Isiklikke mälestusi Eesti lennunduse ajaloost. I osa

Olen selle teemaga mõnel määral kursis juba alates aastast 1950, kui hakkasin mingil seletamatul põhjusel käima langvarjurite kursusel. Need toimusid LAVÜ (lennuväe abistamise vabatahtlik ühing) ettevõtmisel Tartus Komsomoli (enne ja praegu Kroonuaia) tänaval kahekordses puumajas, mille õue peal seisis üks sõidukõlbmatu lennuk. Talv otsa kestsid loengud ja kevadel hakkasime õues õunapuu otsa kinnitatud rihmadel istudes harjutama, kuidas õhus käituda. Ikka maa paremalt ja maa vasakult ja tõmba seda troppi ja lase teist järgi. Järgmine etapp oli juba kuuri katuselt ca 2 m kõrguselt alla hüppamine. Jalad tulid hoida rangelt koos ja kolme kohta - põlvede vahele, kandade ja varvaste juurde - pandud tuletikk pidi maandumisel seal samas olema. Algul oli hirm, kuid kui ära harjusid, polnud hädagi. Luid ja konte igatahes keegi ära ei murdnud. Majas olevas suurimas ruumis harjutasime ka langevarjude kokkupakkimist. Lõpuks toimusid eksamid, millised ma edukalt sooritasin. Valmistusime sõitma Valka, kus toimusid aerostaadilt hüpped. Siin aga minu edukas karjäär lõppeski. Olin nimelt alla 16 aasta vana ja sel juhul ei lubatud enne hüpetele, kui oli saadud vanemate käest kirjalik luba. Isa teatas, et tema oma lapse surmamineku tunnistusele mingil juhul allkirja ei anna ja kõige tipuks veel helistas kursuse juhatajale Sergei Kozlovile, et kui tema tütar hüpetele tuleb, siis saab selle eest karistada organisatsiooni juhtkond..

Aga seltskond seal oli huvitav ja kahetseda polnud midagi. Samades ruumides käisid koos ka purilendurid, kelledest mäletan kaksikuid Lingi poisse, Poltan Antsu, Kuiva Valdekut ja vist isegi vendadest Lumetitest käisid kaks vanemat seal. Tüdrukutest olid kursustel Inna Leitsalu, Helju Simuland, Krista Mugasto, Aime Kütt, Leida Möller, Helve Jüriste ja Vaike Aller. Kõik Tartu II Keskkoolist, milline oli siis üks kahest linna tüdrukute gümnaasiumist.

Mulle kõige imposantseim sellest seltskonnast oli muidugi Tauri Ott, kellel oli isiklik mootorratas, millega ta peale tundide lõppemist plikasid sõitma viis. Ootasime siis kõik kümme tüdrukut, kuna sõiduring lõppes ja meist järgmine pära peale võeti. Mind jäeti miskipärast alati kõige viimaseks, kuid selle eelis oli see, et sain pikema sõidu ja viidi ka mootorrattaga koju. Korra läks see koju toomine väga pikale. Mind viidi kuhugi Ülenurme kanti ja Ott ütles, et koju saan kahel tingimusel: 1. lõigaku ma ise oma streptotsiidiga tulipunaseks värvitud juustest üks salk temale kinkimiseks ja 2. tagasi sõitku juba mina ise, tema istub taga ja mina juhin. Loomulikult ma keeldusin. Tegelikult oli see esimene kord (aga kaugeltki mitte viimane), kui ma tema tahtejõule pidin alluma. Peale paaritunnilist maanteel seismist lõikasin talle oma juuksesalgu, istusingi esiismele ja sõitsime nii Tartusse tagasi. Väljas oli juba valge ja ema ootas püksirihmaga avatud akna juures. Olin sellest vastuvõtust muidugi solvunud ja püüdsin seletada, miks ma nii hilja tulin, kuid koosa sain kõigest hoolimata. Ema käitumist hakkasin mõistma alles siis, kui mõni oma neljast tütrest analoogse tembuga hakkama sai.

Langevarjuriks õppis ka minu hilisem geoloogist kursusekaaslane Põldme (Rahumäe) Valda. Tema aga sai Valgas aerostaadilt hüpata, sest oli minust paar aastat vanem ja eriluba polnud vaja. Minul avanes võimalus hüppeks 1960. aastal, kui elasin Smurovjovo garnisonis. Selleks ajaks olin aga juba nii vana, et see asi ei pakkunud enam mingit piget ja ma keeldusin. Siis lõppesid ka minu kui mootorratturi treeningsõidud pommilao juurde viival asfaltteel, sest sõiduk kaldus miskipärast kogu aeg sinna poolele, kus seisis Ott meie esiklapse vankriga.