Puhkus Võrtsjärve ääres. Vehendi.

Tänase sombuse ilmaga läheb tuju paremaks, kui hakkan meenutama kauneid suvepuhkusi Võrtsjärve ääres. Olen seal olnud mitukümmend suve alates 1960. aastast. Peatusime kolmes kohas - Vehendis, Konnakülas ja Tammel. Ikka lõunast põhja poole minnes! Ajad on muutunud ja samuti teed ununenud ja ei tea, kas oskakski enam leida seda vahetult järve kaldal olevat väikest talukohta, kus me algul suvitasime. Ema ja isa perekonnatuttavad Pertovõhid ja Kallingud olid üürinud sealse pererahva juures 2 ruumikest endises laudas. Võibolla oli see ka mingi muuotsatarbeline ehtis, kuid elamiskõlbulikuks suvitajad need tegid. Meie pere koos Kolkide perega käisime siis omakorda nende juures metsa all telkimas ja vahel ka magasime pererahva lakas. Hiljem ehitati pererahva maja kõrvale mingi Tartu asutuse (vist autovedude) puhekodu, kuid meie kolisime siis juba järgmisesse kohta. Kohe sakste suvituskambri kõrval oli seaaedik ja kui mehed hommikul üles tõusid, oli esimene käik selle juurde. Käsu peale - Oskar, tule kusele, läksid meeste ja sea kraanid alati korraga lahti! Et asi lõbusam oleks, kutsuti seda etendust sageli ka naised vaatama.

Puhkuse tegi mõnusaks järve peal purjekaga sõitmine. Selle suure kalapaadi omanikuks oli talu perenaise vend, kelle nimi oli vist Herman, kuid kõik kutsusid teda Mustaks Kapteniks. Meie Taadil olid tuttavad apteekrid ja sellepärast oli võimalik anda kaptenile paar õuhka-pudelit ja nende eest sai siis terve päeva järvel veeta. Kapten magas kubrikus ja mehed tirisid noota. Osa saaki saime omale ja osa anti õhtul Haanis olevasse kalade vastuvõtu punkti. Korra läks õhtul tuul ära just siis, kui me olime keset järve. Aere polnud ja siis sõuti paadi põhjalaudadega kaldale ja sealt edasi mindi nagu burlakid - köis kinnitati laeva masti külge ja mehed vedasid alust madalas vees sumbates paar kilomeetrit kuni koduni välja.

Mõned korrad sai ka Tondisaarel käidud, kuid peale põldmarjade polnud seal midagi huvitavat. Siiani aga seisab aga silmade ees pilt Suislepa jõe (kaardi peal miskipärast Õhne nime all) suudmealast, kus jõgi oli üleni täis õitsvaid vesiroose.

Kuna mets algas kohe talu juurest, siis viludad või vihmased päevad sisustati vaarikal ja seenil käimisega. Igav igatahes kunagi ei olnud.

Olen vist kompleksidega inimene ja siiani vaevab mind süütunne oma sõbranna Kolgi Merikese ees. Metsa all oli tavaline külakiik, kuhu me läksime. Andsin kiigule suure hoo sisse ja Merike, minust kümmekond kilo kergem, lendas kiigu teise otsa pealt linnuna minema ja maandus pepu peale. Paarkümmend aastat hiljem, kui Merike haigevoodist enam ei tõusnud ja tema mees Vello Lään ütles, et vähk on tema naise vaagnaluud nii ära hävitanud, et röntgen ka neid enam ei näita, meenus mulle see ammune lugu. Ka Kallingu Rita rinnavähk hakkas kasvama peale seda, kui talle veoauto tagaluuk rinna peale kukkus!

Elu esimese tõelise kirbulahingu pidasin maha ka Vehendis. Putukatel on selline komme, et nad hakkavad mõnel aastal koletul hulgal siginema. Ühel aastal oli lakas nii palju kirpe, et meie õhtul alla pandud valged linad oli igal hommikul kirbumusta täppidest lausa kirjud ja ihud üleni kuplades. Siis tuligi niisugusel põhjusel linna tagasi kolida. Lisandus veel auto paakidest bensiini vargus, kõrvale uue puhkekodu ehitus ja sellepärast otsisidki meie peretuttavad uue suvituskoha. Aga see sündmus, et lepatriinude vee piiril olev mitmekümne sentimeetrit laiune vöö takistas juba suplema minekut, toimus alles ülejärgmises suvituskohas.