Estoniast – täna 15 aastat tagasi

Täna on palju räägitud, et kes ja kus ja mida 15 aastat tagasi. Ka minul on palju mäletada, kuid eredalt meenub just alljärgnev seik. Olin siis tööl Keskkonnaministeeriumis ja olin USA Keskkonnakaitse Agentuuri (EPA) siinne kontaktisik. Just selle päeva hommikuks oli planeeritud EPA delegatsiooni kohtumine Kotka tänavas meie Info- ja tehnokeskuse (ITK) töötajatega arutamaks võimalikku koostööd. Eesti pool oli šokis ja koosolek ei tahtnud kuidagi alata. Me ei suutnud kuidagi USA inimestele selgeks teha, kui mastaapne oli meie rahvuslik õnnetus. Kuni selle momendini, kui üks ITK poistest seletas vaikselt umbes nii (arvud muidugi tollal ja siin ebtäpsed), et: meid on üks miljon ja ilmselt on hukkunud tuhat inimest. Teid on 300 miljonit ja see teeb sama, kui teil oleks hukkunud 300.000 inimest. Äsja guugldasin kontrollimaks palju inimesi hukkus 11/9. Ligi 3000 inimest. Aga see on teine teema. Lähedaste kaotusvalu mõõta statistiliste andmetega on kohatu

Mälestusi "Wernerist" II osa

See nõukogudeaegse nimega "Tartu" kohvik õigustas oma nimevahetust sellega, et seal olid esindatud peaaegu kõikvõimalikud meie linna elanike kihid. Kui kujutada erinevate elukutsete, vanuse ja haridustasemega inimeste gruppe ringidena, siis seal kohvikus olid nende kokkupuute-punktid, kuid ühtset ringi nad peagu kunagi ei moodustanud. Püsikunded teadsid, et akvaariumis istusid kondiitritoodetega maiustajad ja mitmesugused juhukülalised, keskmises ruumis oli kindlad lauad näiteks kesklinnas töötavatel õmblejatel, modistidel, müüjatel. Oli ka pedagoogide lauad jne. Keskmise ruumi kolmandas lahtris istus Vanemuise teatri kunagine operetiprimadonna Helga Lilleorg, mõned lauad tagapool olid maletajad jne. Kui läksid kohvikusse ja nägid mõnes lauas vaba kohta, siis seda küsima läks ainult kogenematu inimene. Kui sa ei kuulunud sellesse ringi, siis vastati sulle lahke naeratuse saatel, et vabandage, aga minu sõbranna on iga hetk tulemas ja ma hoian talle kohta. Kõige rohkem pahandas see tava tudengeid ja ükskord otsustasid nad teha istumisstreigi. Kohviku uksed avati tavaliselt kell 10 ja tõesti ühel päeval oli pool tundi enne seda ukse taga pikk saba. Tudengid vallutasid peaaegu terve kohviku ja püsiseltskonnale enam kohti ei jätkunud. Aga noorte inimeste asi - ca kella poole 12-ni pidasid vastu ja siis läinud nad olidki. Elu kohvikus võttis vana rütmi sisse.

Iga nn. ring koosnes väga paljudest omavahel tuttavatest inimestest. Mina kuulusin Helga Lilleoru ringi ja arvatavasti oli neid inimesi poolesaja ringis, kelle seltskonnas sai viibitud. Kui lauas momendil kohta ei olnud, siis ikka keegi arvas, et ta on juba kaua istunud, tal hakkas kiire ja siis vabastati juurdetulnule koht. Selline kohtademäng kestis tavaliselt kuni kella 17-ni, sest siis sai inimestel ametlik tööaeg läbi ja kõik kiirustasid koju. Kui mõnikord läksin õhtul kohvikusse, siis seal tuttavaid peaaegu ei olnudki.

Meie laua seltskonda kuulusid paljud kunstnikud - Linda Kits, Lola Makarova, Aulin Rimm, Alfred Kongo, Kalju Nagel ja vahel ka Harry Puudersell. Sõbrannad Lola ja Linda olid tuntud selle poolest, et nad kunagi omavahel kokkulepitud kellaaegadest kinni ei pidanud. Tuli üks näiteks kell 13 ja küsis, et kas sõbrannat nähtud pole, me pidime kell 12 kokku saama. Kell 14 sõbranna ilmuski! Linda Kits oli väga hea südamega leebe inimene. Kui keegi mõne kolleegi tööd halvustas, siis Linda leidis ikka mõne hea koha, mida rõhutada. Kongo aga armastas alati toriseda. Küll olid saiad kõvad või kodus tehtud kohvi sada korda parem. Aga sinna kohvikusse ta kõigest hoolimata peaaegu iga päev ikkagi tuli, tellides nii saiakesi kui ka kohvi. Me peaaegu kõik suitsetasime ja iga sigareti süütamise järel pani Kongo tikutoosi oma taskusse. Korra otsustasid lauakaaslased kokku mängida ja niipea, kui Kongo tikud taskusse pani, asetasid nad vaikselt uue toosi suitsupaki kõrvale. Paari tunni pärast oli kümmekond toosi rännanud mehe taskutesse ja sellest saadik hakkas ta ennast rohkem jälgima.

Matemaatika-loodusteaduskonna inimesi eriti seal ei käinud. Vahel astus sisse Hans Trass või Erast Parmasto, kuid mina nendega palju seal ei kohtunud. Igapäevaseks külaliseks oli aga meie kunagine dekaan Leo Tiik, kes vastupidiselt üldiselt valitsevale mentaliteedile ei hoidunud põletavatest poliitilistest küsimustest kõrvale, vaid lausa rääkis ise riigivastaseid jutte. Nagu hiljem selgus, oli tal teatud ringkondades väga kõva seljatagune.

Sagedasteks lauakaaslasteks olid ka ülikooli keeleteaduskonna inimesed, eesotsas perekond Laugastete ja Eduard Vääriga. Kui aga algas uus õppeaasta ja keeleteaduskonda oli astunud paar noorhärrat, siis ilmus nendega kohvikusse Paul Ariste. See oli igaaastane lõbus vaatepilt, kuidas noortele kohvikukultuuri õpetati ja kuidas mehepojad seda häbenedes vastu võtsid.

Meie laua kõige koloriitsem kuju oli muidugi Äksi nõia nime all tuntud pr. Hermiine Jürgens. Tema veetis tavaliselt terve reedese päeva kohvikus, kuhu ta tuli pärast sauna külastamist. Tema vestluskaaslaseks püüdis küll igaüks mõneks ajaks saada, sest ta oli tõesti väga huvitav inimene.

Meenub ka veidi naljakas lugu, kuidas ma peaaegu vargaks oleks tembeldatud. Ootasin järjekordset last ja oma riided selga ei läinud. Tulin siis kohvikusse oma ema musta kitsenahast kasukaga. Kui lahkudes hakkasin kasukat selga panema, kostis ühest lauast kõva naer ja hüüe, et ära ikka minu kasukaga ära mine. Õnneks oli hüüdjaks ema töökaaslane, kellega olime head tuttavad. Ema kasuka olin aga riputanud hoopis teise varna. Võõras asi ja sellepärast ei tundnud õiget ära, kui selga panin.

Eks neid lauakaaslasi oli märksa rohkem, kui siin meenutasin. Üks huvitavamaid vestluskaaslasi oli näiteks meie kunagine tantsuõpetaja Peep Ridali, kes hiljem läks Tallinnasse panga juhatajaks.

Eelkirjeldatud seltskonnaelu lõppes minu jaoks siis, kui Werneri majas oli tulekahju ja kohvik aastateks kinni pandi. Kui lõpuks kohvik uuesti avati, siis iga järgnev uus omanik seadis sisse omad kombed, muutis ruumid teiseks, ettekandjate asemele tuli iseteenindamine ja nii see kõik eelnenu ajahõlma vajus. Endised külastajad leidsid kas uue koha või on praeguseks läinud juba manalateele. Aga siiski on kena meenutada - oli kord!

Mälestusi "Wernerist". I osa.

Külastasin eile üle hulga aja "Wernerit", vestlesin selle minevikust kohvikukaaslase Liaga ja täna hommikul Paulaga. Ei mäleta, kui palju sellest varem siin blogis juttu on olnud, kuid püüan mõned mulle meenuvad asjad kirja panna.

Esmalt Oti mälestused (millest vist tõesti olen juba kirjutanud!). Ott elas saksa ajal (1941-1944?) oma emaga tema vennapoja arhitekt Voldemar Metsiku juures Aia tänaval. Kord võttis Ott telefoni vastu ja kui tema onupoega küsiti, siis oli ta nipsakalt vastanud - kas teie siis ei tea, et härra Metsik on iga päev kella 5-7 Werneris. Selle häbematult ebaviisaka ütlemise pärast oli Ott emalt sakkida saanud ja ju siis sellepärast niisugune asi meelde jäigi ja mulle edasi räägiti.

Werner oli ka minu jaoks ca 10 aastat selline koht, kuhu võimaluse korral peaaegu iga päev sisse astusin. Minu pideva käimisperioodi alguses oli kohvikul 3 ruumi: vastu Ülikooli tänavat oli akvaariumiks kutsutu, siis järgnes suur kandiline ruum, kus paremal küljel olid lahtrid ja ülejäänud osas hulga väikesi laudu. Tagumine ruum oli pikk ja kitsas ja ka seal olid paremal pool vaheseintega eraldatud kandilised lauad. Õueakende pool oli lisaks üks rida väikesi ümargusi laudu. Selle pika koridori moodi ruumi lõpus oli tualett ja hiljem ehitati sellest vasakule poole jääv neljas ruum, kus käisid koos maletajad. Enne seda olid "koridori" paari viimase lahtri laudadel statsionaarsed malelauad.

Kohvik ei olnud söömise, vaid rohkem kokkusaamiste koht, kus sai kohvi ja kerget einet. Kondiitritooted oli väga maitsvad ja ka valik oli küllalt suur. Lisaks oli veel võimalik tellida võileibu, kuid nendest eriti lugu ei peetud. Alkoholi müüdi ka, kuid selle tarbijad käisid seal valdavalt õhtupoolikutel ja puhkepäevadel. Muidugi ei olnud see reegel. Siin meenub minu ämmaemandast sõbranna Luule, kes võttis kotist väikese pudeli, millest kallas lauakaaslaste kohvitassidesse mingit valget vedelikku. Kohe hakkas kohviku rahvas ninaga õhku vedama. Selgus, et ta oli tööl "protseduuridest ülejäänud piirituse" valanud tühjaks saanud eetri pudelisse, aga ega selle lõhn nii kergesti ei kao.

Üheks kohviku oluliseks osaks olid ettekandjad, keda tundsime siis kõiki nimede järgi. Nüüd ei meenu ühtegi nime peale Siiri. Ega seal need töötajad, nagu kundedki, tihti ei vahetunud. Halba sõna ei oska küll kellegi kohta ütelda. Olid viisakad, teadsid inimeste harjumusi ja tõid sageli kohe, kui maha istusid, õiged asjad lauale. Nende professionaalsuse panime korra kursusekaaslastega proovile. Istusime kuuekesi ühe laua taha ja tellisime igaüks 3-4 erinevat saiakest. Ettekandja midagi üles ei märkinud ja pani küsimata kõikidele täpselt need ette, mis tellitud oli.

Nendest, kes kohvikukülastjad olid, kirjutan järgmises loos.

Vanaonu Edgar jt

Seoses pööningul sorimisega jagaks vähe pabereid, mis leida olid.

Kusagil sellel pildil on arvatavasti minu emaisaema vanemad An ja Wanna Kubja peremees Saadjärvelt Jüri Korjus.

Nende tütar, minu ema-isa-ema Miina oli arvatavasti 14 aastane, kui ta selle raamatu omanikuks sai:

Vahepeal siis infoks, et Miina abiellus 15. juuni 1890 Võisikult, Kolga-Jaanist pärit Jaak, Jaagu poeg Hunt'iga. Neil oli vanem tütar Amanda Johanna Hildegard, poeg Edgar Friedrich ja lõpuks pesamunana minu vanaisa Udo Romeo. Tartus olid nad Peetri kirikus kirjas arvatavasti sellepärast, et esialgu siin Puiestee tänaval elasid. Sinna see kaart ka Amandale saadetud.

Huvitav, kas Jaak Hunt oli õllesõber? Miski arvamus, et kusagil see voorimees siin peidus on:

Jaak Jaagu poeg Hunt'i majaraamatu vahel oli paber, et lesknaine poegadega kolis 1911aasta märtsis Puiestee tänavalt OMA korterisse Tähe tänavale.

(muide, majaraamatud on jummala lahedad)

Nagu näha, Amandast ei haisugi. No see tunnistus oli selleks ajaks tal juba käes:

Aaa Edgar sai "kõik need õigused, mis selle kooli lõpetajaile maksvate seaduste ja määrustega kindlustatud" järgmise paberi järgi 20.ndal aastal:



Aaa mu vanaisa
(: kelle isa, kellele vanavanaisa :)
Udo sai alles aasta pärast seda venna paberit scoutiks:

Vot siin veidi kurbloolisust:

Edgar räägib enda käega oma elust nii:

Fotolist tõendusmaterjali:

Aaa vanaisa kooliarved said makstud:

Ja tagatipuks andis vanaisa teistelegi süüa :D

ja maalis ka veel:

Tegelt neid pabereid on veel
aga üldiselt on päris hea,
et netis tolmuseks ei saa :)