Keldrist saunaks

Ene-Liisi nõudel teen siia blogisse ülevaate sellest, kuidas ma keldrist sauna tegin.

2006 aasta jaanipäeval sain ma koos maa-ostuga kaasa maakeldri. Oli teine peidus metsas liivakünka sees ja ega ausalt öeldes mitte midagi eriti sealt enam välja ei paistnud. Katus oli sisselangenud, pehkinud uks kinnikiilunud, toomingad läbikasvanud. Vaid ülalt sissepiiludes paistis, et peidus on uhked maakivimüürid.

Ega ma selle maakeldriga paar aastat mitte midagi tarka ei planeerinud. Pole hoiupaiga vajadust. Kord käis kolleeg külas ja pakkus välja, et miks mitte teha sellest saun. Mõte tundus tore olevat, kuid saavutamatu. Aga ei andnud rahu. Esmalt tuli üle saada mõttekrambist, et ammuks saunades on olemas voolav vesi ja elekter. Kui see tõdemus selgeks sai, läks ka pilt klaarimaks. 2008 aasta talvel hakkasin juba teadlikumalt uurima ehitusalast kirjandust. Et kas ja kuidas üldse on see võimalik. Väljaspoolt paistis see tundmatu suurus endiselt kui suvaline pommi auk.

2009 aasta hilissuvel läks tõsisemaks lammutustööks. Esmalt oli muidugi vaja kuidagi välja saagida keldrist üle ja läbikasvanud toomingad. Peale seda sai esmakordselt hoonesse sisenetud. Mulje maakivi müüridest oli vägev, kuigi midagi eriti ikka veel ei paistnud. Ja siis hakata pisikese ukse kaudu väljavedama kogu keldrisse kogunenud risu ja rämpsu. Nimekiri oli pikk: sisselangenud laastukatus, pehkinud sarikad ja roovid ja laepalgid. Ja siis pang-pange kaupa möödunud aastakümnete orgaanikat. Hunnik sai igatahes vägev.

Kahjuks enne kui puhas liivakiht paistma hakkas, sai puhkus otsa ja sügis tuli kätte. Talveks sai värskelt välja prepareeritud müürid ajutiselt konserveeritud. Üldmulje ja lootus, et asjast ikka peab asja saama sai üha kindlamaks. Ei olnud enam võimalik jätta nii suurepäraseid müüre lihtsalt niisama, aastakümneteks tuule ja vihma meelevalda

Kevadel 2010 läks asi tõsisemaks ja taganemisteed enam ei olnud. Arvutasin vajaminevat puidukogust, sisu said mõisted sarika samm, roovitis, pärlinivöö. Laua ja prussikoorem toodi õuele ja mis siis muud kui staabeldama. Õega ei suutnud kahekesi vägevale palgile oma kondiauruga kuidagi tuult alla teha. Silmapiiril paistis samal ajal mees gigantse masinaga, kes liigutas uhke tehnika roolis vaid kange. Abi polnud mõtet küsida, sest mastaabid liig erinevad – temal oli laadida suur palgikoorem, meil vaid 50m kaugusele palk metsa alla lohistada. Suurem hirm oli hoopis sellega, et mis teha pisikese ukseauguga. Oli selge, et 1,50m ukseaugust ei taha keegi sisse-välja käima hakata.

Tegin südame kõvaks ja hakkasin ukseaugu kohal olevat müüri lammutama. Õnneks polnud nii raske töö, kui ette kujutasin – palju oli telliseid ja ka ilmastiku meelevallas olnud lubimördile oli niiskus oma panuse andnud. Selles faasis tuli tuttavaks saada ka erinevate segude ja mörtide retseptidega. Enne katuse rajamist tuli ka kõik müüriosad üle käia, et tulevikus saunas kiivriga ei peaks käima

Peale pikki mõtisklusi ja vaagimisi ja kaalumisi otsustasin katusekatte materjali asjus ikkagi plastmassi kasuks – materjal, mida ma ei salli – vähemalt maakodus mitte. Kuskilt peab ju valgus sisse paistma. Klaas oleks liig habras ja kasvuhoone efekt suurem. Pikalt ei pajata, aga 2010 aasta sügiseks olid müürid korrastatud, sauna-ahi-korsten rajatud, katus peal ja uks ees.

Talvel 2010/2011 sai ilmataadi abil läbiviia ekstreemsed katusekatsetused. Ise ka imestasin, aga paks lumekoorem ei olnud mu kätetööd ja plastmasskatust rikkunud. Aeg oli hakata keldri sisemust saunaks tegema. Esmalt liivakihini viimased rämpsud välja, siis pinnas loodida, postid, kivid, laagid, prussid, immutamised jms

Olgu siinsamas ära märgitud, et kogu ehituse juures ma ei kasutanud teiste abi ega ka mitte elektrilisi tööriistu. Iseäranis armsaks sai Fiskars väike vibusaag. Lisaks loomulikult vesilood, haamer ja mõõdulint – need mu sõbrad kolmekesi! Kuna vaatamata minu detailsele puu-ostu nimekirjale toodi põrandalaudade asemel prusse, siis käiku need läksid. Igatahes põrand sai vägev. Kui arvestada, et saunaskäigu jaoks tuleb arvestada pang ihusooja vett inimese peale, siis peaksid need prussid küll pikka aega vastu pidama.

Peale põrandat tuli siis nn puust saunaboksi karkassi ehitamine. Ikka selle mõttega, et oleks nii äravool, valgus, ventilatsioon, piisav soojustus leiliruumi ümber ja peal ja kõik muud toredad nüansid. Õed itsitasid, et linnast tulles võis mu käekotist leida ikka karbikese vintnaelu.

Pole ju midagi paremat puhkuse aeg teha, kui kuumal suvepäeval istuda keldris ja laudu seina lüüa! Ainsaks seltsiliseks ohtrad kiletiivalised, keda sai ka keemiliselt tõrjutud. Sama saatuse osaliseks said ka herilased, kes tunnistasid mu värskelt püstitatud sarikad (hoolimata pinotexitamisest) sobivaks elupaigaks. Elu pidid jätma paraku ka üks maakivimüüride vahele elama asunud mesimummude või kumalaste pere. Püüdsin neid hoida elus kuni viimse momendini, st selle hetkeni, mil vana maakivikelder saunaks transformeerus.

August 2011 lõpuks sai siis esimene leil tehtud. Järgmiseks suveks jäävad vaegtööd kerise asjus. Tuleb rohkem kive koondada. Korstna tõmme on küll kui orelivilel. Õnneks saab siibriga reguleerida. Tuleohutusnõuetega viisin ennast varakult kurssi. Kõik vajalikus kauguses ja natuke igaks juhuks lisaks. Pisuke hirm ikka, kuigi kivivill kõrgeima võimaliku tuleklassiga, sädemepüüdja olemas ja muu selline värk teoorias ja küsitluste abil selgeks tehtud ja parimat praktikat rakendatud.

Leiliruumi mahub kaks toekamat vabalt sähmerdama. Kolm peenikest võibolla ka, aga neid pole meie peres eriti võtta. Valgust saab katuseaknast ja kui veel selja taha lavale haavapuulauad saavad, siis pole karta ei kuuma vaiku ega pindu.

Pesunurga pisikese pinna peal saab ennast kenasti puhtaks küürida. Klassikalised pesukausid, kopsik, tagumiku-lauad ja muu invertar on osake mu juubelikingitusest. Tegelikult oli selle sauna ehitamise juures just kõige mõnusam osa nn sisedisain. Kuigi jah, iga töö, mille tulemust on võimalik kohe oma silmaga näha ja katsuda, on meeldivaks vahelduseks kontoritööle

Puust saunaboksi peal on võimalik ööbida. Muidugi siis, kui sellel päeval sauna ei tehta. Leil ja veeaur liiguvad ikka ülespoole, seega peale saunamõnu sauna enda kuivatamiseks ja tuulutamiseks tegin mõningad lisa-õhutusluugid. Valmis on ka baldahhiin, mille alla pugeda, sest kus see väike sääsk ikka mujal elada saab, kui mitte metsas! Lilleriiulit meenutav ja teisaldatav klapp-nöörredel on muidugi mõeldud noorematele sugulastele. Vanematele on soovi korral maja juurest kaasa võtta toekam ja kindlam alumiiniumist redel. Aga vaevalt kedagi eakamat nüüd tare-tarkesest ööseks metsavahele küüditatakse!

Sauna eesruumis on võtab enda alla olulise osa trepp, millele on hea nii ennast kui asju toetada. Eriliselt uhke olen ma trepi käsipuu üle. Oma õue lehise oks koos loodusliku kõverusega sai kohale konstruitud. Ise-endagi üllatuseks alles poole sauna ehitamise ajal taipasin, et mitte kogu puitmaterjal ei pea olema ostetud ja mõõtu lõigatud – saab väga edukalt kasutada ka silma all kasvavat ja kõverat. Nii näiteks on lisaks nimetet lehisele leidnud oma koha ka leiliruumis kõver tiigi äärest maha võetud toomingas, mis kaitseb kerise peale kukkumast kui täidab ühtlasi ka lae toe funktsiooni. Eesruumi pinkide seljatoed, magamislavatsi piirded on kohalikust pihlakast ja lepast. Riidenagid külakeskuse kõverate mändide juurest.

Nii, ülesanne täidetud. vt ka varasemat. Kokkuvõtteks oskan öelda seda, et vaegtööd ja täiustamine jätkuvad, aga sauna saab sellegipoolest. Uus hooaeg algab siis, kui mätas kuivaks läheb.

Imelised päevad Sakartvelos

Kogu meie Sakartvelo-reisi ajal käitusime vastavalt Gruusia ema reeglitele. Nimelt on sellel pealinna kohal kõrguva hiidmonumendi legendi kohaselt Gruusia emal varuks headele külalistele veinipokaal ja halbade külaliste jaoks mõõk. Seda viimast me tunda ei saanud. Meisse suhtusid väga külalislahkelt nii romutakso väsinud autojuht kui uus-ettevõtjast viinamäe haldaja. Sama siiras ja abivalmis oli nii naistesauna vanaldane seljaküürija kui veinidegustatsiooni poe kõrgekontsaline miniseelikus näitsik.

Parim viis Gruusia tundmaõppimiseks on kasutada kodumajutust ja suhelda rohkelt kohalikega. Meie koduks nende päevade jooksul oli Tbilisis Vabaduse väljaku lähedane 200 aasta vanune tsaariaegne maja. Selle rõdult võis ühe pilguga näha nii palme ja küpresse, nõukaaegseid parteimaju ja korterelamuid ning servapidi ka sellel sajandil rajatud pompöösseid uusehitusi. Näiteks uus hotell Vabaduse väljaku ääres oli ehitatud nende majade asemel, mis 1991 aasta sõja käigus maha põletati. Piirkonna lähiajaloost ülevaadet andes osundas korteri perenaine meie rõdu piiretes olevatele kuuliaukudele, sest lahingutegevus selles piirkonnas oli olnud väga äge.
Pole ka ime, sest samal tänaval kõrgus endine ehtne nõukastiilis (roosakaskollane marmor ja kullakarva aknaraamidega) presidendi peakorter, mis on nüüdseks kantselei staatusesse alandatud. Uus ja uhke klaaskupliga presidendiloss on rajatud teiselpool jõge (öise linnapanoraami keskne sinakalt valgustatud hoone). Olid ajad, mil pealinnas anti ööpäevas vaid neli tundi elektrivalgust. Uurisin, kas nüüdseks on avatud uus elektrijaam või miks muidu saaks öine linn olla nii priiskavalt valgustatud. Erinevad vastajad kinnitasin nagu ühest suust, et ei, lihtsalt uus president sai ametisse. Koos uue presidendiga on alanud ka Tbilisi ümberehitus.
'
Igatahes on selles iidses linnas käsikäes nii uskumatult vanad ja lagunenud majad koos tipp-tehnoloogia viimase sõnaga. Totaalselt turvatud ja lihtsurelikele mittejuurdepääsu võimaldava presidendilossi nn tagaõues on endiselt alles majad, mille kohta ei saagi aru, kas neid on räsinud 70 aastat nõukogude võimu, 20 aastat iseseisvust koos oma rohkete kodusõdadega, 2008 aasta pommitamine või arvukad maavärinad. Igatahes elatakse nendes majades oma igapäevast elu – hoolimata sellest, et pool maja võib olla sõna otseses mõttes „ära kukkunud“


Tipptehnoloogia parimaks näiteks on üle Mtkvari jõe 2010 aastal jalakäijate jaoks rajatud rahusild koos oma müstilise öise led-valguspaneelidega. 2011 aastal publitseeritud Bradt reisijuhi (mis oli meie reisi teadmiste allikaks lisaks kohalikele inimestele) järgi peaks loojate meelest sild sümboliseerima Gruusia üleminekut vanast uude, kuid paratamatult on rahvas seda kutsuma hakanud „Always Ultra“ sillaks
'
Usinasti ehitatakse ümber nõukaaegseid suuri ühiskondlikke hooneid andes neile nii uue välimuse kui sisu. Üheks üllatusmomendiks oli see, et Gruusias on totaalselt kadumas klassikaline postiteenus. Meie tava – saata kodustele koheselt linnavaatega postkaart – sai tõsise hoobi. Pildil olev peapostkontor oli mahajäetud - saab ilmselt olema uus hotell - ning mitte keegi linnas ei teadnud, kust on võimalik osta marke. Kõik kehitasid õlgu ning teatasid, et kes siis tänapäeval enam kirju saadab! Ja õigus neil oli. Viimasel reispäeval leidsime pisikese nn peapostkontor-toauberiku ja sealt saime oma margid kätte (NB! 2€ mark ja aastast 2000).

Meie rõõmsaks üllatuseks oli seoses prantsuse presidendi visiidiga Gruusiasse nn Tbilissi linnapäevad „Tbilisoba Festival“- tavakohase oktoobrilõpu nädalavahetuselt toodud ettepoole. Kogu vanalinn ja selle väljakud olid täis rahvaüritusi. Võimas meestelaul, rahvatantsud, käsitöölaadad ja muidugi palju-palju rahvast. Jõekaldale rajatud šašlõki-paradiisi suitsuvine tahtis hinge matta. Rike pargis, mis on samuti maastikuarhitektuuri viimane sõna, võis pimeduse saabudes näha lisaks igasugustele huvitavatele detailidele ka pihustatud veekardinale projetseeritud filmi.

Meie Sakartvelo-reis ei piirdunud vaid pealinnaga. Külastasime mägedes nii kirikuid ja kloostreid. Üheks eripäraks on see, et esmapilgul on pea võimatu vahet teha, kas nn tüüpiline Gruusia kirik on aasta või seitsmesaja aasta vanune. On kombeks, et heale järjele jõudnud inimene rajab uue kiriku või laseb renoveerida mõne vana. Materjal ja töövõtted on samad. Ka interjööri sisustamisega ei ole probleeme. On olemas spetsiaalsed poed, kust võib osta kogu sisustuse alates hiiglaslikest kandelaabritest kuni väikeste ikoonideni. Eritellimusena ka freskod, kui vaja – kõik ühest kohast!

Üks tore päev oli väljasõit praeguse presidendi lemmiklinna – Signaghi. Üks väikene linnake mägedes on projektipõhiselt aasta jooksul ümberehitatud turisti paradiisiks. Riigi rahadega on majade fassaadid, katused ja tänavad renoveeritud. Loosungiks on kuulutatud „Igavese armastuse linn“ ja selleks otstarbeks on loodud ka abielu registreerimise võimalus ööpäevaringselt. Kohalike elanike suhtumine muudatustesse oli totaalselt erinev. Oli neid, kes on haaranud pakutud võimalusest kinni http://www.pheasantstears.com/ kui ka neid, kes igatsesid vana elu tagasi. Meie külalistena oma arvamust ei avaldanud, sest ühtviisi nautisime selle Potjomkinliku küla kulinaariat, Gruusiasse ristiusu toonud Nino matmispaiga kloostriaia ilu kui ka ülalnimetatud firma viinamäge.

Teine tore päev oli väljasõit Kaukasuse poole mööda iidset suurt sõjateed. Sõitsime seni, kuni asfalt lõppes ehk Gruusia suusakuurortlinnakese Gudaurini. Külast on saanud järjest suurem asula, kus kiirelt kerkivad hotellid meenutavad kahjuks rohkem Alpi kui Gruusia ehituskunsti. Teel üles kohtas nii mägedest sügiseks kojutoodavaid hiiglasuuri lambakarju kui sai tunda kohaliku autojuhi sõiduosavust. Kõik oli täpselt nii, nagu on mulle lapsepõlvest meelde jäänud selle maa olude ja kommete kohata!

Vabaduseaastad on kaotanud linnapildist kirillitsa. Seda võib kohata vaid vanadel majadel, millede sildid on ka nõuka-ajast. Uutel hoonetel ja äridel on lisaks ka inglise keel. Samas vene keele oskus ei ole mitte kuhugi kadunud. Teatmiku kohaselt on venelasi vaid 1,5% kuid omavahel suheldakse ikka väga vabalt ka vene keeles ja see on ka kõikides koolides nn esimene võõrkeel. Tegelikult kui vähegi terasema pilguga vaadata gruusia keele kirjapilti, siis on võimalik isegi omandada esmase tähe-veerimise-oskuse, st teha vahet, kas maršrutka sõidukohaks on sildi peal kirjutatud Signaghi või midagi muud. Mis veel võiks olla parem, kui istuda oktoobri keskel +25 kraadises soojuses, tänavamöllust eemal, väiksese kohvikus, libistada klaasike valget veini ja veerida gruusia keele aabitsast tähetarkust!


Olen oma elus kasutanud väljendit „Stalinlik küüditamise kella-aeg“ ja see on nüüd omandanud minu jaoks erilise ja kallihinnalise tähenduse. Ei ole normaalne, et lennukid saabuvad ja sõidavad ära kella kolme aeg öösel! On normaalne, et uus päev algab siis kui öine magamine on teoks saanud! Unevõlga tagasitehes tukkusime tunnikeste kaupa, kus oli võimalik ja ka Kiiev sai koduteel üle vaadatud.