Oli ilus pühapäev!

Ega ma neid suuri rahvapidusid eriti ei armasta, aga vahel on lausa tahtmine nendest osa saada. Eile toimus Tartus Euroopa suurima rahvakunstifestivali 48. Europeade lõpuüritus - pidulik rongkäik ja kontsert. Ilm oli ilus ja meie kodulinna tänavad rahvast tulvil, sest lisaks eelöeldule olid ka hansapäevad oma laadaga. Sellist rahvariiete kirevust juba iga päev ei näe, sest osavõtjaid oli ca 5000 paarikümnest erinevast riigist. Kuna seisin Vanemuise kontsertsaali tänavapoolsel küljel, siis oli lausa selline tunne nagu paraadi vastuvõtjal, sest kõik möödamarssijad tervitasid, lehvitasid, paljud laulsid ja tantsisid. Osavõtjate vanus oli lastaialastest vanavanaemadeni. Kõik olid uhketes kostüümides!
Paari tunni pärast toimus laululaval kontsert, mille puhul võis järjekordselt veenduda, et suuri rahvapidusid meie riigis osatakse korraldada. Enne mõtlesin, et kuidas need eri maade esinejad suhteliselt suurel laval mõjuvad, sest mitte kõikjal pole tantsijate arv suur. Asi oli lahendatud väga mõnusalt - korraga tulid lavale 4-5 maa tantsijad ja seni kui ühed esinesid, olid teised kauniks taustaks oma kirevate kostüümidega. Ka gruppide vahetus lõbusa muusika saatel toimus sujuvalt. Vaatemängulisust suurendas muidugi ka suur ekraan laulukaare all.
Lõpuks tantsiti nii laval kui ka vaatajate keskel ühiselt kaerajaani.
Kui üldse midagi ette heita, siis seda, et ilutulestik lõpus venis liiga pikaks. Oleks võinud piirduda paarikümne pauguga, sest ilm oli veel valge ja ega sellest suitsust küll kellelgi väga hea meel ei olnud.

Sarjast -Tunne oma kodulinna!

Eile õhtul kutsus Anu mind välja, et läheme otsime, kus asub Tartus Siili tänava teine pool. Ta oli netis aerofotol seda näinud ja nüüd oli huvi asja ka tegelikult vaadata. Eeltööd olid tehtud, s.t. Prisma poe juurest paremale sõita ei saa, sest edasi viivad ainult rdt. rööpad ja ülejäänud tundub padrik olevat. Nüüd siis sõitsime mööda Turu tänavat ja valisime Sõbra tänavale järgneva esimese võimaluse vasakule jõe poole pööramiseks. Ja seal ta oligi - "Eramaa" sildi juures suur metallist siili kuju! Tosinajagu uhket villat asfalteeritud tee ääres reas, kõikidel ühtemoodi võrkaiad ees ja tagant jõe poolt paistavad kauni võraga suured pajud. Esimese (või viimase?) maja aia kõrvalt oli osa looduslikku heinamaad ka ära murustatud ja siis me otsustasime ikka jõe äärde ka minna. Kallasrada oli täitsa olemas ja pealegi veel korralikult niidetud! Need ilusad pajud ei kuulunud majaomanikele, vaid jäid kallasrajale. Enamike majade juurest viis aiavärav jõe äärde, kus olid paadisillad veesõidukitega. Üks koht tundus jões väga suplema kutsuvana ja ühele kuivanud kraavile juhtis ka Anu tähelepanu.

Need kaks viimast asja olidki põhjuseks, miks ma sellest kirjutama hakkasin!!! Seal oli ju minu lapsepõlve jõe ääres käimise koht, kus me iga päev suplesime, 3 korda üle jõe ujusime, vastaskaldal puhkasime ja siis kodukaldale tagasi ujusime. Tavaliselt läksime sinna ratastega mööda Sõbra tänavat alla kuni jõe ääres lauavabrik vastu tuli. Kui kaugemale ei viitsinud minna, siis ujusime sealsamas palgiparvede vahel. Kui aega rohkem oli, siis läksime mööda jõe ääres olevat jalgrada edasi, ületasime ühe suurema kraavi, millel oli purre peal, ( ja mis koledasti haises lihakombinaadist tuleva solgi tõttu), ronisime läbi väiksemast kraavist ja olimegi oma supluskohas. Seal läks jõgi aeglaselt sügavaks ja pühapäeviti koguneti sinna tervete peredega. Laotati tekid ilusale luhaheinamaale maha ja ka leivakott oli sel juhul kaasas. Tööpäeviti seal täiskasvanud inimesi eriti palju ei olnud. Meid minust aasta noorema Milviga usaldati tema teismeliste täditütarde hoolde, kes andsid meile vabad käed ja ise poistega kuhugi kadusid. Need mälestused on ilmselt sellest ajast kui ma 10-12- aastane olin, sest mäletan, kuidas üks meie arvates suur (7.klassi 14-aastane) tüdruk seal ära uppus ja teda elustada püüti.
Hiljem käisime ratastega juba linna ujulas ja siis, kui ise sõudetrenni ja purjetamisega tegelesin, julgesin ka nn. Valgeveski kääru ujuma minna, mida loeti tollal väga ohtlikuks. See on see sama koht, kus nüüd Anu oma lastega suplemas käib.