Minu telefonisõltuvus Vol II ja TV sõltuvusest

Ema jutu peale otsisin oma aasta taguse loo välja ja võin nüüd südamerahuga raporteerida, et olen tõepoolest Elioni lauatelefoni teenustest loobunud ning soetanud nn Starmani kolmikpaketi. Igakuiselt maksan vaid kõneminuteid ja neid koguneb 30 päeva jooksul oma tubli kümne krooni eest, kui sedagi. Eks see telefoni abonementtasu ole teiste teenuste (digi TV ja internet) sisse ära peidetud, aga mulle sobib. Siiani olen vahetusega rahul.

Suur kurvastus saabus muidugi äsja, kui selgus et FoxLife kanalit Starmanis enam ei näidata. Nagu pere liikme kaotus oleks... Et RBK kanali mitte transleerimisega Starmanis on probleeme - võib põhjustada Eestis rahvarahutusi -ületab uudisekünnise. Aga see, et I do not have life - I have FoxLife - see pisuke värk on siis vaid mu personaalne probleem, mis ei lähe kellelegi korda! Seega jah TV-hoolik olen ma kõva - telekas on Nisu tänavas kodualtari eest. Igas toas teisi.

Asjad ja inimesed

Kõik mis liigub, see kulub. Nii asjad kui inimesed. Pere on haaranud remondituhin. Epul uus maja vajab sissekõpitsemist. Nisu tänava suur tuba võiks varsti remondivalmiks kuulutada, mis siis, et mitmeid nipet-näpet asju ikka veel teha on. Tiiul ootavad ees pärast jaanipäeva tegusad kolimimise-remondi päevad. Õde Anu on mitmekordistanud oma teadmisi pottsepakunstist ja need ellu viinud. Hoolimata sellest, kas need tegevused on planeeritud või ootamatu sundseisu tulemused - tegemist tahavad ikkagi! Enamasti peab ise hakkama saama.
Nisu köögikraan ütles üles. Eks ta juba pikemat aega oli korjanud lubisetet nende osade vahele, mis liiguvad, aga pole avatavad. Kuni lõpuks oli nõus liikuma vaid ühes tükis. Nagu vana inimene, kelle liigesed kõhrestuvad ja enam ei paindu. Tarbimisühiskond nagu me oleme, tuli kiire otsus - osta uus. Eelmine pidas vastu neli aastat ja oli isa viimane sünnipäevakink mulle. Koos dušsikraaniga ja pidi olema koos paigaldusega, nagu Tauri Oti majapidamisriistade alased kingitused tütardele ikka. Paraku paigaldamiseks ei olnud enam piisavalt aega antud. Kuna ma varem polnud torujüri tööd teinud, siis oli põhimõtte küsimus tõestada nii endale kui mõtetes isale, et olgu siin maailmas kuidas on - me peame hakkama saama siin ilmas ilma temata. Selili kraanikausi all kägaras ja silmad kas tilkuvat vett või pisaraid täis keerasin ma vapralt isa poolt mulle kingitud auto tööriistakomplektist leitud tangidega veekraani survetorude lohve ja muid mutreid. Köögikraani paigaldamisega sain hakkama ja peale seda duššikraani vahetus oli juba köki-möki. Seega kõik on ainult kättevõtmise asi ja oskused tulevad esmalt läbi tahtmise ja siis läbi praktika.
Selle tulemusena oli seekordne köögikraani vahetus kui lapsemäng. Mis siis, et tekis tõrge - kraanikausi auk oli tsipa väiksem kui uue kraani vidinad, aga tütar Paula enne Tartu bussi peale tormamist andis tarka nõu, et seda auku saab ju natuke suuremaks viilida! Täpselt nii ma tegin. Kraan funkab, olen enda üle uhke ja natuke kurb on ka, sellepärast see meenutus.

Telefonisõltuvusest

Ma pole eriline telefoniga lobiseja, kui pubekapõlv välja arvata. Küll on mul aga telefonisõltuvus just ses mõttes, et ainuüksi mõtlemine sellest, et mul on võimalus välisilmaga (loe: kiirabi, tuletõrje, arst, politsei jms) ja lähedastega olla otseses ühenduses, annab mulle turvatunde.

Niipalju kui ma mäletan, siis Tähe tänavas on kogu aeg telefon olnud. Kabinetis oli selline must ja metallist kettaga Tartu telefonivabriku toode ja magamistoas plastmassist aparaat. Klahvidega telefonide saabumine jäi märkamata. Ilmselt kadusid kettad kuidagi häbelikult meie igapäevasest olmest ära ja see kaasnes digivõiduga analoogi üle.

Riia tänaval oli selline punane aparaat, mis seisis traditsioonilise koha peal – suures toas kirjutuslaua peal. Nüüdseks on sellele strateegilisele tugipunktile muidugi üle kogu korteri konkurente ilmunud. Kui kojutulemisega hiljapeale jäi, siis oli alati kohustus ja kombeks helistada ja sellest teavitada.

Mu esimene Põhja-Eesti viisaastak (1984-1989) oli mu turvatundele kurnav telefoniside puuduse tõttu. Õnneks Keilas elades käisin seal vaid magamas. Seega kõrgemad kannatuste aastad neist olid ligi kolm aastat Keemia tänavas, kus kontaktiks välisilmaga oli maja all fuajees asuv telefoniautomaat. Kõne maksis kaks kopikat ja aparaat ise oli enamuse aja isegi töökorras.

See, et Hermannis ja Orases oli korteris telefon – oli mu meelest täiesti normaalne ega osanud selles mingit erilist privileegi näha. Jama algas muidugi siis, kui sai Nisusse kolitud. Lõpuks ometi oma kodu ja vaat kus lops – telefoni ei olnud ega tulnud kuidagi! Selline asi oli, nagu telefonijärjekord. Ma panin sinna meid kohe kirja, aga aastaid ei teavitatud mind mingistki liikumisest. Anni-Paula olid just sellises telefoniteel kasvatamiseks sobivas eas. Esimesed klassid ja mu süda kogu aeg valutas, kuis nad kooli-koduteed läbivad ja kas ikka sihtkohta jõuavad.

Ka Tammikus olles haarasid mind aeg-ajalt paanikahood, eriti siis, kui ma metsaäärde “ihuüksi” kahe väikese lapsega jäin. Lähimad telefonid olid poe ja lauda juures. Nendele sai ligi vaid sellisel kella-ajal, kui vastavad institutsioonid avatud olid. Lauda telefonile lisandus veel piirang, et see töötas vaid siis, kui vihma sadas.

Esimesel võimalusel sigines Otto kaasabil Nisusse NMT suur must mobiiltelefon – paraja tellise suurune ja raskune. Teenis meid mitu head aastat. Lohistasime seda järjekindlalt ka Tammikusse kaasa. Sellise klassikalise mobiili, mille jaoks ei pea olema eraldi seljakotti vaid mahub käekotti – muretsesin esimesel võimalusel. Äsja soetasin endale järjekordse uue mudeli, sellest inspireerituna ka kogu eelnev jutt.

Aga mingi aeg potsatas ka Nisu tänava postkasti Elioni teade, et nüüd on võimalik telefoni saada. Maksan juba aastaid peamiselt vaid abonementtasu ja mõtlen, et peaks ikka loobuma. Kui telefon heliseb, siis hõikan Annile või Paulale, et võtke telefon vastu: Maie või Ene-Liis helistab! Keegi kolmas helistab haruharva Nisu lauatelefonile.

Helmide elamised päälinnas

Lugesin Paula ülevaadet tema kolimistest ja hakkasin kommentaari kirjutama, kuid läks nii pikaks, et otsustasin pigem suisa eraldi postituse teha Helmide elamistest päälinnas oma silmade läbi.

Kai Keila elamisest mul erilisi mälestusi ei ole, kuigi ma mäletan, et olen ka seal käinud. Mäletan, et imetlesin Kai kätetööd – vana mööbel oli kaunilt ära värvitud. Tuleb tunnistada, et täna ma enam nii suur värvitud mööbli fänn ei ole, kuigi selliseid asju on enda elamises ka täitsa olemas.

Keemia tn-s sai suisa mitu korda käidud. Hästi pisike oli see elamine, aga armas. Sinna sai miski kord suisa lauluväljakult jala marsitud. Oli vist Rock Summeri ajal ning olin koos Kadi & Mariga Kai elamises ööbimas. Kai ise oli maal vist. Mäletan, et kohale jõudes jooksime trepist üles ja võitlesime tualettruumi pääsemise eest. See on ka meeles, et miski vastik venelasest mutt koos oma titega elas seal ühiskorteris teises toas. Varastas Kai pesupulbrit ja sööki. Kai siis pani riidevärvi pesupulbri sisse ja sain pärast pihku naerda, kui naabrimuti pesu "veidi" värviline oli.

Sellest ajast ma mäletan ka imehead mannaputru, mida Anto tegi. Pudru sisse löödi muna, mis tegi selle vahvalt kollaseks. Meie peres nii ei tehtud. Putru serveeriti meile metsmaasika moosiga, mida naljalt keegi ju tavaliselt ei tee. Eks need Kai hoolsad käed olid olnud, mis need marjad noppis ja moosiks keetis.

Hermanni tänava korteris on Mona ka käinud, kuigi ta ise seda vist ei mäleta. Tulukesel oli ajateenistuse ajal vist nädalane koolitus pealinnas ja ma siis kasutasin juhust, et temaga veidi aega koos olla. Palusin Kailt siis pealinnas ulualust. Ladusin Mona vankri mähkmeid täis (riidemähkmed olid veel siis), madrats otsa, Mona kõige peale ja rongiga Tallinnasse. Oli ikka viitsimine küll, praegu sellist sõitu ette ei võtaks. Korterist mäletan seda mõnusalt suurt vannituba, ahju kütmist naljakate saepuru junnidega, mis olid seest õõnes, ja monsterat mäletan ka.

Seda Orase tn elamist ma eriti ei mäleta, korra-paar vist saigi seal ainult käidud. Mäletan, et see oli pisike ja pruuni värvi. Rohkem ei tule midagi meelde. Nurga peal oleva poe juures tegi isa peatuse ja siis sai külakostiks limpsi, kommi ja muud hääd ostetud.

Aga Nisu tn-l on maja ees mul isegi autosse sisse murtud, nii et igati tuttav paik. Ööbisin tollel korral üksi Nisus. Ja siis keset ööd hakkas auto alarm lõugama. Argliku provintsitaarina ei julgenud ma muidugi öösel õue autot kontrollima minna, kõõlusin lihtsalt aknast vaadata, et mis värk, aga kedagi enam ei olnud. Hommikul selgus, et ukselukk oli lahti murtud, aga kui siis alarm lõugama hakkas, oli niisama ära joostud. Isegi igivana makk oli autos alles.

Hoolimata sellest auto jamast, mulle Nisu tn elamine meeldib. Kuigi minu jaoks on sealne temperatuur ilmselgelt liiga madal, on olemine ikkagi hubane. Müts maha Kai ettevõtlikkuse ees – selle korteriga on imet tehtud!

Mina ja Tallinn

Postituse alguses peaks kohe väikse kibestunud märkuse tegema, et mina ei saanud Tartu linnalt ilusat medaljoni et olen Tartus sündinud, nii nagu Anni sai. Päris pahaseks ajas varasemas nooruses, see selleks.Räägitakse, et ma olevat ka Keemia tänavas elanud aga mina seda kohe mitte ei mäleta. Esimesed elavad mälestused on Hermanni tänava korterist. Siiamaani ei saa aru, miks me ei võiks ka praegu seal elada (öösel Rockstarsist koju kõndida on sama kaugel). Kena suur korter, ülimegasuur vannituba millega mulle meenub kuidas Anniga vingusime ükskord, et tahame sinepijalavanni. Istusime siis seal vannis ja ootasime, et emme kausiga tuleks. Ema oli too päev päris pahur ja muutus veelgi pahuramaks siis, kui me selle nii umbes minuti pärast ümber ajasime. Lubas, et ei tee meile kunagi enam sinepijalavanni. Üks kõige paremaid mälestusi on sellest, kuidas emme piparkooke üritas teha, või õigemini siis tainast. Köök oli musta paksu suitsu täis, mamps jälle vihane ja stressis :) Või siis see kord, kui ma üritasime telekast vist laulupidu vaadata ja telekas oli katki. Parandaja käis ja puha. Vot peale seda oli emme rõõmus. Tagatoas sai alati musta notsu kaarte mängitud, ma ei saanud aru miks ma ei võinud seal vaheruumis telefoni näppida või et miks me selles naris magada ei võinud.
Peale seda sai kolitud Orase tänavale. Sel ajal ei saanud ma aru, miks pidi nii suure taandarengu tegema. Korter oli üliväike (aga see-eest armas) vannituba polund, vetsunurgas seisis ainult suur nõukaaegne tolmuimeja. Meeles on, kuidas emme küsis laste käest, et kas me tahame mannavahtu. No loomulikult karjusime JAA kõval häälel, millepeale emme vastas et väga hea, ma ei viitsinudki ise seda kloppida. Ja siis kloppisime me Anniga seda korda-mööda kraanikausis. Köögiga tuleb meelde veel issi sõbra Heiki suurepärane külaskäik, kus öösel leidsime hakklihakastme seina pealt ja need ahjus tehtud road ja kuidas oli vaja alati emme või issi selja taha pugeda, kui ahju uks lahti tehti. Minul kui eelkooliealisel möödusid õhtud vaadates, kuidas vanem õde teeb oma kodutöid või siis suures toas lõpmatut heegeldatud ketti edasi arendades. Samas koridoris olid veel mingil naisel 4 tšau-tšau'd, kes tirisid teda nagu koerarakendiga. Ja loomulikult toredad reisid Volgaga tädi Maie poole Lasnamäele pesema :)
Nisu tänavale kolisime minu mäletamise järgi aastal 1995, sest just siis, peale seda suve, läksin ma kooli. Alguses ei lastud meid Anniga korterit vaatamagi. Ja kui me lõpuks sinna saime, siis ootas mind seal ülirõve dušialus ja teleka all oli mega rõve kapi moodi värk, pluss siis mudiugi veel see ülikena plekist kraanikauss ja gaasipliit. Esimene kõlakas, mis ma kuulsin selle kohta, et enne meid oli seal mingi joodik ennast keldris üles poonud. Mõistagi see polnud lahe nii väiksele lapsele. Aga ma mõtlen, et tüki aja peale on see täitsa ilusasti korda saanud ja vägagi hubane, home-like. Loomulikult on Nisu tänava korter kuulus mu sõbrannade hulgas, kellele meeldib seal mingitel põhjustel teed joomas käia javanasti sai ka enne trenni paar korda nädalas söömas käidud. ära ei tohi unustada muidugi sünnipäevi, kus pidi tegelema masside magama mahutamisega :) Ja loomulikult on ülitähtsal kohal Nisu tänava elus naabrivalve (Maie korter kõrval tänavas) ja tore väike kodupood Leenaks.
Siin võiks kirjutada ju väikse lõigukese ka Riia tänavast, aga kuna see pole Tallinn, nagu ka mitte Tammiku, siis rohkem ma ei kirjuta.

Tükike Tähet põhjapool Põltsamaad

Juurdelisatud pilt on Nisu tänava keldris asuvast kaminaruumist. Järgneb pildi kirjeldus.

Seinal on kaks suuremat fotoportreed. Vasakul Anna Rumm, paremal August Rumm. Piltide taha kirjutasin otsese veresugulusliini kuni Anni-Paulani. Kui ma need fotod selle sajandi alguses Tähe tänava pööningult alla õuepeal istuva Memme juurde vedasin, siis hüüdis ta rõõmsalt - näe, Mamma ja Papa. Tema mälestuste kohaselt olid need fotod olnud pööningul alates sellest ajast, kui Mamma-Papa majapidamine nende surmajärgselt likvideeriti. Minu palve peale viia need fotod Tallinna arvasid nii Memme kui Laine (ikkagi piltidel kujutatud inimeste lihased tütred), et - miks ka mitte - pole nendest fotodest pool sajandit puudust tundnud.

Kirjul tapeedil on väikene raamitud koopia Hundi perekonna paraadfotost. Kui väga zuumida, siis saab aru, et seal on Gerda-Tereese ja Udo-Romeo koos Siiri-Mai ja Ene-Liisiga Tähe tänava kabinetis ja taustaks on klaver, suur maal ning uhke põrandalamp. Ilmselt mõne järgneva kirjutise juures saab seda pilti ka täpsemalt näha.

Selle sama põrandalambi (minu jaoks algne asukoht jälle Tähe tänava pööning) lohistasin ma ka Tallinna peale seda, kui selle vasksed osad isa läikima lõi ja täiesti uued elektrijuhtmed-lülitid paigaldas. Kupli sõrestikule tegin ise uue katte. Isa keeras sinna sisse säästupirnid. Minu meelest andsid need nii võltsi ja vales toonis valgust, aga isale seda öelda ei julgenud. Alles peale isa surma keerasin sinna sisse stiilipuhtad "vanakooli" pirnid.

Paremas servas seinal olev estamp Berliini ooperiteatrist on pärit ka Tähe tänava pööningult. Pildiga seoses puudusid kogu suguvõsal igasugused mälestused ja meenutused. Lihtsalt ilus seinatäide.

Kaks tugitooli on Ene-Liisi ja Otto ühed esimesed ühised mööblitükid, mis ma peale nende Tähe tänava kuurist leidmist algosadeks lammutasin, lihvisin, peitsisin ja täiesti uue tektiiliosa tegin. Algselt olid nad, kui mitte juba Venemaa garnisonis, siis kindlasti juba Tiigi tänavas (kus elati kuni minu paari aastaseks saamiseni, st enne Riia tänavat) olemas.

Põrandal asetsev Lutheri vabriku vineerkast - minu meelest on see küll Mammi oma, aga võin eksida - on minuga koos rännanud alates ülikooli lõpetamisel. Alul (Keilas elades) täitis ta lisaks asjade paigutamisele edukalt ka nn kohvilaua funktsiooni. Selle vahetas välja ümargune diivanilaud, mis osteti Keemia tänavasse koos Anni titevoodiga.

Vineerkasti peal on õmblusmasin, mis kuulus Augustile ja Annale. See olla mingi tulekahju üle elanud. Seisis samuti Tähe tänava pööningul. Isa tegi selle 1985 aastal korda ja andis selle minu käsutusse. Isa sõnul oli tema õnn, et õmblusmasinas oli sees veel pool ja niit ka õiges asendis. Sest selle masina pooli-niidi süsteem on ääretult omapärane ja keeruline. Selle masinaga õmblesin seni kuni sai soetatud udupeen mini-Jaguar (valuuta eest). Kui Jaguar Nisu tänavast pihta pandi, siis sai jälle vändaga masinat kasutatud. Aga selle pildil oleva masinaga on valminud mu parimad riidetükid ning ka piisavalt "Mammit tehtud". Alates iseendale tehtud pulmakleidist ja lõpetades kõikide Anni-Paula kuni koolimineku aja rõivastega.

Pildil vaskul oleva kaminal, paemüüril ja Loo asula lähedalt taritud paekivilahmakal pole Tartuga enam midagi pistmist. Nagu ka tooli all oleval Coca-Cola pudelil. Viimane jäi lihtsalt juhuslikult kaadrisse ja ma ei viitsi uut pilt tegema minna.

Ene-Liisi pealinnas käimised

Kord või paar aastas tuleb Ene-Liis päälinna. Ega ta seda kohta üleüldse ei armasta, aga mis teha - ikka on vaja aeg-ajalt käia. Ikka nii, et üks tee ja mitu asja. Enamuses põikab ta ka Nisu tänavasse - kas korraks või ööbimisega. Nagu praegugi. Tudub diivanvoodis ja loeb seda juttu jõulu alal. Enne tema saabumist on minul alati kergelt naeruväärne paanika - appi - peab kodu koristama - ema tuleb!

Ene-Liisiga linna peal ringikäimised on väga harivad. Ega muidu igapäev töö-kodu marsruudil ise ka ju eriti kõrvalpõikeid ei tee. Seega jalutame koos kui turistid ja uudistame.

Kui Ene-Liis midagi Tallinna kohta ütleb, tõmban juba ette kaitseasendi sisse, kuigi alati polegi põhjust. Muidu polegi eriline päälinna patrioot. Samas ei kannata ma, kui keegi mitte-Tartus-sündinu-kasvanu Tartut kirub. Minul on nii Tartu kui ka Tallinna kirumine loomulikult lubatud. Sest viimased 23 aastat olen suguvõsa meelest "ajutiselt" siin elanud. Seega pool elu. Kui peale ülikooli lõpetamist mind Tallinna suunti, siis vangutas Memme pead ja teatas, et meie suguvõsas pole keegi põhja pool Põltsamaad elanud.

Aga Tartu kraanivesi on maitsvam, selles on emal õigus. Ja merd pole ma ka armastama hakanud.

Küülik Pippo

Sellise eluka saime me Nisu tänavasse 2002 aasta jaanuaris. Peale seda, kui merisiga Nossu oli 2001 aasta sügisesel koolivaheajal vanadusest hinge heitnud ja ma pidulikult tõotasin, et rohkem koduloomi Nisu tänavale enam ei tule. Piisas vanade kolleegidega koosviibimisest ja kuulmast juttu, et loomaaias läheb kohe-kohe boamadude söögiks imearmas kääbusküülik. Järgmine hommik läksime Anniga kohale ja väravas ütlesime parooli "Marika juurde elevandimajja" ja peatselt oli väike küülikupoeg meil plastmassist popcorni panges ja kodutee jalge all. Alul ehmatas ta meid väga sellega, et kui siga sibas kahemõõtmeliselt ellik vaid mööda põrandat, siis see neljajalgne kargas üles ka diivanile, lauale ja üleüldse oli teistsugune. Rõõmu on tast igatahes palju olnud ja peab ausalt tunnistama, et ega boamadude elukäik mulle eriti korda ei lähe ka.

Ma olen ka siga nainud