Täna 40 aastat tagasi

Oli nii paks lumi, mis ulatus mulle keskpaigani. Puhastasin parajasti kõnniteed, kui ema akna lahti tegi ja ütles, et isa on surnud. Käisime alles jõululaupäeval teda Toomemäe haiglas vaatamas. Ta oli enda voodikohta vahetanud ja me ei osanud, kuhu vaadata. Taat nägi meie kohkunud nägusid ja küsis, kas arvasite, et ma juba surnud olen. Arvasime jah, aga et see teisel jõulupühal juhtub, ei osanud karta.

Ott oli Leningradis kursustel  ja ma sain lennuvälja kaudu talle kurvast sündmustest teatada. Ema oli hoopis ära kukkunud ja minul tuli esmalt õu lumest puhtaks ajada, et Ott siia tulles saaks auto kätte. Iga sammu eel oli selline tunne, et küsiks isa käest, mida ma järgmisena tegema pean. Hakkama me saime, sest varsti oli ka Ott Tartus tagasi. Meie peres oli olnud kogu aeg isa see, kelle käest sai nõu küsida. Nüüd tuli meil endil koos Otiga koos kõik küsimused lahendada. Kui Otto kord minna oli, olid lapsed juba suured ja nendepoolne abi olemas.

Uuesti Werneris.

Anu sokutas mulle reklaami, kus Werner kutsub kõiki degusteerima. Algul mõtlesin, et ei lähe, aga tervis on juba nii palju korras, et julgesin minna. Esimene naerukoht oli kohviku ukse taga - mitukümmend noort inimest seisid sabas. Tuli meelde, kuidas omal ajal tudengid kohvikumuttide eest kohad ära võtsid ja enne avamist ise sabas seisid. Siis pidasid nad 2 tundi istumist vastu ja jälle olid stammkunded igaüks oma koha peal.

Täna liikus saba väga kiiresti, sest pikale lauale olid head ja paremat väikeste tükikeste ja topsikeste sisse valmis pandud. Kõrval lusikas ja plasttaldrik, kuhu see mahutada. Inimesed võtsid oma portsud kaasa ja kohe uksest välja. Mõni sõi seal samas tänaval. Osa vist viisid kooli või töö juurde. Minul oli ainult üks tuttav nägu ja seegi akadeemiliste naiste ühingust. Tema tellis endale tordi. Ka see naine oli minust mitukümmend aastat noorem ja mul oli kohe veidi imelik selles seltskonnas olla. Seni, kui tema oma tellimust  leti ääres vormistas, rääkisin talle veidi endisaegsest kohvikust.

Samas oli ka mitu ettekandjat. Üks neist soovitas minna II korrusele, sest seal on istekohti ja ettekandjad teenindavad. Üks teenindaja ütles teisele, et juhata see sajaaastane ülesse... Eks ma siis läksingi. Tuli kena näitsik ja palus mul tellida. Ma siis ütlesin, et soovin musta kohvi ja väikese taldrikuga degusteeritavat. Viimase soovi kohta teatas ta, et see tuleb endal alt tuua. Ma siis palusin ühte hapumat sorti kooki. Ega mul need ettekandjate näod küll kohe meelde ei jäänud, sest kõik kenad saledad noored daamid.

Ei läinud kuigi kaua, kui juba üks näitsik tõigi mulle kohvi ja degusteerimistaldriku täie lauale. Oli viit erinevat sorti kooke ja kõik olid head. Istusin üksi lauas, sõin ja võtsin ka kaks telefonikõnet vastu. Arve maksmiseks noogutasin lähimale ettekandjale, kes tõi arve vastavate kaante vahel. Sinna siis ei vaadanud (prille polnud peas!) ja vana inimene võib ju ka küsida. Kuulmisaparaati polnud ka peas, aga arve oli 1 euro millegagi. Andsin 2 euri ja tänasin meeldiva teenindamise eest. Vastu sain südamest tuleva naeratuse.

Tänan oma Anut tagant utsitamise  eest!  Ikkagi vaheldus.

Paar killukest Werneri kohta.

Seda rääkis Mammi.

Kui Ott ja Mammi elasid enne viimast sõda Aia tänaval Mammi vennapoja Volli Metsiku korteris, oli seal loomulikult ka telefon. Korra oli Ott ise (alla kümmet aastat vana) telefoni vastu võtnud  siis, kui helistati ja paluti arhitekt Metsikut. Vastuseks oli oli poisike vastanud: " Kas te ise ei tea, et iga päev kella viiest alates on onu alati Werneris." Sellise ebaviisaka käitumise pärast oli Mammi poisi korralikult läbi noominud ja rohkem poiss enam telefoni vastu võtta ei tohtinud.

Järgmine meenutus on umbes 1965. aastast. Tavaliselt oli Mammi see, kes minu vanadest riietest Epule ja Kaile minu ühest asjast mõlemale uued riided tegi. Mul õnnestus osta endale tükk seelikumaterjali ja ma viisin selle õmblemiseks õmblusateljeesse, mis asus praeguse hotell Londoni majas. Esimene kord võeti mõõdud, teine kord tehti proov , kolmas kord ei olnud rätsepat kohal ja nii pidin ma siis juba neljandat korda sinna ateljeesse minema.

Kuna lapsed olid veel väikesed, siis jäid nad muidugi ämma hoole alla.Kui ma siis järjekordselt teatasin Mammile, et lähen seeliku proovi, siis kostis tema mulle: "Mida sa siin ikka keerutad, ütle kohe, et tahad kohvikusse minna. Selle 4 siiluga seeliku oleks mina poole tunniga valmis teinud, kuid sina lähed juba õige mitmes kord proovile. Teinekord ära hakka keerutama ja ütle kohe, kuhu lähed."

Õigus oli mõlemal, sest ma tõesti läksin õmbleja juurde, kuid kasutasin alati võimalust, et samas lähedal asuvasse kohvikusse (mis siis kandis nime Kohvik Tartu) sisse hüpata.

miski viga!

Ma ei saa enam meie blogisse kommentaare kirjutada, s.t. et kirjutada saan, kuid jälge sellrest ei jää

Mälu kummalised teed..

Käisin täna Peetri surnuaia kontoris, et Otti hauaplatsile toodava liiva eest maksta. Teel sinna meenus, et samas peaks olema maetud üks meie sugulasi, nimelt minu ristiema tütar Külli. Ristiema perekonnanimi oli Pedaja, eesnime ei mäletanud. Tema tütar Külli aga oli abielus venelasega ja temal ei mäletanud jälle perekonnanime. Kuna selg koledamal kombel valutas ja kohalikul sümpaatsel naisel polnud kedagi teist ootel, siis otsustasin veidi puhata. Samas oli laual arvuti ja ma palusin vaadata, kas sellesse surnuaeda on maetud Pedaja nimelisi. Oli küll, aga eesnimed ei tundunud tuttavad, Siis küsisin, et palun vaadake Jegorova Küllit ja vaata imet, oligi olemas Küllike Jegorova, kelle haud oli just umbes seal, kus mina mäletasin. See oli imeammu (hiljem selgus, et 1977.a), kui käisin tema matusel. See oli üks esimesi urnimatuseid, mis ma nägin. Kodus sirvisin Anu poolt saadud materjale ja leidsin, et Küllikese ema nimi oli Amanda (sündinud Raudsepp) ja ta oli surnud 1994.a. Kuhu tema maetud on, ei tea.

Kirjutama hakkasin sellepärast, et eile oli küüditamise aastapäev. Minu isapoolse vanaema Miina õe Liisu tütar oli Ilse Pedaja, kellega meie pere väga tihedalt suhtles. Tema ainuke poeg Kullervo küüditati koos naise, tütre  Küllikese (sündinud 1938.a.) ja alla- aastase Jaaniga Siberisse. See väike poiss suri vist teel olles, Kullervo suri vangilaagris ja tagasi Eestisse tuli ainult Ilse minija, s.t. minu ristiema Amanda Pedaja. Kuna meie olime tema mehepoolsed sugulased ja Ilse oli kategooriliselt oma minijale vastu, siis see minija ka meiega ühendust ei võtnud. Anna-Tädi rääkis, kuidas Ilse oli oma poja pulmade ajal voorimehe vankrile järele joostes rusikat viibutanud ja kõike halba soovinud. Teistel pulmalistel oli väga häbi olnud ja ehk Ilse ka hiljem ära leppis. Minu isa ju siis ikka suhtles, et see naine minu ristiemaks valiti. 

Küllike oli aga abiellunud venelasega, kelle nimi täna mulle ootamatult meelde tuli. Ta elas aga üksinda ja töötas Leningradis mingis teaduslikus asutuses. Kui ta mitu päeva tööle ei tulnud, siis mindi koju otsima ja leiti ta surnult voodis.Sellel ajal oli meie riigis väga äge gripipuhang. Kes seda matust organiseeris, ei tea, aga tuhastamine toimus Leningradis. Ma vist nägingi viimast korda oma ristiema siis, kui matusetseremoonia Tartus Peetri kalmistu kabelis toimus. Sellesse raudaeda, kuhu mind kalmistutöötaja viis, oli õige mitu inimest maetud ja Jegorova Küllikesel oli ka kivi pandud.

Tundub korras olevat!

Tahtsin enne kirjutada tänahommikusest külalisest, kuid bloggis oli mingi aps sees ja ei saanud. Siis panin soovitud jutu meie perekonna lehele.