Jänku minemine

7. jaanuar 2009 oli siis see kurb päev kui saatsime jänku halastussurma läbi ja loomaarstide abiga jänkudemaale tagasi. Tema meie juurde tulemisest on varem kirjutatud siin.

S. Aadu

Eraelus lihtsalt Aadu, sündis 14 märtsil. Alustatud pildialbum huvilistele on siin.

Tähe 73 lemmikloomade kalmistust.

Kahjuks on ilm sombune ja tuju praegu selline, et lemmikutest mõteldes tuleb esimesena meelde meie loomade kalmistu, mis asub aia tagumises osas kompostihunnikute ligidal. Keda kõike sinna maetud ei ole, nii omasid kui ka tuttavate kadunukesi!

Esimesena leidis seal viimse puhkepaiga minu lapsepõlve sõber - suur hundikoer Boi, kelle kuut seisis veel hulga aega peale tema surma hoovis kalleriile viiva trepi all. Üle õue oli tõmmatud tugev traat ja Boi jalutusrada käis kaevu juurest kuni maja ja prügikasti nurgani. Ega ma vist eriti sõnakuulelik laps ei olnud, sest minu ainuke hirmutamisvahend oli politsei, kes pidi halvad lapsed vangi viima. Olin ilmselt 4-5 aastane ja üksinda õues. Väravast tuli sisse politsei ja jäi seisma sinna, kuhu koera kett enam ei ulatunud. Ta pöördus minu poole, küsides - väiketüdruk, kas isa ja ema ka kodus on? Mina pugesin hirmunult ruttu Boi kuuti ja siis tuli mul eriline julgusehoog peale ja ma ütlesin politseile, et mis see sinu asi on! Siiani on meeles see ilmatuma suurele julgustükile järgnenud eufooria - ma ei kartnud politseid ja võisin temale isegi inetult vastata!

Järgmine oma koer oli mitukümmend aastat hiljem, kui õemees Tassa Volli oli saanud Saaremaalt väikese bolonka kutsika, kelle ta tõi Memmele-Taadale kingituseks. Neid polnud aga momendil kodus ja kutsikas toodi Riia tänavale. Ta oli nii pisike, et mahtus minu kitli taskusse. Kui Epp ja Kai koolist koju tulid, oli selge, et koera nimi on Pipi ja ta jääbki meile. Varsti tuli külla minu sõbranna Mari-Liis Espe ja rääkis, kuidas kõik koerad enda omanikud ümber sõrme keeravad ja kaua me teda ainult köögis ei pea ja varsti on ta meil magamistoas padja peal jne. Nii see läkski! Koera pärisperemeheks sai Kai, kes käis temaga isegi näitustel. Siis oli korteris remont ja me panime põrandale mistra. Pipi, kes enne küllalt sageli oma perenaise kirjutuslaua tooli all oleva kaltsuvaiba ära märkis, hakkas sama tegema uue põrandakattega. Siis viisime koera Memmele ja Taadale. Oli tal seal alles elu! Siiani tuleb naer peale, kui meenutan, kuidas Taada oli põlvili maas ja liigutas väikeses kausis sõrmega sooja piima ja panin aegajalt koera nina sinna sisse. Õpetaski peni piima jooma. Ka vastasmajas elavad Kolgi Lilli ja Allu olid Pipi suured sõbrad. Korra jäi koer haigeks ja teda süstima tulnud Allu nõudis, et koera pea kinni kaetakse, et ta ei näeks, kes just süstija on, hakkab järsku veel vihkama. Ka Pipi on koerte kalmistul ja samas on ka Espede koer Limps, kelle tõug oli pererahva ütluse järgi fokstertaks.

Mari ja tema õde Tiina olid veendunud, et Limps pidas ennast ka inimeseks ja teistesse koertesse suhtus täie põlgusega. Eriline tõmbenumber oli see, kui mindi Espede poole kohvitama, siis pandi ka koerale piima ja suhkruga kohvitass lauale, kust ta siis jõi ja ise vahepeal häälitses mitmesugustel eri kõrgustel, pöörates pead kord ühele, kord teisele poole. Tõeline kohvitanta, kuigi oli koer ja meessoost. Nende alumisel korrusel elas väga lärmakat elu vene perekond. Sel puhul koer vahetpidamata haukus, kuid nad õpetasid ta vaikima, üteldes, et Limps, ära tee välja, need on ainult venelased. Kahjuks tuli ka muudes avalikes kohtades koera rahustades sama väljendit kasutada, sest koer siiski nii tark ei olnud, et iga kord uut vaigistamislauset välja mõeldes aru oleks saanud.

Valgest marmorist hauatähise (kuigi ühest nurgast veidi katki) pani Peeter Kellamov enda ja Laine ühise koera Tipi hauale. See loom teenis endale ise ülalpidamist, kui mängis "Vanemuise " etenduses "Tjorven, Pootsmann ja Mooses". Peeter oli sõjaväes olnud koeratreener ja teenistuse lõppedes ei antud koera teistele üle, vaid hukati. Kui Peeter selle koera sai, siis rääkis ta alati, et koer on vabana sündinud ja ei mingeid rihmasid. Jutt kestis seni, kuni Tipi tema silma all peaaegu auto alla oleks jäänud ja siis sai koer paari päevaga rihma otsas käimise selgeks. Peetri jutu järgi jäi Tipi kasvult väikeseks sellepärast, et armastas koos pererahvaga veini juua, eriti seda punast ja magusat "peeti".

Kassidest on meeles ainult suur ilus valge angoora kass, kes maeti tõelise kirstu välimusega tehtud väikeses kirstus ja peiedel oli palju rahvast. Kirstu laskis teha Memme ja Taada perekonnatuttav Eevald Allas, kes töötas lauavabrikus. Kadunuke sai surma auto rataste all meie oma maja ees. Tegelikult polnud selles majas kassiõnne ja kõik nad elasid siin väga vähe aega. Mõni varastati, sest oli liiga taltsas, üks põgenes ja teda nähti hiljem Tähe tänava alguses, üks suri sünnitusvaludesse jne. Mingi kassimamma oli vist söönud rotimürki ja suri koos poegadega.

Eppu ja Zassa koer Laura elas ka mõne aja meie majas, kuid lõpu leidis ta Adra Helmi valdustes.

Praegu on majas Anu perekonna liige taksikoer Toru ja Laine toakaaslane bolonka Bella. Nemad veel elavad ja nendest võiks loo kirjutada keegi teine.

Sipi on taiskasvanuks saamas

Vaat mis valja tuli, ema taks ja isa chihuahua ja ongi meil Sipi, imeloom, millist teist maailmas teada pole. Looduse vingerbuss, aga vaga armas.

Notsut ei ole enam...

Täna hommik algas meie peres kurva tõdemusega, et meie notsu maine teekond oli lõpule jõudnud. Notsu sai oma viimase vooderdatud pesa kingakarpi ja õhtul sai Tähe tänava aias põletusmatus korraldatud. Anu juures pidasime maha väiksed peied. Seal tagaaias tule juures olles hakkas ema meenutama seda, kuidas ta oma lapsepõlves sinna aianurka mitmeid loomi matnud on ja ka meie Anuga oleme seda teinud. Oma puhkepaiga on seal leidnud koerad, kassid ja muud pisemad lemmikloomad, aga ka linnud, mesilased ja teised väiksemad loomad. Sel meenutamise hetkel oli tahtmine kohe kõva häälega öelda, et see ema jutt oleks väga sobilik siia ajaveebi ülestähendamiseks, aga ta ju veel ei tea, et selline koht on olemas ja ootab tema mälestusi.

Esimene detsember

Tana on esimene detsember. Aknast oue vaadates nii ei tundu. Roosipoosal on oied kyljes ja koera pissitama voib ka vabalt paljaste varvastega minna.

Vaga harjumatu on vaadata ka siin alanud joulutralli, paljud majad on kaunistatud ohtrate tuledega . Toojuures on on yles pandud joulupuud ja tuledes saravad palmid.

Kaisin poes vaatamas ja mis ma naen, jumala ehtsad kuusepuud myygil. Huvitav, kaua neil okkad pysivad ja kus nad loigatud on.

Eile oli meil tahtis paev, Sipi sai oma marutaudisysti ja meil kinnitati majaostu laen ara.

Vaene koer oli parast seda vaga haige ja varises ning tal lubati meiega koos voodis magada. Oosel kaisin teda valja viimas, et ei juhtuks sama, mis eelmine kord, kui ta voodis oli.

Pabistamist oli laenupaberit ajamisega paris palju, sest eile kell kukkus ja kindlustuse paberid olid ikka kellegi lauasahtlis veel. Taitsa minutite mang, kas saab voi mitte.

Tanane paev on hoopis rahulikum ja monusam. Koer on roomsam ja meie kirjutame esmaspaeval paberitele alla, anname oma raha ara ja hakkame koiki teid kylla ootama.

Anu 2002

Toru

Meie pere täieõiguslik liige Suitsutoru Taur.

Toru sündis 4. juunil 2001 Lääne-Virumaa taluperes. Selle veidi kõrgemate jalgadega taksi tõime majja 2001 aasta augustis teemal "igale kuueaastasele tüdrukule koer sünnipäevaks". Helene sünnipäev on küll oktoobris, ent 2 kuud varem sünnipäeva-kingitust saada on ju tore. Nimi koerale on valitud lastekirjandusest. Usun, et enamus teavad raamatuid "Kaks suurt, kaksteist väikest ja veoauto" ning "Vanaema ja kaksteist last metsas". Pärast nimevalikut ja koera kojutoomist möödus vaid kolm päeva, mil sain teada, et tuleb ka ilusate lastenimede peale mõtlema hakata.

Suuremal pildil on Toru sellises vaatenurgas, nagu mina teda tavaliselt näen. Pildil, kus ka Memme peal on, on Toru kinnitatud Otto Tauri ehitatud "vaba-jooksu-keti" külge.

Küülik Pippo

Sellise eluka saime me Nisu tänavasse 2002 aasta jaanuaris. Peale seda, kui merisiga Nossu oli 2001 aasta sügisesel koolivaheajal vanadusest hinge heitnud ja ma pidulikult tõotasin, et rohkem koduloomi Nisu tänavale enam ei tule. Piisas vanade kolleegidega koosviibimisest ja kuulmast juttu, et loomaaias läheb kohe-kohe boamadude söögiks imearmas kääbusküülik. Järgmine hommik läksime Anniga kohale ja väravas ütlesime parooli "Marika juurde elevandimajja" ja peatselt oli väike küülikupoeg meil plastmassist popcorni panges ja kodutee jalge all. Alul ehmatas ta meid väga sellega, et kui siga sibas kahemõõtmeliselt ellik vaid mööda põrandat, siis see neljajalgne kargas üles ka diivanile, lauale ja üleüldse oli teistsugune. Rõõmu on tast igatahes palju olnud ja peab ausalt tunnistama, et ega boamadude elukäik mulle eriti korda ei lähe ka.

Sipi 20. nov. 2007, vaga armas,kolm musta tappi

Ma olen ka siga nainud

Siga kodus

See pilt on tehtud aastal 2000. Sain selle hiljuti Anu väga hästi korrastatud digipiltide arhiivist. Pildil on Mona oma esimese lemmikloomaga Nõva tänava üürikorteri köögis. Meriseal oli miski pikk ja udupeen nimi, ma kahjuks ei mäleta enam seda... Vast Monal on meeles ja lisab selle kommentaaridesse. Nüüd vist ajan ikka sassi. Esimene merisiga oli meessoost ja tal oli vist Jesper nimeks. Praegune merisiga on meil naissoost ja tema nimi peaks olema pikk ja keeruline. Pilti mul temast ei ole. Mona, viitsid ehk ühe teha ja siia üles panna? Aga hoolimata nendest nimedest, mis algselt pandud sai, kutsusime me oma esimest looma ja ka nüüdset lihtsalt 'siga' või 'notsu'.

Üleskutse - ootaks siia pilte ka Helmi pere jänesest, Epu ja Helene koertest, Ene-Liisi papagoidest. Pipi pilt on juba allpool olemas. Tegin eraldi sildi/label ka - lemmikloomad.

Taada ja Pipi