See Nõo lennuklassi avamine oli ikka tõeline väljakutse asja organiseerijatele. Siiani meenub, kuidas Sõrmuse Mati sageli meile tulles juba enne tuppa astumist hakkas rääkima, et tead, mida ma veel välja mõtlesin. Võttis siis oma suurest portfellist välja raske neljakandilise kasti (see oli tolleaegne mobiiltelefon!), pani selle jalgade juurde maha ja arutelu läks lahti . Ka minu isast Udo Hundist oli kasu, sest temalt oli Ott saanud eestiaegse ohvitseride käitumisõpiku ja määrustiku. See kasvatus- ja koolitussüsteem tuli ju luua vene kroonust erinevatel alustel! Pidi arvestama ka sellega, et lennunduse õpetamiseks polnud tavakooli kõrval kuigi palju aega. Kõigest hoolimata kuulusid õppekavasse tantsutunnid, restorani külastused kogenud kelneri õpetusel, käitumisreeglid ja veel palju muud eluks vajalikku. Ilmselt oli Endel Käärdi organiseeritud see piduõhtu Räpinas, kuhu poisid pidid paluma kaasa oma neiud, nii nagu õppejõududel olid kaasas abikaasad. Istusime erinevate generatsioonidega eri ruumides, mõlemais oli tants ja ka õlu ja vein. Koos meid toodi ja koos viidi, kuid ülemäära alkoholi tarvitanuid polnud kummaski seltkonnas, sest üks õige mees teab, kus ja kui palju ta juua võib.
Sellel ajal algasid Rootsi lennundusega tihedamad sidemed ja Otil tuli just siis Rootsi sõita, millal tal oli planeeritud Moskva ekskursioon Nõo I lennu poistega. Eks siis tuli minul kui giidil tema asemel minna. See oli kõle sügisene aeg ja programm Moskva büroo poolt halvasti organiseeritud. Rongijaama bussi vastu ei antud ja pidime kogu kampaga (vist ca 20 poissi, täpselt ei mäleta) metrooga mingi staadioni juures olevasse hotelli sõitma. Õnneks keegi vahepeal kaduma ei jäänud! Järgmisel hommikul pidime büroo bussiga Monino lennundusmuuseumi minema. Giid tuli, kuid buss mitte. Sõitsime kohaliku linnalähisbussiga, milles sai ruumipuudusel ainul ühe jala peal seista. Eks me siis vestlesime üle terve bussi eesti keeles ja kõigil oli lõbus tuju, kaasa arvatud kohalikud reisijad. Muuseumis olin kohalikule giidile tõlgiks ja palusin näidata ka seda lennukit ( IL 28), mida ma garnisonis elades ainult taevas olin näinud. Tagasi Moskvasse sõiduks pani meie giid meid rongi peale ja seletas, millises jaamas me maha peame tulema, kuid pileteid ei ostnud. Kontrolli puhul käskis eesti keeles kõnelda. Läks õnneks, kontrolli ei tulnud. Ega mul edasisest suurt muud meeles ei ole kui vastiku haisuga söökla, kus meile antud talongide eest polnud peaaegu midagi söömiseks võtta. Enne lahkumist kaaluti meile kompensatsiooniks mitu kilo kõrvetamata valgeid kohviube, milliseid ka poisid ei tahtnud kaasa võtta. Seisavad vist siiani minu riidekapi põhjas!
Ühel öösel oli aga selline lugu, et paar poissi tulid äreva näoga minu juurde, et üks nendest oli oma käe kusagil kogemata siserandme kohalt katki teinud ja nüüd on vaja arsti leida. Hotelli valvur juhatas mulle tee kätte, kuidas 3-4 kvartali kaugusel olevasse haiglasse minna. Võtsin mitmest poisist koosneva eskordi kaasa ja läksime. Haav õmmeldi kinni ja loodetavasti suuremat viga talle ei jäänud. Haava koht oli küll kahtlaselt selline, mis tekkivat siis, kui peoga veinipudeli korki pealt ära taod ja pudel katki läheb ...
Kui ma õigesti mäletan, siis tagasisõiduks tuli meile Moskvasse buss järgi. Tegelikult oleks huvitav kuulda, kas nüüdseks juba vanadeks kogenud lenduriteks saanutel see ekskursioon veel meeles on.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar