kuivastus ootas kõiki liinibuss. Öisest magamatusest oli tuju nullis, aga kui kohalikud bussis oma kiiksuga jutte hakkasid rääkima, sain kohe suurest naerust virgeks. Nii jõudsingi ma MUHU kolhoosi täiesti reipama. Elama pandi mind Linnuse külla, kus perenaiseks oli Liine ja peremeheks ühe jalaga mees, kes oli üle saare tuntud nahkade parkijana. Seal oli igas suhtes väga tore elamine ja tänu sõbralikule pererahvale ka mingi klubitaoline kokkusaamise koht. Õhtul kirjatööd tehes oli lausa raskusi keskendumisega, sest rõdu peal räägiti nii huvitavaid jutte kohalikus mõnusas murdes. Näiteks terve seeria Tormilinnu kolhoosi Muuli Juuhanist, kohaliku Keskküla nimelise mehe külaskäigust Kanadasse oma kirjanikust õe juurde jne. Õppisin isegi nende kombel sõnu veidi venitades rääkima!

Nüüd kui Saaremaale sõidan, meenutan alati kahte enda tööga seotud kohta. Kuivastust tulles on vasakut kätte kraavitatud kultuurheinamaa, mille keskel voolab Soonda jõgi. Proove võttes oli tarvis paarikümnest väiksemast kraavist üle hüpata ja siis teiselt poolt jõge sama moodi tagasi tulla. Silda aga kusagil ei paistnud olema. Võtsin siis ennast ihualasti, panin kogu varanduse seljakotiga pea peale ja kõndisin sellest laiast magistraalkraavist (alles nüüd vaatasin kaardi pealt, et tegelikult on jõgi!) lihtsalt läbi.

Teine selline koht on Hellamaa teerist. Hommikul viis agronoom mind vajaliku põlluni ja lubas lõuna ajal nimetud teeristile järgi tulla. Töö oli küllalt raske, ilm aga palav. Võtsin endalt riideid järjest vähemaks, jättes neid eelnevalt paika pandud kastidesse maha. Kuna tegemist oli inimtühja soo ja kadarikuga, panin ka oma viimase pluusi seljakoti taskusse ja jäin pesu-rinnahoidja väele. Kui aga tahtsin enne teeristile jõudmist pluusi selga panna, oli see kadunud. Nii ma siis seisin seal suure tee ääres üle poole tunni roosa rinnahoidja väel. Hea veel, et kaitsevärvi püksid ja kummikud jalas olid! Peitu ei saanud ka minna, sest siis ei oleks agronoom mind kätte saanud. Praami pealt tulnud autojuhid aga lehvitasid mulle naeruste nägudega.

Nüüd jääb veel rääkida Hiiumaast, kuhu me läksime koos lastega Orissaare majandi lõpetamise järel. Seal oli meie päralt suur kahekordne kivimaja (vist endine meieiei?) Käina teeristil. Lapsed said jälle malevasse tööle, kuid sealse töökorralduse kohta ei saa midagi head ütleda. Sellisel kombel õpetakse noori ainult looderdama. Kui olin nende töökohaks oleval põllul proove võtmas, siis seal lihtsalt mürati, korjati kraavi servalt maasikaid või kolati lähedal olevas metsas. Mingit palka nad sealt ka said, kuid ma arvan, et ilma asjata. Ainsaks kiitust väärivaks ettevõtteks oli kohaliku majandi bussiliiklus, millega toodi tööinimesed keskele kokku, kust nad said ümber istudes hõlpsasti vajalikku kohta sõita. Kahes malevas töötatud palga eest ostsid Tiiu ja Anu kahe peale ühe jalgratta.

Veel meenus korter Tartumaal Ahja mõisas, kus ma alguses õige mitu ööd magada ei saanud. Ilmnes, et samas toas oli varem elanud salaviina müüja, keda siis nüüd ägeda kolkimisega püüti üles äratada. Üldiselt on aga alati usaldusväärseim infoallikas KNR (keegi naine rääkis) ja kui see ümbruskonnas tööle hakkas, ei tülitanud mind enam keegi.

Mina kui mullauurija VII

Minu lemmikmaakond on Saaremaa. Olen seal palju käinud nii giidina, pulmades, ennast ravimas ja muidugi ka mullaproove mitmel aastal võtnud. Püüan nüüd kramplikult meenutada, milline lastepaar kusagil kaasas on olnud! Pähklas olid kindlasti Epp ja Kai! See oli Kingissepa ligidal, kust me kohe samal päeval sõitsime linna parki oravaid imetlema ja koju tulles selgus, et pererahval käivad need loomakesed iga päev akna taga söömas. Õunapuu otsast köögiaknani oli pandud neile latt käigu teeks. See oli see koht, kus lapsed õppisid kuivatatud silku sööma. Mulle meenub kaunis kiviaedadega küla ja lahke pererahvas.

Kaarmal olid ka Epp ja Kai. Sealsest pererahva sünnipäevapeost on juba Kai kirjutanud.

Arvatavasti olime ka Kärlas vanemate tüdrukutega. Elamiseks anti peaagronoomi individuaal, sest tema naine koos väikeste lastega oli ajutiselt oma ema juures. Teisel pool oja elasid omaette majas lilliputid. Korra tõi peremees mulle tegemiseks pool vasikat, et sööda oma peret ja ülejäänu viib ta omale koju. See oli mulle kui halvale kokale suur katsumus ja ei mäleta, mis ma sellest tegin, kuid ega liha ära viskama vist küll ei pidanud. Siinkohal on mul jälle südametunnistuse piinad - mõni aasta hiljem tuli see sama mees korraks Tartusse ja mingitel minust sõltumatutel põhjustel ei saanud ma koju tulla, kuigi Ott helistas ja teatas mulle külalisest. Kärlas anti mulle abitööliseks traktorist oma väikese "sakslasega". See oli selline aiatraktori moodi riist, millel transpordikast oli ees. Kasti pandi madrats ja siis ma seal istusin ja näitasin kätega vehkides suunda, kuhu poole tuli keerata. Abimees oli nii tubli, et juba lõunaks oli meil plaanitud töö tehtud, siis võtsime lapsed ka sinna kasti ja sõitsime Karujärve äärde suplema.

Vahemärkusena olgu öeldud, et Maarja-Magdaleenas (Järve Jõgeva rajoonis) oli meil sama tore hobusemees, kes peale tööd viis mind lastega kohalikku sööklasse sööma ja kuhugi keset metsa asuvasse järve suplema. Sealne korteri perenaine tegi küll suurele perele kolm korda päevas süüa, kuid meid kostile ei võtnud. Andis elamiseks omaette toa, aga täpselt meie saabumise hetkel keeras seal kõikide kappide ja sahtlite uksed lukku. Ehk tal oli kurbi kogemusi?

Orissaares olid kaasas Tiiu ja Anu! Korteris olime kohaliku kooli internaadis, kus oli kole palju hiiri, kes öösel jooksid isegi üle näo. Söögikasti peale pandud kile krabises ja ajas lapsed üles. Õnneks nemad hiiri ei kartnud ja ainus palve oli - leia sinna kastile mingi muu kate peale. Sellel ajal kui mina tööl olin, olid lapsed õpilasmalevas peete kõplamas. Töö oli väga hästi organiseeritud. Igal hommikul oli teada eelmisel päeva tehtud töö eest teenitud summa. Kui mõni oma vao lohakalt kõplas, anti töö teisele üle teha ja pool palka läks asja parandajale. Põllule toodi söögiks saiakesi ja limonaadi (või piima?) Peale tööd viidi lapsed sööklasse.

Ka muu töö oli majandis korras. Väga positiivselt mõjus üldine huumorimeelne õhkkond. mis kontoris valitses. Isegi siis, kui midagi päris korras ei olnud, saadi sellest naljaga üle. Viimasel päeval oli mul vaja veel Köinastu laiul ära käia, kuid siis teatas agronoom, et ei saa minna, meri on täis. Läksin siis kurvalt metsameeste ruumi ja seal mehed leidsid, et ehk on ta hoopis ise täis. Võta lapsed kaasa ja käime ära! Nii me siis sõitsime maastikuautoga mööda merd, kõrval ujusid pardid ja pea kohal lendasid kajakad. Laiul olid aga noored pullikesed (vt. film " Corrida!) ja kuna ma neid kartsin, siis võtsid mehed peale väikest juhendamistööd ise minu eest mullaproovid ära.

Orissaare sööklas töötas õhtuti tõeline baar, mille oli organiseerinud üks EPA lõpetanud majandi spetsialist. Seal isegi tantsiti! Paaril korral panin lapsed magama ja läksin sinna istuma. Korra sattusin vestlushoogu ühe merekaruga, kelle naine oli läinud Tallinnase lapselapsi hoidma. Kui aeg oli nii kaugel, et paras koju minna, läksin alumisel korrusel asuvasse naiste tualetti varjule. Partner jooksis järgi, käis edasi -tagasi mööda vestipüüli ja ikka hüüdis, et kuhu see moo tüüdruk jäi. Kohalikud naised passisid parajat momenti ja andsid mulle märku, kuna ma sain minema lipsata.

Meenub veel anekdoodi moodi lugu kohalikust zootehnikust Katist?, mida mulle räägiti. Talle oli Kingissepast helistatud, et pangu mingid punase sisuga plakatid näitagitatsioonina välja. Naine kuulanud jutu ära ja siis kostnud - moo mees tegi mulle tite, käin linnas sünnitamas ära ja küll ma siis ka jõuan asja korda seada... Aga teise samast naisest räägitud loo kordust nägin oma silmaga - liiklus Kingissepast Kuivastusse viival teel seisis, kui kaks naist (üks neist eelmainitu), kumbki oma lahtiste akendega "willises" istudes, keset teed juttu ajasid.

Puhkus Võrstjärve ääres. Õlletehase puhkekodu I osa

Kuna nii meie Memme kui ka Kolgi Lilli töötasid Tartu Õlletehases, siis oli meil võimalik saada suvel paariks nädalaks Võrtjärve ääres asuvasse puhkekodusse tuba väga väikese tasu eest. Siin elamine oli juba eelmistega võrreldes lausa paradiis! Iga pere elas omaette toas, kus olid nii toidunõud kui ka tekid-padjad. Toidu valmistamiseks oli mitu ühiskööki pliidi ja külmkappidega. Järgmiseks päevaks võisid soovi korral tellida perele 3-käigulise lõunasöögi, Rannu farmist toodi piim, Avangardi kolhoosist munad. Ja kõik see toidukraam oli nn. omahinna eest! Paar korda nädalas tuli tehasest buss, millega said puhkekodusse ja linna tagasi sõita ja mis viis neil päevil soovijad ka Rannu poodi. Ühel aastal olid praktikal paar noort kokatüdrukut ja siis oli varajastel oli ärkajatel võimalik saada isegi sooje pirukaid. Järv oli otse akna all, tuli ainult treppidest alla minna. Ühes kolmest majast, nn. sakstemajas, oli nädala lõppudel üldsaun. Kirjutan olmeasjadest nii põhjalikult sellepärast, sest lastega naiste puhkus eelmistes kohtades oli siiski ainult miljöövahetus, kus tuli rohkem koduseid tõid teha kui linnas, kusjuures kõike tuli teha märksa ebasoodsamates tingimustes. Siin sai aga tõeliselt puhata!

Mäletatavasti kolisin sinna siis, kui 1972. a. sündis meie kolmas laps Tiiu. Esimesel aastal oli ta loomulikult vankris, kuid teisel suvel tegin naiste suureks hämmastuseks koleda tembu - panin väikese lapse päeval mändide alla "puuri "(s.t. spetsiaalsesse lasteaedikusse), kus ta siis nii mängis kui ka magas. Endal oli hea julge tunne - laps ei saanud jalga lasta ja teised lapsed ka teda segada. Kahe aasta pärast kordasin sama Anu puhul. Mõni aasta hiljem oli selle tembu järele tegijaid teisigi ja kellelegi ei tundunud niisugune teguviis enam imelik.

Kasutasin soodsat puhkamise võimalust väga palju aastaid. Anu ja Tiiu olid juba teismelised kui nad veel seal koos meiega käisid. Ka õe Siiri tütred olid mitmeid kordi seal. Mida me puhkuse ajal tegime, sellest siis järgmises loos.

Nõiakunstist, kätega ravimisest jne. VI osa

Olen selle inimeste tervendamise tööga tegelenud juba üle 20 aasta ja selle aja jooksul on loodetavasti väga paljud oma hädadele leevendust saanud. Imelik on see, et teinekord, kui näed, et keegi on hädas, siis lihtsalt tuleb nagu kusagilt väljaspoolt käsk, et pean aitama. Aja jooksul on selgunud, millal saan sellega hakkama, millal mitte. Näiteks mädapõletike peale minu võim ei hakka, vähi olen paar korda ära tundnud käega vererõhku mõõtes (ravima ei hakka) ja vahel on ka nii, et mina ise ei ole kindel, et tulemusi on, kuid ravi paluja usub ja lähebki hästi. Kogu aeg olen lähtunud põhimõttest, et tasu pärast ma seda tööd tegema ei hakka. Muidugi, kui keegi toob kingiks midagi, mis aitab kaotatud energiat taastada, võtan vastu. Kiireimad taastajad on šokolaad, kohvi ja konjak. Nagu minu iseloomule kohane, räägin ravimise ajal kõrvalist juttu, sest mulle tundub et siis ravitav ei tööta alateadlikult mulle vastu ja lõdvestub paremini. Kui töö tehtud, unustan oma ravimise, kuid mõned markantsemad juhud on siiski meelde jäänud.

Kunagi talvisel ajal tulid minu juurde mulle tundmatud vanemad oma imikuga, kel olevat lihaste nõrkus. Algul instinktiivselt keeldusin, kuid süda läks haledaks, kui selgus, et nende laps on minu lapselapsega ühevanune. Hiljem käisin ka neil kodus ja seal hakkas peale ravimist mul terve keha sügelema, millest lahti sain alles peale nende pool vannis käimist. Ei oska ütelda, palju ma last aidata sain, kuid praeguseks on lapse ema kahjuks vähki surnud ja isa on Maarjaküla (kus see poiss nüüd elab) üks agaramaid toetajaid.

Kui olin paar nädalat koolis õpetajana töötavat Eppu asendamas, palus enda peavalu ravida õppealajuhataja. Mulle tundus, et kõik läks liiga kiiresti ja võib ravimise lõpetada, kui naine järsku karjatas - ära läks, ära läks. Ma algul lausa ehmusin selle kõvahäälse reaktsiooni peale, kuid pärast naersime koos kogu õpetajatetoas oleva publikuga.

Vastaskorteris elavale naisele tuli Tallinnast külla sõbranna, kellele pidi tehtama Tartus radikuliidi puhul operatsioon. Igaks juhuks paluti mul teda ravida. Diivanile pikali heitis naine väga vaevaliselt suurte valude pärast, kuid üles tõusis peale minu selgitust, et valusid ju enam ei ole, nagu noor plika. Paari kuud hiljem komandeeringust koju jõudes leidsin peeglilaualt paar suurt purki mett, mille kohta minu vene keelt mittemõistvad tütred ütlesid, et selle tõi üks punapäine vene naine, kes rääkis ikka maama, maama. Hilisematel andmetel ta operatsiooni küll enam ei vajanud.

Kui Tiiu käis palli mängimas ja oma põlved vigaseks oli tagunud, püüdsin teda vastu tema tahtmist ravida, kuid tulutult. Aastaid hiljem tuli ta ise minu juurde sooviga, et ma tema soolatüükad ära võtaks ja minu imestuseks läkski nii. Ottiga oli sama lugu - alguses ta mind ei usaldanud ja ma suutsin ainult käega tema valutavad kohad kindlaks teha, kuid hiljem ta palus mul ise valu ära võtta ja asi toimis.

Üheks tööks, mis eriti minu energiat ei kurna , on ruumides veesoonte määramine sobiva mööbli paigutuse pärast. Ka ööbimiskohas, kus on võimalik voodikohta valida, olen ilma mõõtmiseta (hiljem kontrollides) leidnud endale hea aseme. Tunnen ka inimest, kelle sobivaim koht on nagu kassil - veesoonte risti peal.

Mul on selline tunne, et kui mina teise ilma kolin, on suguvõsas peale Anu minu töö jätkajaks ka punapäine väike nõid Selene, kes tuleb sinu halva enesetunde puhul ise ligi ja miskimoodi mõjub tervendavalt.

Nõiakunstist, kätega ravimisest jne. II osa

Olin juba ligi 50-aastane, kui Tartu Tarbijate Kooperatiivis, kus Ott seekord töötas, korraldati pidu, kuhu oli kutsutud esinema mustkunstnik Udras (kes põhiametilt oli ühes Tallinna haiglas arst- röntgenoloog). Istusime väikese seltskonnaga eraldi ruumis ja Udras rääkis, et ta oli hiljuti käinud Ukrainas, kus talle õpetati aura vaatamist. Saatis siis mind heleda seina äärde ja pingsa vaatamise järel küsis, et millised erakorralised võimed mul on. Ma ei osanud midagi vastata, kuid Ott kostis, et tema naine on kõigusoojaline, alati on tal kas külm või kuum. Udras aga käis peale, et mõtelge hästi järele, sest mul olevat tugev kollane nõia aura. Hakkasime siis kahekesi veesooni määrama, mis mul ainult kätega nii hästi välja ei tulnud kui temal, kuid pendliga sain sama tulemuse. Siis näitas ta mulle, kuidas saab ainult joonlaua abil oma käe soojatundlikkusega vererõhku mõõta ja kuidas saab kätega haiget puudutamata migreeni ära võtta. Kui koju läksime, siis hakkasime terve perega ja hiljem ka tuttavatega Udraselt õpitut kordama. Vererõhku oskab harjutamise järel mõõta ligi 60% inimesi ja ka veesooni pendliga õpivad nii mõnedki määrama, kuid valu ära võtmisega küll igaüks hakkama ei saa.

Nii möödus vist paar aastat, enne kui Udrasega uuesti kohtusin ja ta mulle edaspidiseid juhtnööre andis. Nüüd tean, kuidas ennast hoida, millisel juhul ja keda ma ravida saan ja ka seda, et ise ei tohi ennast pakkuda. Soov peab tulema haige enda poolt.

Veel tehti mulle selgeks, et nn. biovoolude sobivuse puhul on vähemalt 4 tüüpi inimesi ja minu peres on need kõik esindatud. Epp on vampiir ja temal piisab ainult minu kõrval istumisest, et minult energiat saada. Kai ligidale ei maksa minna, sest siis lähevad tema hädad suuremaks ja ma võin need isegi endale korjata. Tiiut saan ja ka Otti sain ainult siis ravida, kui nad seda ise väga soovisid ja mind uskuma hakkasid. Anuga oleme aga täiesti sama tüüpi, saame üksteist edukalt aidata ja ka kahekesi koos sama inimest ravida.

Eks ma ole ka selleteemalist kirjandust lugenud ja püüdnud ennast arendada, kuid uurides suguvõsa ajalugu, selgus, et minu emapoolse vanaema õde oli olnud Viljandimaal Loodis tuntud posija-roosiravija. Eks vast geenid ka loe midagi!

Sotsiaalteaduse magister cum laude

Jälle aasta möödas ja taas sai ülikooli ära lõpetatud. Nüüd olen siis magistrikraadiga kommunikatsioonijuht. Homme viin paberid doktorantuuri sisseastumiseks ära :))))
Siin siis mõned pildid pidulikust päevast.

Tiiu lugu.

Olgu neid lapsi kui palju tahes, kuid kõik on nad armsad ja eelmise kaotusest ei saa enne üle, kui järgmine silmarõõm sind lohutab.Vanemad lapsed olid juba üle 10 aasta vanad, kui otsustasime, et eestlaste iivet tuleb siiski tõsta. Eks ma ikka natuke kartsin ka, kuid ootamise ajal olid suureks toeks minu vanemad plikad. Olin tutvunud suurte kogemuste ja samariitlase hingega medõe Luulega, kellel olid väga sandid elamistingimused. Kevadisel ajal oli Tartu lennuväli kinni, s.t. seal puudus kõvakate ja lennukid ei saanud ju pori peale maanduda. Ott lendas siis Pärnu lennuväljalt ja Luule ööbis sageli minu pool. Samuti oli ta siin sellel öösel, kui minu aeg oli kätte tulnud. Suure sündmuse ootel oli mul haiglasse kaasavõtmise kompsuke valmis, panin ennast riidesse ja äratasin tasakesi Luule üles. Miskipärast kuulsid neid ettevalmistusi Epp ja Kai. Kargasid püsti ja hakkasid rõõmutantsu tantsima, kas kas sa nüüd juba lähedki! See oli nii naljakas ja samal ajal kuidagi rahustav!

Kiirabi autosse esialgu Luulet kaasa ei tahetud võtta, kuid ta tegi selgeks, et ta vahetus algab kell 8 hommikul, s.t. 3 tunni pärast ja ta lihtsalt peab tööle minema. Sünnitusmaja Toome peal oli siis remondis ja me sõitsime Maarjamõisa uude kliinikusse. Luule asus ruttu tööl olevale brigaadile appi ja reedel 14. aprillil 1972. a. kell 7.00 sündiski minu järjekordne tütar, kes kaalus 4,5 kg ja oli 53 sm pikk. Ei saa just ütelda, et see sünnitamine kerge oleks olnud, sest peale minu koguka kere oli laps pärinud ka Otti suure pea. Igatahes õmbluste tegemine oli ka kole valus ja kahjuks ei kasutatud sellel ajal mingit tuimestust.

Hoolitsus minu kui Luule sõbranna eest oli nii hea, et mind pandi äsja desinfitseeritud palatisse üksinda. See oli aga mulle kole öö! Tulid meelde ämma jutud sellest, kuidas sünnitajad oli peale lapsega mahasaamist verest tühjaks jooksnud ja mul olid suured haavad. Magama jääda ei julgenud, voodist tõusta oli keelatud mitu päeva, signalisatsiooni palatis ei olnud. Hakkasin siis hõikuma, et mõni mind vaatama tuleks. Karjusin kaunis kaua enne kui ilmusid kaks noorukest õde küsimusega, et kas teie siin hõigute. Me arvasime, et poisid akna taga teevad kellelegi nalja. Vahetati verised kaltsud ära, varsti oli hommik käes, tuli uus vahetus ja ka uued palatikaaslased.

Maarjamõisa selle palati aknad oli vastu lõunapäikest ja neid avada polnud võimalik muidu, kui tuli ronida aknalauale ja sealt ülemine ruut lahti õngitseda. Koristajad (sanitarid) olid sellel ajal suur defitsiit ja seepärast ülbused ise. Nii me siis ronisimegi naistega kordamööda aknalauale, kui õhust puudus tuli. Isiklikke pükse kanda ei olnud sellel ajal haiglas lubatud ja kõigile anti ilmatusuured linad, mis tuli kokku keerata ja millised me siis haaknõeltega särgisaba külge kinnitasime. Linasid anti ka ainult minimaalsel hulgal ja neid soovitati aegajalt ringi pöörata, et kuivem koht peale jääks. Igatahel esteetiline see vaatemäng küll ei olnud!

Kui Ott meid koju tõi, ei võtnud ta ise riidestki lahti, nõudis minu käest dokumendid ja läks lapsele nime panema. Ma lausa hakkasin nutma, et mis nime sa küll paned, mina laulsin juba haiglas oma pisikesele Valgre laulu "Tiiu, Tiiu, sole mio..." Ott ütles, et lühikese, 3 tähte on meie pere traditsioon. Õnneks oligi nii, ainult üks nendest tähtedest oli kahekordne ja vist sellepärast nime omanik ise kasutabki TIU.

Tähe 73 elanikest. III osa

Kui Reinu perekond suri, siis tuli sinna korterisse Reinu naise õetütar Vilma Palm oma perega. Nende esimene laps Tarmo oli väga sõnakuulmatu ja üldse oma vanaemaga, kes teda päeval hoidis, ei arvestanud. Korra kostis ülevalt suur kisa ja ma läksin vaatama, mis seal juhtus. Vanaema oli viinud solgi pangiga õue valamusse ja Tarmo röökis täiest kõrist: "Kuradi vanamutt, too solk tagasi!". Minu sinna ilmudes jäi ta vait. Teinekord palus vanaema abi, kui poiss metallist autoga vastu oma aknaklaasi kolkis ja järgi ei jätnud. Akna all oli aga vankriga minu beebi. Enne ei lõpetanud, kui andsin talle paar laksu vastu tagumikku. Ükskord parandas Ott garaažis autot ja mingid detailid olid õlivannis leos. Tarmo tuli jooksuga ja viskas sinna peotäie liiva sisse. Seekord sai Otti käest kõvasti sakutada. Kui ta veidi suuremaks kasvas, sai temast päris mõistlik poiss, kes meeleldi vanematele inimestele töö tegemisel appi tuli.

Kui Vilma ja Enno omale maja ehitamise järel ära läksid, siis tuli sinna korterisse Vilma vend Vello Luuka, keda me prokuröriks kutsusime. Ta elas seal aastatel 1962-1981, vahetades seal elades mitu naist. Kui minu tütrele Epule korterit vaja oli, ei tahtnud ta kuidagi minema minna ja sellega oli suur pahandus. Luukal oli toas suur palm, mida ta sageli nii kastis, et vesi läbi lae minu ema magamistuppa tilkus. Peale selle üürniku lahkumist elasid seal Epp ja Zassa, kellel oli aga köögis selline kraanikauss, kust äravoolu toru sageli lahti tuli ja siis tilkus vesi ema köögi laest. Tavaliselt juhtus see siis, kui olid järjekordselt joodikud külalised, kes seda kraani kasutamise nippi ei teadnud. Seal elas Epp ka oma järgmise mehe Sauliga. Kui Epp USA-sse kolis, siis jäi Saul kuni omale Õnne tänavas korteri ostmiseni sinna üksi elama. Enne seda, kui Epp järjekordselt Eestisse külla tuli, kraamisid õekesed Anu ja Tiiu Sauli korteri põhjalikult ära. Ega seda puhtust seal kauaks ei olnud ja järgmise külaskäigu eel tuli sama protseduuri korrata.

Vahepeal sokutas Tiiu meie majja elama oma sõbranna Kristi koos selle elukaaslase Margusega. Varsti läks sõbranna minema ja Margus sai uue elukaaslase Anu, kellega nad kolisid üle eelpoolkirjeldatud korterisse ja tegid seal suure korraliku remondi. Nendel hakkas aga pesumasin lekkima ja jälle ema köögis lagi tilkus. Minu suureks pahameeleks võttis Margus uude korterisse ka eelmise korteri numbri kaasa (4 nr. 5 asemel) ja sellega on hiljem mitmete lepingute sõmimisel ja ka muidu asjasjamisel kogu aeg sekeldusi olnud. Anu läks siis minema, kui Margusel oli järgmise sõbranna Margega Mart sündinud. Nüüd ootame, kuna Margus jaanipäevaks korteri vabastab ja siis saab selle omale Tiiu. Nende all on nüüd minu "suvila" ja ma loodan, et see lagi ikka nii mädanud ei ole, et mulle kaela kukub, kuigi teda on ju õige mitu üürnikku korralikult niisutanud.

Kui ma olin vene ohvitseriproua. V

Kuna see on seeria lõpulugu, siis räägin ka mõnest meelde jäänud inimesest, kellega ma kohtusin sellel oma elu huvitaval perioodil peale abiellumist 1958. aasta aprilli viimasel päeval kuni sõjaväeosa likvideerimiseni 1960. a.juunikuul. Esimesel aastal käisin ma ainult külas, kuid peale ülikooli lõpetamist 1959. aastal elasin mõnda aega pidevalt seal. Aeg iseenesest tundub olevat lühike, kuid minule oli see täiesti tundmatu maailm võõra rahva ja võõra kultuuri keskel.

Kahtlemata oli koloriitseim kuju diviisi komandör kindral Živolup, kel oli fenomenaalseim inimestemälu. Vähe sellest, et ta tundis kõiki oma alluvaid, teadis ta ka nende naisi ja isegi allameetriseid lapsi kutsus ta ees- ja isanimesid pidi. Mind tutvustati talle kui me jalutasime Ottiga ilusa ilmaga mööda betonkat. Muidugi küsis ta, mida ma õpin ja kuna mul eksamid on. Ladusin siis uhkusega, et sel kuupäeval on petrograafia ja siis kritallograafia jne. Kui paari nädala pärast Tartust jälle garnisoni tulin, küsis ta kohtumisel kohe , et nüüd on sul üleeile petrograafia eksam tehtud ja kuna sa siis tagasi sõidad, et sellel kuupäeval kristallograafia ära teha. Mul jäi karp lahti, sest isegi oma mees ei jätnud meelde, mis eksamid ja kuna mul on. Kõik oleks olnud kena kui kindral oleks teadnud, mida ta oma poeg teeb. Ta oli range isa ja saatis oma Leningradis õppivale pojale piisava summa, et see toime tuleks, aga ta oma naine saatis lisaks kolm korda suurema summa. Nii siis seal suurte sakste tudengitest lapsed lõbutsesid, kusjuures kokkusaamisel oli vormiks naistel ainult kingad ja meestel lips ja kingad. Supeldi šampusevannides ja joodi kõige kallimaid välismaa jooke. Rahast oli puudu tulnud ja nad olid ühe ohvitseri maha löönud. Kui asi ilmsiks tuli, nõudis kohtus isa oma pojale surmanuhtlust. Õnneks seda siiski ei tehtud ja nagu aastaid hiljem kindral Ottiga Leningradis kohtumisel rääkis, oli pojast lõpuks asjalik inimene saanud.

Meie lähemaks tuttavaks Venemaal oli Tartust pärit lendur Lui Jaanson (pildil vasakul) oma abikaasa Jutaga, kellega me ka demobiliseerimise järel elasime Tartus Tiigi tänaval ühes majas. Käisime perekondlikult läbi ja mehed hiljem meenutasid, et neil oli ca 30 aastat ühist biograafiat, sest ka Aeroflotis nii nagu varem lennukoolis olid nad olnud koos. Kui Lui Lindaga abiellus ja hiljem veel ka kolmanda naise võttis, siis mina enam temaga kokku ei puutunud.

Diviisil oli Krimmis puhkekodu, kuhu saadeti lendurid tervist kosutama sageli koos perekonnaga. Anekdootlikku lugu räägiti Mašast ja Vasjast, kes oli väga noorelt abiellunud. Algul oli naine olnud väikest kasvu ja sobinud Vasjale just sellepärast, kuid peale abiellumist hakkas Maša kasvama ja saavutas vist ca 100 kg kaalu. Vasja rääkinud, et küll ma palusin, kallis naine, ära enam kasva. Tema aga kasvas ja kasvas. Vannituba ja WC olid ühes ruumis ja varem kui Vasja siis asjale läks kui naine vannis oli, siis naine oli selleks ajaks sukeldunud vee alla, nüüd aga vaevalt mahtus vanni ära. Mehed, kes olid ilma naisteta puhkusel, saatsid oma musta pesu lennukiga naistele koju pesta. Üks naljamees oli pannud teise mehe musta pesu kompsu sisse Maša rinnahoidja, et las selle mehe naine saab armukadedaks. Nalja sellest ei tulnud, sest kõik teadsid, et nii suurt tissihoidjat kellegi peale Maša ei ole ja et nemad on seal koos Vasjaga.

Omamoodi huvitavad on ka hilisemad kohtumised. Leningradis otsisime üles minu juuditarist sõbranna Rita oma lendurist mehega. Nad olid vahepeal lapse saanud, kuigi meie eelmiste juttude põhjal oli see võimalus välistatud. Ta aga oli oma järeltulijast sellises vaimustuse, et ei tihkanud küsida, kas on lapsendatud.

Korra oli Ott Tartus öölendudel ja siis küsis üks õhus olev Tartu sõjalennuvälja piloot, et kas see oled sina, Otto Ottovitš, teistel sellist iseloomulikku häält ei ole. Ilmnes, et see kunagine garnisonikaaslane elas praeguse Abakani poe majas ja hiljem nad paar korda isegi kohtusid.

Kui ma Tiiut kandsin (1971. a sügisel), oli võimalus koos Tõravere astronoomidega lennata Murmanskisse. Üks noor lendur lendas ja Ott oli instruktoriks kaasas ja et teadlastel jäi peale aparatuuri lennukis ruumi üle, siis sain ka mina kaasa minna. Kuni Peteriskois vahemaandumiseni oksendasin 17 paberkotti täis. Seal anti mulle aerooni ja edasi sain juba Koola poolsaart nautida. Magasime seal paar ööd ja just siis, kui hakkasime tagasi lendama, tuli välja et mu kunagine sõbranna Zarema elas seal ja töötas lennuväljal. Kahjuks saatsin talle ainult ütlejaga tervisi ja nägemata ta jäigi.

Oli huvitav aeg ja hea, et midagi sellest veel meeles oli. Poleks isegi uskunud.

Isa fond

Kuna ema on Saaremaal sanatooriumis elu nautimas, käisin mina täna Tartu Kultuurkapitali tänuõhtul Taure esindamas. Seda siis meie viie, Ene-Liis, Epp, Kai, Tiiu ja Anu, loodud Otto Tauri tulevaste lendurite stipendiumifondi esindajana. Väga kena pidulik üritus oli Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi valges saalis.

Jagati stipendiumeid ja Tartu Kultuurkapital andis ka kõikidele allfondidele omapoolsed kaunis kuldses raamis tunnistused. Meie omal on kiri:

TUNNISTUS

28. mail 2004 asutas Otto Tauri perekond
Tartu Kultuurkapitali juurde
Otto Tauri sihtkapitali
eesmärgiga innustada ja toetada Tartu Lennukolledži
õhusõiduki juhtimise eriala enim silma paistnud üliõpilasi.

Otto Tauri sihtkapital on registreeritud sihtkapitalina nr 14.
Sihtkapitali haldab Tartu Kultuurkapital.

Selle kena tunnistuse saab Ene-Liis koju jõudes Riia tn-l seina peale riputada. Lisaks sellele jagati ka Tartu Kultuurkapitali raamatut, milles kirjas nende tegevus aastatel 2003–2007. Seal on ka meie fondi asutamise lugu kirjas koos isa pildiga. Ühel pildil on ka Ene-Liis aastal 2005 stipendiumit üle andmas. Igale asutajaliikmele sain raamatu ja need viin ka kõik Riia tn-le teid ootama.

Sirvisin raamatut ja minu sügav kummardus Tartu Kultuurkapitali ja Ülle Koppeli ning muidugi ka kõikide annetajate ees – seisuga 31.12.2007 on fondi sihtkapitali suuruseks 163 940 krooni. Aastal 2005 anti välja stipendiumeid summas 30 000 krooni, aastal 2006 summas 22 000 krooni ning 2007. aastal 26 000 krooni. Ilus viis isa mälestust elavana hoida!